Postmodernne Prometheus

March 31st, 2012

Angel – 1×12 – Lapseootel (Expecting)

Angeli 12. osa kinnitab taas, et seks on saatanast. Seekord langeb lõksu Cordelia ja parema fantaasiaga inimene suudab kahtlemata juba pealkirja põhjal tuvastada, kuidas täpselt. Angel ja Wesley peavad päästma tema elu ning samal ajal leidma kurikaelad, kes selles kõiges süüdi on.

Näib, et nüüd, mil Doyle hakkab vaikselt ununema, läks sarja tegijatel vaim mõneks ajaks pealt ära, sest Lapseootel ei kuulu mingil juhul Angeli paremikku. Siin on küll palju väikseid positiivseid hetki, kuid üldiselt jätab Lapseootel siiski keskpärase mulje. Peab nõustuma Marki leheküljel avaldatud arvamustega, et üleloomulik rasedus on ulme- ja fantaasiasarjades liiga leierdatud ja igavalt käsitletav teema. Eelmise osa ülevaates mainisin, et millegipärast meeldib Angeli stsenaristidele ideede korduvkasutus ning Lapseootel ei ole viimane kord, mil Cordelia salapäraselt lapseootele jääb. Neljandal hooajal tingis selle küll Charisma Carpenteri rasedus päriselus, kuid sellegipoolest on tegu ühe nõmedama liiniga kogu Angeli ajaloos.

Selles osas on Cordelia rasestumises süüdi tuntud fotograaf Wilson Christopher (Ken Marino), kes esindab üht koleda välimusega deemonit. Üheöösuhte tulemusena on Cordelial juba järgmisel hommikul ees täiesti arvestatava suurusega kõht, milles kasvab seitse armast deemonibeebit. Kuna sünnitamine lõppeks tõenäoliselt surmaga, hakkab Angel otsima, kuhu kadus peasüüdlane Wilson Christopher ise. Stseen, milles Angel nad üles leiab ning teda ja tema kambajõmme füüsilist vägivalda kasutades õpetab, on minu jaoks osa tipphetk. Jah, isegi etem kui moment osa alguses, mil Wesley kirve seina sisse kinni lööb. Vahest vähendab kirvetöö efekti tõsiasi, et seda võib tiitrites korduvalt näha ja ühel hetkel kaotab ta seetõttu uudsuse.

Christopherile keretäis antud, seisab Angelil ja Wesleyl ees kohtumine deemoni endaga. Stsenarist Howard Gordonit tuleb tunnustada ebatüüpilise, vedelat lämmastikku kasutava lõpplahenduse eest, kuid deemoni enda välimus jätab pehmelt öeldes soovida. Deemonid näevad Buffys ja Angelis sageli kahtlased välja, võtame või näiteks Machida Buffy osast Sisalikuisand või mitmesugused madu-deemonid, nagu Sunnydale’i linnapea pärast muundumist, kuid selles osas nähtud haxili deemon on kahtlemata üks kahtlasemaid, meenutades rohkem 50-ndate Z-filmi kui 2000-ndate telesarja. See ei vähenda muidugi meie kolme peategelase tiimitööd deemoni kõrvaldamisel, ehkki tekitab vaataja pea kohale hetkeks küsimärgid.

Lapseootel lõpeb peaosaliste tõdemusega, et seks viib reeglina ebameeldivate tagajärgedeni, mida vähemalt Angel teadis juba varem. Käitumise põhjal võib eeldada, et samal arvamusel oli ka Cordelia korterikaaslane Dennis, ning nüüd peaks selles kindel olema Cordelia isegi, ent ometi ei takista see tal tulevikus samasse ämbrisse astumast. 6/10

Angel: Mulle tõesti ei meeldi, kui inimesed mind tulistavad.

March 30th, 2012

Vampiiritapja Buffy – 4×12 – Uus mees (A New Man)

Vampiiritapja Buffy neljanda hooaja 12. osas pole Giles ikka veel leidnud oma õiget kohta elus ja tunneb end ülearusena. Sunnydale’i saabub taas Ethan Rayne, kes otsustab seda oma huvides ära kasutada. Kas Buffy mõistab õigel ajal, et Giles vajab tema abi?

Sellele, kui Vampiiritapja Buffy neljanda hooaja üldine liin võsa vahele kiskuma hakkab, eelneb veel paar päris head osa ja Jane Espensoni kirjutatud Uus mees on üks neist, millele viitab ka vastukaja Marki lehel. Jaanuarikuu läheneb lõpule ja Buffy saab järjekordselt aasta vanemaks, ütleb ta ju isegi eelmises osas, et on Veevalaja mõjutustega Kaljukits. Buffy sünnipäev ja Halloween on aga need päevad, mil võib üsna kindel olla, et olukord väljub kuidagimoodi kontrolli alt. Selgi korral otsustab Ethan Rayne tagasi tulla ja üksnes talle teadaoleval põhjusel Gilesi deemoniks moondada. Mis Ethan Rayne’i puutub, siis Uus mees on kahjuks viimane kord, mil me teda Buffy sarjas näeme, millest on kahju, sest oma hädise olekuga pakub ta piisavalt lõbusaid hetki. Tõsi, Ethan jääb ellu, mis annab lootust, et tema teekond jätkub koomiksites ja kui ma oma jutuga kunagi nii kaugele peaksin jõudma, siis saab sellest ka lähemalt rääkida.

Enne Gilesile käru keeramist jagab Ethan Rayne aga väärtuslikku informatsiooni ja selgub, et Polügoonil toimuv ei pruugigi olla üdini positiivne, nagu pealtnäha paistab. Esmakordselt vihjatakse salapärasele numbrikombinatsioonile 314 ja osa lõpuks teame juba täpsemalt, millele see viitab, kuid mitte seda, mida see tegelikult tähendab. Polügoonist räägin pikemalt järgmise osa ülevaates, kuid Rayne’i jutt paneb Gilesi ja Buffy siiski kõrvu kikitama, sest kui mingi asi tundub liiga hea, et tõsi olla, siis see enamasti ongi nii.

Giles saab Uues mehes teada, kui vähe ta toimuvaga kursis on: ta ei tea isegi seda, et Buffyl on uus kavaler, Riley, kes on üks ringihiilivatest sõjaväelastest ning kelle pealik on omakorda Maggie Walsh. Enne paljastust, millega Maggie Walsh tegelikult tegeleb, otsustab Giles temaga kohtuda, millest ei sünni samuti midagi head. Muuhulgas kuuleb Giles, et ilmselgelt puudub Buffyl isa aseaine, kellelt eeskuju võtta ja kelle poole oma hädadega pöörduda. Kui seni võis Walshi suhtuda mitmeti, siis nüüd omandab tema karakter üha enam ebameeldivaid jooni. Kui saladus lõpuks päevavalgele tuleb, kuuleb Giles oma suureks meelehärmiks, et lisaks Xanderile ja Willow’le teadis seda isegi Spike, mis tema enesetunnet mõistagi ei paranda.

Uue mehe tipphetked seonduvad aga ilmselt Gilesi ja Spike’i sunnitud vennastumisega pärast Gilesi muutumist, ehkki purjus Ethan Rayne on samuti omaette vaatamisväärsus ning Anyal on paar head repliiki. Tundub väheusutav, et see Spike, keda varasemast teame, Sunnydale’i loodust imetlema jääks, kui terve kari sõjaväelasi teda taga otsib, seega on ilmne, et sarja autorid püüavad meeleheitlikult tema fännidele vastu tulla ja imevad pastakast ideid, millega tema jaburat käitumist põhjendada. Eriti hästi see küll ei õnnestu, ent Spike ise on endiselt väga meelelahutuslik, kui mitte püüda tema tegudele loogilist seletust leida. Näiteks väärivad äramärkimist tema kommentaarid Gilesi auto kohta, mis käesolevas osas tagaajamise käigus paraku lössi sõidetakse. Lisaks otsib Spike endale lõpuks uue elamise, kena hauakambri, kus ta loodab end rahus sisse seada, aga tulevasi sündmusi teades saab sellest pigem läbisõiduhoov.

Willow ja Tara jätkavad Uues mehes oma salajast läbikäimist ja ühisnõidumist ning kes teab, vahest midagi muudki. 9/10

Willow: Paistab, et täna õhtul ei tapa sa kedagi. Buffy: Ma ei oleks selles nii kindel.

March 29th, 2012

Angel – 1×11 – Somnambuul (Somnambulist)

Angeli 11. osas jälitab Angelit mineviku vari ja tupiktänavail varitseb Los Angelese asukaid surm. Cordelia ja Wesley ülesandeks jääb välja selgitada, kas Angel on enda teadmata unes kõndima ja inimesi tapma hakanud või leidub asjale muu seletus.

Miks valisin selle osa pealkirjaks keerulise võõrsõna Somnambuul, selle asemel et kasutada maakeelset ja igaühele arusaadavat mõistet “kuutõbine”? Mõned päevad tagasi mainisin, et paljud Buffy ja Angeli pealkirjad viitavad kas filmidele või popkultuurile üldisemalt, seega oleks olnud häbilugu kodumaise linateose pealkiri kasutamata jätta, kui võimalus lausa kandikul kätte tuuakse. Tegelikult on Somnambuul omajagu eksitav pealkiri, esialgselt pidanuks selleks olema Minu sünnitatud tapja (The Killer I Created), kuid kuna internetikogukond sai loo ivast haisu ninna, nimetas stsenarist Tim Minear selle jälgede segamiseks ümber.

Ausõna, ma ei lao Tim Mineari kirjutatud osadele suvaliselt kümneid, kuid Somnambuul on minu meelest piisavalt hea, et järjekordselt maksimumhinnet väärida. Marki lehel lähevad arvamused tema kohta lahku, osad on minuga ühte meelt, kuid enamik tunduvad arvavat, et Somnambuul ei kuulu Angeli tipphetkede hulka, sest see on igav ning siin ei toimu eriti midagi. Selles osas olen sunnitud eriarvamusele jääma, minu meelest on juba idee märksa huvitavam kui ümbritsevatel osadel. Kriitikanooled Angeli somnambulismi ebatõenäolisuse pihta on juba märksa õigustatumad, sest kõik märgid viitavad sellele, et Angel lebab rahulikult voodis ja linna vahel kooserdab verejanuliselt keegi teine, kuid osa positiivsed küljed võimaldavad vähemalt minul sellest mööda vaadata. Kui nüüd hästi järele mõelda, siis Angeli tegijatele tundub meeldivat ideede taaskasutamine, sest tulevikus kordub üsna sama stsenaarium, kuid sedapuhku juba mitme osa pikkuselt.

Tuntud tegijad alustavad sageli telesarjades väikestes rollides ja Somnambuuli põhipahana astub meie ette noor Jeremy Renner, kes vahepealsete aastatega oluliselt tuntust kogunud ja lööb muuhulgas kaasa Joss Whedoni uusimas teoses Tasujad (The Avengers). Kui päris aus olla, siis koomiksifilmid mind eriti ei eruta ja maailm ei kaotaks kuigi palju, kui suurem osa neist valmimata jääks, kuid paraku andsid just koomiksikangelased Whedonile inspiratsiooni vampiiritapja Buffy tegelaskuju ja kogu sellest tuleneva maailma loomiseks, seega ei saa väita, et koomiksid on üdini halvad. Renner aga on vahepeal mänginud ka tõsisemates filmides, nagu näiteks Piinakamber (The Hurt Locker). Renneri tegelaskuju Somnambuulis, Penn, on küllaltki intrigeeriv karakter, kuigi varem pole temast midagi kuulda olnud ja pärast seda osa temast samuti ei kuule. Sellegipoolest annab ta järjekordse võimaluse heita pilk Angeli minevikule ja kuulda kahtlase väärtusega iiri aktsenti. Arutlema hakates võib selliseid Angeli loodud vampiire maailmas olla ju kümnete kaupa, kusjuures kõik vähemalt sada aastat vanad, seega võrdlemisi suurte ellujäämisoskustega. Jah, mineviku pattude heastamine ei ole lihtne.

Somnambuulis toimub veel üks oluline areng: kui eelmiste osade põhjal võib jääda mulje, et Kate’i ja Angeli vahel hakkavad mingil hetkel arenema sügavamad tunded, siis nüüd saab Kate teada, et Angel ei olegi inimene, mis tõmbab võimalikule armusuhtele vee peale. Kate’i positiivne tegelaskuju hakkab järk-järgult nõmedamaks muutuma, kuni kaob ühel hetkel sootuks pildilt, aga see on juba tuleviku teema.

Somnambuuli algustiitrites seisab Glenn Quinni asemel esimest korda Alexis Denisofi nimi. Doyle on tõepoolest surnud. 10/10

Cordelia: Kellelegi ei meeldi ninatark erakust deemonikütt.

March 28th, 2012

Vampiiritapja Buffy – 4×11 – Hukkumisele määratud (Doomed)

Vampiiritapja Buffy neljanda hooaja 11. osas seisab Buffyl ja Rileyl ees tõsine vestlus identiteedi teemadel. Vett tulevad segama kolm deemonit, kes kavatsevad järjekordselt Põrguvärava avada ja maailmalõpu esile kutsuda.

Pärast suuri sündmusi Vampiiritapja Buffys ja Angelis pole midagi üllatavat, kui neile järgneb vaheosa. Kes teab, vahest on termin “vaheosa” pisut ülekohtune, arvestades, et selles osas tuleb Buffyl ära hoida järjekordne maailmalõpp, kuid sellegipoolest jätab Hukkumisele määratud vaheosa mulje. Alustame sellest, et Buffyle väga ebatüüpiliselt on tal ametlikult kolm stsenaristi: Marti Noxon, David Fury ja Jane Espenson, kusjuures nimede vahel on ja-märk (&), mis tähendab, et tegemist on nende ühistööga. Usaldusväärsest allikast Wikipediast järele kontrollides ei suutnud ma põgusa vaatluse käigus tuvastada ühtki teist kolme stsenaristiga Buffy osa, ehkki mitteametlikult on Whedon ja teised päris paljusid käsikirju kahtlemata kõpitsenud. Öeldakse, et liiga palju kokki rikub hea supi ära, ja ehkki seda suppi ei saa otseselt rikutuks lugeda, jätab Hukkumisele määratud siiski ebaühtlase mulje.

Kõige häirivamalt jääb meelde Buffy ja Riley nägelemine; mitu korda näeme enam-vähem sama stseeni, kus Buffy keeldub suhet jätkamast, Riley aga omakorda keeldub Buffyt kuulamast. Marki leheltki sai lugeda selleteemalisi etteheiteid. Mind häirivad need stseenid eelkõige seepärast, et siin osas ei paista Buffy ja Riley vahel mingit tõmmet, seega on nende suhte pihta suunatud üldine kriitika vähemalt osaliselt õigustatud. Minu suhtumine Rileysse on positiivsem kui paljudel Buffy fännidel, kuid tuleb tunnistada, et teda kujutatakse sarjas üsna kõikuvalt, erinevalt näiteks Spike’ist, kes napsab parimad repliigid enamasti endiselt endale. Muide, kui jutt juba Riley peale läks, siis alates Hukkumisele määratust muutusid Buffy algustiitrid taas ning sinna lisandus Marc Blucase nimi. Blucase tähelend Buffys jäi siiski võrdlemisi lühikeseks ja juba aasta pärast samal ajal teda sarjas enam polnud. See on ilmselt üks näide, kus fännide kriitika aitas ebapopulaarse tegelase lahkumisele kaasa, kuid näiteks Dawni vihkajatel sellist õnne polnud.

Hukkumisele määratud pole aga tervenisti hukkumisele määratud, vastupidi, see on tegelikult päris hea osa. Üle hulga aja näeme taas Sunnydale’i (hävinud) keskkooli ja Põrguväravat, mis on meeldiv vaheldus ülikoolikeskkonnale. Kolm maailmalõppu plaanivat deemonit on küll suhteliselt igavad kurjamid, kuid hädaga käivad nemadki. Samuti astub ekraanile Willow’ vana tuttav Percy (Ethan Erickson), kes on vist viimaks unustanud oma kokkupuute vampiir-Willow’ga, igatahes meenutab ta pigem endist kui ümbersündinud Percyt. Osa lõpus avastab Spike, et talle pähe pandud kiip on intelligentne ja mitte igaühe löömine ei tekita valu. Teadmine, et tal on säilinud võimalus deemoneid tümitada, paneb Spike’i otsekui ümber sündima. Ja muud ju polegi õnneks vaja. 8/10

Spike: Mina ütlen, et lähme ja anname deemonitele tappa. Mis, Buffyta ei saa minna? Kas selles on asi? Araks lõite? Otsime ta üles. Ikkagi Väljavalitu. Tulge juba, vampiirid, urr… pahad. Lähme hävitame nad. Õigluse… ja kutsikate heaolu ja jõulude nimel. Lähme ja võitleme kurjusega! Lähme tapame midagi! No kuulge!

March 25th, 2012

Angel – 1×10 – Lahkumiskink (Parting Gifts)

Doyle on surnud. Angeli 10. osas püüavad Angel ja Cordelia selle teadmisega leppida, kuid neil pole aega pikalt leinata, sest nende poole pöördub abipalvega deemon Barney (Mauri Sterling), keda on asunud jälitama erakust deemonikütt.

Lahkumiskink on viimane osa, mille algustiitrites näeme Glenn Quinni nime, ehkki Doyle’i selles osas enam ei kohta. Surm on Whedoni maailmas küll harva lõplik, aga Doyle jäi üheks neist, kes pärast surma tõepoolest mitte mingis vormis tagasi ei tulnud. Teatud variante Doyle’i elustamiseks kuuldavasti kaaluti, kuid Glenn Quinni surmaga maeti need mõistagi lõplikult maha ja hästi tehti. Üks teine tegelane otsustati pärast pikka pausi tagasi tuua, mis minu meelest oli selge viga. Tundub, et Angeli tegijad pidanuks Lahkumiskinki paremini meeles pidama, sest oraaklid ütlevad siin otse, et Doyle’i tagasitulek muudaks tema suure ohvri eelmises osas mõttetuks. Angeli saaga pole küll päriselt lõppenud; see jätkub endiselt koomiksivormis, kuid seni pole teda sealgi taaselustatud ja küllap ei elustatagi, kui ideed täitsa otsa ei lõppe.

Küll jättis Glenn Quinni sunnitud lahkumine sarja teatava lünga, mis vajas täitmist. Sellepärast ilmubki vahetult pärast Doyle’i surma meie ette erakust deemonikütt, kelle identiteeti mõnda aega kiivalt salajas hoitakse. Üsna ruttu selgub siiski, et erakordsete võimetega erakust deemonikütt pole keegi muu kui vana tuttav Vampiiritapja Buffyst, endine Valvur Wesley Wyndam-Pryce (Alexis Denisof). Tähelepanelikule vaatajale pole see muidugi üllatus, sest tema nimi figureerib külalisosatäitjate hulgas. Praktikat, kus üllatuskülalise nimi jäetakse osa lõppu, polnud Buffy ja Angel selle osa eetrissejõudmise ajaks veel kasutusele võtnud. Erakust deemoniküti isiku paljastumisega selgub muidugi seegi, et tema oskused pole ühele deemonikütile tegelikult kohased. Wesley on vahepeal küll osavamaks muutunud, kuid suuresti on ta ikka seesama teoorias tugev, aga praktikas nõrk Valvur, kelle hoolealustest üks läks halvale teele ja teine loobus tema teenetest. Muidugi, nagu ajalugu näitab, ei saa ta igavesti võhikuks jääda ning aja jooksul paranevad tema võimed tublisti.

Teine oluline areng on see, et Doyle’i võimed läksid üle Cordeliale. Viitab sellele ju osa pealkirigi. Tegelikult toimus juba Kangelases suudluse hetkel väike sädelahendus, kuid selle hetke võib vähem tähelepanelik vaataja muude pingeliste sündmuste keerises kergesti maha magada. Cordelia püüab talle omaselt tahtmatust kingist lahti saada, olles printsess, kes suudleb mitmeid konni ehk suvalisi meeskodanikke, kes tema teele juhtuvad. Muuhulgas suudleb ta ka Wesleyt ja siinkohal tuleb nõustuda Wesley endaga, kelle arvates läks see suudlus märkimisväärselt paremini kui eelmine. Negatiivne külg on muidugi see, et Cordelia ei vaadanudki, keda suudleb. Cordeliat sunnib uue andega leppima alles Barney tõdemus, et Doyle andis talle ainsa väärtusliku asja, mis tema valduses oli.

Barney ise häirib mind juba Lahkumiskingi algusest saadik, seepärast on avastus, et tegelikult on just tema paha ja mitmed kurjema välimusega deemonid süütud ohvrid, väga meeldiv, olgugi see korduval vaatamisel juba ette teada. Kahjuks näidatakse teda osa vältel häirivalt palju, mistõttu olen sunnitud hinnet täiesti pinnapealselt ühe punkti võrra vähendama. Ma lihtsalt ei kannata tema möla, välja arvatud see üks eespool välja toodud lause. Süžeega on seotud ka Wolfram & Hart, kuid ühtki väärilist vastast Angelile sedapuhku ei saadeta.

Marki lehel mainisid mitmed kommenteerijad, et vahelduseks on päris tore vaadata osa, kus lõpp hea, kõik hea. Doyle tundub märkimisväärselt kiiresti ununevat, aga Wesley lisandumine mõjus sarjale pigem positiivselt. Lõpustseen, milles erakust deemonikütt oma lahkumist meeldivast seltskonnast edasi üritab lükata, tekitab tunde, et lõpuks ometi on Wesley jõudnud koju. Ja see on ju tore. 9/10

Wesley: Olen nüüd erakust deemonikütt. Cordelia: Mis see erakust deemon on?

March 25th, 2012

Vampiiritapja Buffy – 4×10 – Vaikus (Hush)

Vampiiritapja Buffy neljanda hooaja 10. osas ilmuvad Sunnydale’i tänavatele salapärased härrasmehed, kel veelgi salapärasem eesmärk. Nende saabumine pöörab linnakese elu ootamatult ja kõhedusttekitavalt pea peale.

Vaikuse linastumise hetkeks oli Joss Whedonil juba kõrini juttudest, et Buffy ainus tugevus on teravmeelne dialoog, sellepärast otsustaski ta kirjutada stsenaariumi, milles on tähtsal kohal… vaikus. Õigemini kõnevõimetus, kui täpne olla, sest muud helid on endiselt alles. Nõnda lõpetavadki tegelased umbes 15. minuti paiku rääkimise ja on vait peaaegu osa lõpuni. Endakehtestatud moratooriumi rikuvad vaid telereportaaž Sunnydale’i elanikke tabanud salapärasest kõripõletikust ja Maggie Walshi kõnesüntesaator, kõik muu antakse edasi alternatiivsete vahenditega.

Vaikus on ilmselt üks kõhedamaid asju, mis eales teleekraanidele jõudnud. Tõsine elu vaheldub Buffys enamasti huumoriga ja erandiks pole seegi osa, kuid stiili poolest sisaldab Vaikus tunduvalt rohkem õudusfilmi elemente kui tüüpiline Buffy. Kui ma end seda osa vaadates näiteks väga hoolega ei kontrolli, siis on võpatused garanteeritud, sest Vaikus sisaldab mitmeid böö-momente. Õudusfilmide autoritele olen küll üpris tänuväärne publik, sest igas kohas, kus vaataja võpatama peaks, ma üldjuhul võpatangi, kuid Buffy puhul seda probleemi tavaliselt ei esine. Vaikus on erand, sest vähemasti viimasel paaril korral olen vaadates igatahes diivani peal hüpanud, ehkki peaksin juba teadma, kus problemaatilised kohad paiknevad. Seekord oli aknast lähedalt mööduv Härrasmees küll meeles, kuid see-eest tehti mulle hiljem mujal tagasi.

Ei tasu ka unustada, et Härrasmehed on niisamagi kõhedad kujud oma ülikondade, laiade irvete ja sujuva liikumisega. Marki kommentaarides tuli keegi koomik muidugi lagedale killuga, et nad liiguvad nähtamatu Segway’ga. Kui see teadmine peaks mul meeles püsima, võib see tulevaste vaatamiste käigus nende tõsiseltvõetavust muidugi pärssida. Kusjuures Härrasmeeste ees liikuvad kaltskaabakad on minu meelest isegi kõhedamad kui Härrasmehed ise. Härrasmeeste plaan elavatel inimestel südamed rinnust tuimestuseta välja lõigata ei tekita nende suhtes samuti sümpaatiat. Kui järele mõelda, siis sarnanevad Vaikuse kurjamid üllatavalt palju teisel hooajal nähtud Der Kindestodiga, kuid nende õnneks on teostus seekord oluliselt parem. Ühtlasi on Vaikus ainus Buffy osa, mille stsenaarium kandideeris Emmyle. See jäi küll saamata, kuid vähemalt ei piirdunud Buffy nominatsioonid vähemtähtsate, näiteks parima grimmi kategooriaga.

Vaikus tutvustab meile üht uut tegelast. See on Willow’ nõiagrupi liiga Tara (Amber Benson), kes mängib järgmisel paaril hooajal üpris olulist rolli. Üldiselt olen selles osas, milliseid näitlejaid isiklikult kohanud olen, suhteliselt kindel, kuid Amber Bensoni suhtes saan seda väita vaid 80% tõenäosusega. Nimelt nägin aastaid tagasi Edinburghi tänavanurgal seismas üht tüdrukut, Zara kotike näpu otsas kõlkumas, kes pärast tagantvaates tundus kuidagi tuttav. Kuss, perverdid! Buffyt vaadanud inimesed ehk mäletavad, et Amber Bensonil on võrdlemisi omapärased kõrvad (mis Vaikuses on juuste all peidus) ja just kõrvad mind selle tüdruku puhul mõtlema panidki, kus ma neid näinud võiks olla. Ühel hetkel käis peaks plõks ja silme ette kerkis Tara. Seejärel lasin tüdruku näo uuesti silme eest läbi ja jõudsingi järeldusele, et see on arvatavasti Amber Benson. Eestlasele omaselt ma oma hüpoteesi verbaalse suhtluse teel ei kontrollinud, sellest ka see 80%-line tõenäosus. Muidugi, tuleb tunnistada, et Tara näeb Buffys kahjuks enamasti välja nagu emalendur, mida tema kantavad hõlstid veelgi soodustavad, aga tundmatu tüdruk oli päris tilluke. Paneb mõtlema, milline näiteks Sarah Michelle Gellar siis veel päriselus välja võiks näha, äkki tema jääb lausa kahe silma vahele.

Korduvalt olen maininud neid näitlejaid, kes kolmes Joss Whedoni sarjas kaasa on teinud, kuid on neidki, kes mängivad ühes sarjas päris mitut tegelast. Näiteks üht Härrasmeest mängib Vaikuses Camden Toy, keda hiljem näeme mitmes teises rollis. 10/10

Giles: Mulle tuleb sõber külla ja tahaksin temaga üksi olla. Anya: Aa, see on orgasmisõber?

March 24th, 2012

Angel – 1×09 – Kangelane (Hero)

Angeli 9. osas ründab Los Angelese rahumeelseid elanikke puhtavereliste deemonite rühm, mis on võtnud endale eesmärgiks hävitada kõik segaverelised. Nuhtlusest jagusaamine nõuab kangelast, kuid kas Angeli vaprusest piisab?

Kangelane kuulub kahtlemata Whedoni sarjade kõige raskemini seeditavamate osade hulka, millest annab tunnistust kas või näiteks Marki arvustuses leiduvate f-tähega algavate sõnade arv. Kui info sellest, mis siin täpselt juhtuma hakkab, ammustel aegadel esmakordselt internetiavarustesse jõudis, algatasid fännid massilisi kampaaniaid, et ajalooratast tagasi pöörata, kuid, nagu tavaliselt, polnud sellest kasu. Paanika põhjustas muidugi tõsiasi, et osa jooksul selgub, kellele pealkiri konkreetselt viitab ja selleks ei osutu sugugi mitte Angel, vaid end ühise eesmärgi nimel ohverdav Doyle. Jah, Kangelasega on Doyle’i maine teekond sarjas Angel jõudnud lõpule; Doyle’i näidatakse küll veel paar korda tagasivaadetes, kuid suuresti on tema töö siiski tehtud.

Just Doyle’i surm ajaski internetikogukonna tagajalgadele. Joss Whedon püüdis end hiljem välja vabandada väitega, et tal oli ammu kavas vaatajatele armsaks saanud ja algustiitrites figureeriv tegelane ootamatult tappa, mida ta Vampiiritapja Buffy pilootosas Jesse’iga rahapuudusel teha ei saanud, ning pole põhjust kahelda, et Doyle’i elutee olekski omal ajal traagiliselt lõppenud, kuid tema lahkumise sarjast põhjustasid suuresti siiski eetrivälised asjaolud. Ehkki tegijad seda otsesõnu välja öelda ei tahtnud, võib sellegipoolest ridade vahelt välja lugeda, et Doyle’ile sai saatuslikuks teda kehastanud Glenn Quinni heroiinisõltuvus, mis võis või võis mitte hakata mõjutama ka juba David Boreanazt. Sestap jõudiski Doyle’i surm kätte oluliselt varem, kui planeeritud. Glenn Quinn ise aga kahjuks ei suutnudki oma sõltuvusest üle saada ja suri 2002. aastal, mil sari alles kestis, üledoosi. Tema mälestusele on pühendatud Angeli neljanda hooaja osa Pikk päevatee. Paraku pole Glenn Quinn ainus Angelis silma paistnud näitleja, kes meie hulgast lahkunud, kuid sellest täpsemalt mõni teine kord.

Howard Gordoni ja Tim Mineari sulest pärit osa ise algab lõbusates toonides, kui Cordelia tuleb lagedale järjekordse ideega, kuidas Angeli detektiivibürood rahva hulgas tuntumaks teha, ja sünget lõppu ei ennusta miski. Või siiski, märgid on õhus, nagu öeldakse. Kui mälu ei peta, siis viibisin Kangelast esmakordselt vaadates toimuvast õndsas teadmatuses, seega võttis Doyle’iga salvestatud video, mis omandab osa lõpuks täiesti uue, oluliselt nukrama tähenduse, meele ikka päris härdaks. Kes teab, vahest oli pisargi silmanurgas… Vahepeal, kui Doyle kadunud deemonipoissi otsima läheb, tempo pisut kannatab, sellepärast olin kahevahel, millist hinnet Kangelasele panna, kuid kuna osa sõnum, et mitte keegi ei tea, kas ta on kangelane või mitte, kuni teda pole proovile pandud, on mulle endale väga südamelähedane, siis tegin otsuse kõrgema hinde kasuks. Tänane maailm vajaks tõepoolest hädasti enam tõelisi kangelasi.

Muidugi on siin osas muudki märkimisväärset, näiteks puhtavereliste meik on suurepärane, kuid kes sest hoolib, loo keskmes on ju ikkagi Doyle. 10/10

Doyle: Meie märad on madalad… Cordelia: Määrad! Doyle: Kirjas on “märad”.

March 23rd, 2012

Vampiiritapja Buffy – 4×09 – Melanhoolia (Something Blue)

Vampiiritapja Buffy neljanda hooaja 9. osas pole Willow Ozi lahkumisest ikka veel üle saanud ja pöördub mure leevendamiseks taas maagia poole. Willow loits läheb aga aia taha ning tema sõbrad peavad tegelema selle tagajärgedega.

Valisin selle osa eestikeelseks pealkirjaks Melanhoolia, sest otsetõlge “midagi sinist” jääb eestlasele suhteliselt võõraks ja enam-vähem ainus olukord, mille puhul see teema minu teada üles kerkib, on siis, kui mõni Briti kuningakoja liige abielluma juhtub, ehkki viimasest korrast pole, tõsi küll, kuigi palju aega möödas. Ent kuna Melanhoolia üks läbivaid teemasid on melanhoolia, siis minu arust on see üpris sobilik pealkiri. Tegelikult on päris paljud pealkirjad kas juba originaalis või siis minu poolt tõlgituna filmipealkirjad või viited nendele, nõnda ka Melanhoolia. Von Trieri film valmis muidugi oluliselt hiljem kui Vampiiritapja Buffy, kuid mis sest.

Marki lehelt kommentaare lugedes selgub, et paljude meelest on Melanhoolia üks Buffy parimaid osi, aga mind miski selle juures häirib. Ütlesin küll alles üsna hiljuti Angeli osa Mõistus ja tundlikkus ülevaates, et see käsitleb väga tõsist teemat üle võlli keeratud huumoriga, ja Melanhoolia peaks idee poolest olema üsna sarnane, aga siin tundub, et mitte vähem tõsist teemat käsitletakse pisut liiga kerglaselt. Veider järjekindlusetus küll, kuid kahjuks ei saa ma sinna midagi parata, et mulle just niimoodi tundub. Üks oluline vahe Mõistuse ja tundlikkusega siiski on: nimelt see, et seal algas komejant tänu pahade ponnistustele, kuid Willow peaks ikkagi olema heade esindaja. Vahest just siia ongi koer maetud?

Kogu kurja juur Willow otsustab järjekordselt minna lihtsama vastupanu teed, astudes veel ühe sammu allakäigutrepil, kuid suures plaanis jääb see kuidagi tähelepanuta, sest neil loitsudel on alati naljakas mõju. Näiteks teise hooaja osas Nõiutud, nördinud ning nõutud keerati asi samuti naljaks, mis hakkabki pikapeale häirima. Selles, et Giles pimedaks jääb või Xander sõna otseses mõttes deemoneid ligi tõmbama hakkab, pole ju iseenesest midagi naljakat. Buffy ja Spike’i pulmaplaanid on juba oluliselt naljakamad, aga suhkrut on seal ülearu palju ja sisu vähe.

Oleksin küll eelistanud tõsisemat teemakäsitlust, kuid mis parata, tuleb tunnistada, et mõnigi koht kisub suu muigele. Elizabeth Anne Allen saab enda nimele neljanda hooaja lühima külalisosatäitmise auhinna, mida seni hoidis James Marsters oma esitusega osas Hingelt metsikud. Lisaks kõlab Melanhoolias üks päris populaarne meloodia, mis sellel hetkel polnudki veel populaarne.

Lõpetuseks veel küsimus, mida Willow kõigest sellest õppis? Vastus: mitte midagi. 8/10

Spike: See ongi tippmeeskond, kes kõik mu plaanid nurjab? Mul on sügavalt häbi.

March 21st, 2012

Angel – 1×08 – Mäletan sind igavesti (I Will Remember You)

Angeli 8. osas saabub Los Angelesse pahur Buffy (Sarah Michelle Gellar), kes nõuab selgitust, miks Angel Sunnydale’is varjude keskel luusis ega oma nägu ei näidanud. Angeli kontorit rünnanud deemoni verel on aga ootamatu mõju.

Selle osaga saab lõpuks selgeks, miks oli nii väga vaja Angel Sunnydale’i komandeerida. Kuna Xander ei oska õigel ajal suud kinni hoida, siis tuleb hoolega hoitud saladus päevavalgele, Buffy saab teada, et Angel käis Sunnydale’is, ning tuleb Los Angelesse aru pärima. Mäletan sind igavesti on osa, millest saab Buffy ja Angeli armastuse luigelaul; pärast seda jõuab tegelaste elus tõepoolest kätte aeg edasi liikuda. See on nukker lugu, pilguheit, milline võiks olla Buffy ja Angeli suhe, kui Angel oleks jälle surelik ning otsustanuks langetada teistsuguse valiku. Juba kolmandas osas Pimedas nägime, kui väga Angelile meeldib ennast piitsutada, sestap pole üllatav, et Angel otsustab vampiirina jätkata. Pealegi seadnuks teistsugune valik sarja tegijad väga raskesse olukorda, seega ei saanudki Angel muule otsusele jõuda. Nüüd aga ei ole raskes olukorras mitte sarja tegijad, vaid Angel ise, kes peab igavesti mäletama, millest loobus.

Mäletan sind igavesti on esimene kahest Angeli osast, milles esineb külalisena Sarah Michelle Gellar ehk Buffy Summers. Gellar oli ise suur Buffy-Angeli armuloo pooldaja (või shipper, nagu tänapäeval moodsalt öeldakse), mistõttu nõudis Buffy ja Angeli viimane stseen paarina temalt emotsionaalselt väga palju ja ekraanilt paistabki välja, et toimuv pole vist tühipaljas näitlemine, vaid midagi enamat. Ehkki nende armulugu kippus aeg-ajalt läägeks muutuma (ega Mäletan sind igavesti ilmaasjata vihjet James Cameroni Titanicu-filmile ei sisalda), liigutab just see stseen minu hinnet palli võrra ülespoole, sest millegipärast mõjub ta erakordselt veenvalt. Ühtlasi kõlab viimast korda Buffy teisest hooajast tuttav armastuse teema. Nutma see stseen mind erinevalt Markist ja/või tema lehekülje lugejatest küll ei pane, kuid melanhoolseks teeb küll. Nii, korjan nüüd oma mehelikkuse riismed põrandalt kokku ja liigume edasi.

Kui Angeli süda deemoni verega kokku puutudes taas lööma hakkab, otsustab ta kohtuda Kõrgemate Võimudega (The Powers That Be), keda Doyle esindab. Kõrgemad Võimud ise jäävad tabamatuks, kuid selle asemel saab Angel kokku oraaklitega (Carey Cannon ja Randall Slavin), kelle käest ta hiljemgi nõu küsib. Just nemad otsustavad kella päeva jagu tagasi keerata ja anda Angelile teise võimaluse deemoniga arved klaarida, sedapuhku saatuslike tagajärgedeta. Ongi parem, sest Angeli katse surelikuna võitlust jätkata näib päris lootusetu. Vaevalt, et keegi, kes on saanud maitsta kangelase leiba, suudab pärast tavaeluga niisama lihtsalt leppida.

Loomulikult näidatakse meile ka Doyle’i ja Cordeliat, kuid Mäletan sind igavesti on siiski Buffy ja Angeli osa. Keskel jääb tegevus küll pisut venima, ent algus ja lõpp suuresti kompenseerivad selle. Julma romansi nukrast lõpust põhjustatud kurbusele tuleb ohtrasti lisa juba järgmises osas. 9/10

Oraakel 1: Astu meie ette, alam olend. Oraakel 2: Mida sa meile tõid? Angel: Kas pidin midagi tooma?

March 21st, 2012

Vampiiritapja Buffy – 4×08 – Kihvatus (Pangs)

Vampiiritapja Buffy neljanda hooaja 8. osas kukub Xander enda kaevatud auku ja päästab valla pahura indiaanlase vaimu, samal ajal pöördub näljast kurnatud Spike viimases hädas abipalvega Buffy poole, varjude keskel aga luusib Angel.

Kihvatus on vähemalt minu meelest üle pika-pika aja kõige kehvem Buffy osa. See ei tähenda, et tegemist on halva osaga, isegi kehvapoolne Buffy on parem kui suur osa tavapärasest konveierilt tulevast kraamist, kuid sellegipoolest on kõik kolmanda hooaja osad ja ka neljanda hooaja algus parem kui Kihvatus. Eelmine ligikaudu samaväärne lugu oli Kalamehed, mis on siin blogiski korduvalt äramärkimist leidnud. Kihvatuse puhul võib välja tuua kaks põhilist probleemi.

Neist esimene on Angel. Eile juba mainisin, et Buffy ja Angeli vaheline seos tundub liiga mugavalt konstrueeritud. Kihvatust nähes jõuab kohale, et tegelikult ei ole head põhjust, miks Angel just nüüd jooksujalu Sunnydale’i peaks tormama, sest käesolev oht pole midagi sellist, millega Buffy varem poleks kokku puutunud. Angeli Sunnydale’is viibimine on lihtsalt kohmakas sissejuhatus Angeli järgmisele osale, millele autorid paremat lahendust ei suutnud leida. Võib-olla juhtub see kõik lihtsalt liiga hilja, sest Buffy ja Riley vahele hakkab ilmuma teatav säde, mida Angeli ilmumine ainult segab.

Teine probleem on põhiliin ise. Kihvatuse tegevus toimub tänupühade ajal, mil ameeriklasi tabab massipsühhoos ning neil hakkavad käima äkilised neelud kalkuni järele. Tänupühad on pühad, mis ei tähenda muule maailmale, ameeriklased välja arvatud, mitte midagi, ja sellepärast esiteks ei teata, mida täpselt tähistatakse, ja isegi kui teataks, siis ei huvitaks see eriti kedagi. Toimumisajast olulisem on aga kurjam, kelleks on taas kuri indiaanlane. Stsenarist Jane Espenson püüab küll näidata, et indiaanlastele tehti omal ajal kõvasti ülekohut, mistõttu võib tema tegusid ehk isegi mõista, kuid taoline poliitiline korrektsus mõjub pea alati võltsilt. Ultraradikaalid, keda Marki lehel on piisavalt, leiavad niikuinii, et indiaanlastele tehakse liiga, mina ise olen aga selles küsimuses pigem Spike’iga ühte meelt: pole mõtet raputada pähe tuhka asjade eest, milles sa ise süüdi pole ja mida ise muuta ei saa. Pealegi Inka muumiatüdrukus juba oli üks paha indiaanlane ja tänane vastane on igavamgi kui muumia.

Positiivset leiab muidugi ka. Anya ja Xanderi stseenid on tavapäraselt lahedad, eriti Xanderi kinnisidee, et muude haiguste kõrval tabas teda süüfilis. Lisaks neile hoolitseb meelelahutuse eest Spike, kes meenutab end klooninud indiaanlase (indiaanlaste) rünnaku lõppedes väga nõelapatja. Buffy kinnisidee iga hinna eest koos õhtust süüa jääb samuti pigem plusspoolele. 6/10

Spike: Te tulite siia, tapsite nad ja võtsite nende maa. Seda vallutajad teevadki. Caesar tegi seda ega käinud pärast ringi, korrutades: “Tulin, võitsin, tundsin end kohutavalt kehvasti.”