Vampiiritapja Buffy kolmanda hooaja 13. osas peab Buffy ära hoidma järjekordse maailmalõpu. Xander jäetakse sellest lõbust ilma, mis aga ei tähenda, et tema õhtupoolik teiste omast vähem veider oleks. Pigem vastupidi.

Osa pealkirja eesti keelde ümberpanemine oli järjekordselt paras peavalu. Eestlane ehk teab, kes oli Charlie Chaplin, hädaga pooleks võib-olla sedagi, kes olid Buster Keaton või Laurel ja Hardy, kuid on palju tahta, et Marxi nimi mõnele eestlasele palju muud kui üht Karli nimelist habemikku tähendaks. Minulgi seostub vendade Marxidega ainult märksõna Pardisupp ja seegi on tühipaljas sõna, filmi ennast ei ole ma näinud. Veel vähem teavad eestlased konkreetselt, kes oli Zeppo Marx ja millega ta silma paistis. Sellepärast olin sunnitud leppima abstraktsema pealkirjaga Ümmargune null, mis tõest ehk väga kaugel polegi.

Ümmargune null on osa, millele tahaks väga kümme punkti panna, sest see on üks väheseid otseselt huumorile rõhuvaid Buffy osi, mis teeb seda sundimatult, liigse pingutuseta. Tahaks, aga ei saa, sest Xanderi kaaslasteks on zombid, keda kümmekond osa tagasi alles nägime. Zombid on esiteks üsna igavad kurjamid ja teiseks nad mulle lihtsalt ei meeldi. Igatahes on sellest väga kahju, sest kõik muu on Ümmarguses nullis täiuslik. Arvestades, et ametliku stsenaristi Dan Vebberi eelmise osa Armunute kõnd kirjutas Joss Whedon kõvasti ümber ja käesolev on viimane tema kirjutatud Buffy osa, võib kahtlustada, et siingi läks kõrvalist abi tarvis, ehkki vähem.

Loetleme need tugevad küljed siis üles: kuna Ümmargune null on Xanderi-keskne osa, siis jääb Buffy, Faithi, Angeli ja teiste kangelaslik võitlus Põrguvärava deemoniga, keda viimati nägime esimese hooaja osas Tüdruk ettekuulutusest, tahaplaanile. Buffy ja Angeli vahelised piinatud armastuse stseenid, millele Xander tunnistajaks satub, on samuti üle võlli keeratult melodramaatilised. Siinkohal on tegemist pisikese eneseirooniaga tegijate poolt, mis näitab, et toimuvat ei tasu alati 100% tõsiselt võtta. Jhe õeskond ehk deemonid, kes maailmalõpuga seoses Sunnydale’i saabuvad, on tunduvalt huvitavamad ja tugevamad vastased kui zombid. Xander hakkab ligitikkuvast tüdrukust pääsemiseks Angelit viimases hädas sõbraks pidama. Sürrealistlik kogemus, mille käigus Xander oma süütuse kaotab, kui Faith ta poolvägisi voodisse tirib ja pärast tseremoonitsemata ukse taha tõstab. Ning loomulikult viimased kümme minutit, mis tõestavad, et Xander pole ümmargune null, kuigi mõnedele võib nii tunduda.

Marki lehekülge lugedes oli seekord tore tõdeda, et vähemalt mõned kommentaatorid julgesid arktilise jänese (ametlikult võib see maakeeli ju polaarjänes olla, aga kes ütleb, et elu alati ametlik peab olema) nime kandva tegelase, kelle irratsionaalne Xanderi-viha juba ammu üle piiri on läinud, paika panna. Xander ei tee Ümmarguses nullis midagi niivõrd taunimisväärset, et teda sellepärast pimedatesse kohtadesse peaks saatma, aga osasid inimesi ei paista see takistavat teda vihkamast ja igas tema teos halba nägemast. Sellised kommentaarid moderaatorite poolt kahandavad vähemalt minu meelest lehekülje usaldusväärsust, mistõttu on hea, et see välja toodi.

Kui pikk jutt lühidalt kokku võtta, siis Ümmarguse nulli rikub ära ainult üks asi, milleks on zombid. 9/10

Xander: Mulle meeldib vaikus.