Postmodernne Prometheus

March 20th, 2012

Angel – 1×07 – Poissmeeste õhtu (Bachelor Party)

Angeli 7. osas ilmub Angeli büroosse salapärane Harriet (Kristin Derrilo), osutudes lähemal vaatlusel Doyle’i naiseks. See fakt tundub Cordeliat mõneti seletamatult ärritavat, kuid õnneks järgneb talle peagi tema uus väljavalitu Richard (Carlos Jacott).

Alustaks kohe sellest, et Carlos Jacott mängib Poissmeeste õhtus positiivset tegelast, kes, nagu hiljem selgub, polegi nii hea, kui esialgu paistis. Jättes kõrvale need, kes Buffys ja Angelis samas rollis üles astuvad, on ta Andy Umbergeri kõrval teine, kes mõlemas sarjas linnukese kirja saanud ja paari aasta pärast järgnes sellele Firefly pilootosas Serenity kolmaski. Jah, Whedoni tüüpnäitlejad kipuvad enamasti üsna alguses välja ilmuma, sest mine sa tea, kui kauaks neid sarju jagub.

Vaadates, mida teised Marki lehel arvavad, jäi mulje, et enamiku arvates on Poissmeeste õhtu üllatavalt hea. Väga huvitav, sest minu meelest on tegemist ühe mittemidagiütlevama osaga esimesel hooajal. Kohe nii mittemidagiütlevaga, et mul on Poissmeeste õhtu kohta väga raske midagi öelda. Tracey Sterni kirjutatud osa pole küll halb, kuid ta on… kuidas seda nüüd öeldagi… mittemidagiütlev. Küllap on probleem selles, et märkimisväärne osa ajast pühendatakse deemonite klannile, kuhu Richard kuulub, ning nende plaanile Doyle’i aju suukaudselt manustada, mis jätab mind suhteliselt külmaks. Neis tegelastes pole särtsu ja vaadates hakkab igav, olles märk sellest, et idee väljamõtlemise järel said head mõtted otsa. Jacott häirib samuti, sest tema sarnane tegelaskuju Buffyst on veel küllaltki selgelt meeles, kuid see pole näitleja süü.

Ent ärgem nähkem kõiges ainult negatiivset. Positiivse poole pealt tuleb ära märkida, et Poissmeeste õhtus saame veel nii mõndagi Doyle’i mineviku kohta teada ning tore on, sest ega talle enam palju aega pole jäänud. Pealegi oli tema naine üsna särtsakas ja põnev karakter, keda oleks võinud rohkem edasi arendada, kuid selle asemel eelistati paraku deemonite magedat poissmeeste pidu näidata. Cordelia ja Doyle’i vahel hakkaks justkui kah midagi susisema, aga siinkohal astub mängu Kuri Saatus. Lisaks on just Poissmeeste õhtus võimas ukse lahti löömise stseen, mis peaks algustiitritest igaühele tuttav ette tulema.

Poissmeeste õhtu lõpus tabab Doyle’i järjekordne nägemus, mis saadab Angeli segastel oludel Sunnydale’i, seostades Buffy ja Angeli tegevuse taas omavahel. See konkreetne üleminek tundub liiga konstrueeritud, sest kui Doyle poleks erakordselt sobival momendil Buffy fotot avastanud, siis ta ei teaks, milline Buffy välja näeb, ja kogu mängu ilu jääks olemata. Ja üleüldse on see nägemus vaid ettekääne, kuidas Buffy Los Angelesse ja Angeli sarja meelitada, kuid sellest lähemalt juba hiljem. 7/10

Cordelia: Mida mõtlen, seda ütlen. Selline ma juba olen.

March 20th, 2012

Vampiiritapja Buffy – 4×07 – Polügoon (The Initiative)

Vampiiritapja Buffy neljanda hooaja 7. osas leiab Spike end teadmata kohast luku ja riivi tagant ning selgub, et ta pole oma õnnetuses üksi. Eelmistes osades nähtud vihjed salapärasele sõjaväelisele organisatsioonile saavad vaataja jaoks selgemaks.

Seda ülevaadet oleks järjekordselt paslik alustada aruteluga pealkirja teemal. The Initiative on erakordselt vastik ingliskeelne väljend, sest sama hästi kõlava eestikeelse vaste leidmine on tõeliselt problemaatiline. Tegelikult tähendab see sõna muidugi algatust või üritust, aga algatus ja selle derivaadid ei kõla üldse hästi, üritus aga on eestlase kõrvale liiga pateetiline: selle tulekahju pärast ei lõpe veel meie püha üritus tuleb ju tuttav ette? Sestap otsustasingi otsese vaste asemel kasutada kaudsemat, sest mis see maa-alune kompleks muud ikka on kui paik, kus deemonitega loomkatseid tehakse ja küsitav eetika võidutseb. Ent olgu see vaste hea või halb, edaspidi kasutan neist rääkides just seda terminit.

Polügoon toob kaasa esimese muudatuse sarja algustiitrites: Seth Green on kadunud ja tema asemele ilmub James Marsters (Spike). Minu enda seisukoht Spike’i küsimuses on segane, sest selge on see, et talle leiti sarjas olulisem roll peamiselt tänu vaatajate positiivsele reaktsioonile, kuid tunduvalt vähem on selge, kas tema tulevane areng just selline pidanuks olema. Ehkki Spike’i suust tuli juba teisel hooajal puhast kulda, oli ta Buffyle vähemalt sel ajal vääriline vastane, kuid nüüd saab temast päris pikalt vaatajate naerualune. Mõistagi ei saanud ta igavesti Buffyt ähvardama jääda, nii et tema plaanid igas osas luhtuvad, seades tema oskused tõsiselt kahtluse alla, aga kindlasti saanuks temasse tõsisemalt suhtuda. Sellegipoolest tuleb tunnistada, et kahjutu Spike võib mõjuda erakordselt koomiliselt.

Ühtlasi käivitab Polügoon täie hooga neljanda hooaja üldise liini ja vaataja saab teada, kes need maskeeritud mehed tegelikult on ning millega tegelevad. Käesolevas osas näidatakse meile esmakordselt Riley sõpru Grahamit (Bailey Chase) ja Forrestit (Leonard Roberts) ja küllap ei tule kellelegi teab mis suure üllatusena, et just nemad saladuslike ringiluusijate hulka kuuluvad. Küll läheb loogikaga vastuollu, et millegipärast eelistavad nad tulevikus, kui nende identiteet on (vaatajale) juba teada, maskideta liikuda. Professor Walshi teine töökoht salaorganisatsiooni juhina on samuti etteaimatav, sest ühtki teist Buffy õppejõudu pole meile pikemalt näidatud, aga Polügoon ise paikneb täpselt ülikooli all. Irooniline on seegi, et Ozi tegelik nimi selgub alles selles osas, kui ta ise juba läinud on.

Marki vaatajate hulgas jäi peale arvamus, et Polügooni näol on tegemist hea osaga ning olen selle väitega suuresti nõus, kuigi hetkel, mil Riley ja sõbrad Spike’i otsima tormasid, kippus asi liiga käest ära minema. Osa tipphetk on aga loomulikult Spike’i ja Willow vaheline stseen, kui Spike avastab, et ta pole enam… päris täisväärtuslik mees. 9/10

Willow: Kui sa talle haiget teed, taon su labidaga maa sisse. Ähmane hoiatus ei tule kellelegi kasuks.

March 18th, 2012

Angel – 1×06 – Mõistus ja tundlikkus (Sense & Sensitivity)

Angeli 6. osas ulatab Angel Kate’ile abikäe, et saata armeenlasest maffiaboss Papazian (John Capodice) sinna, kus on tema õige koht, ehk trellide taha. Papaziani kaitsja Lee Mercer (Thomas Burr) advokaadibüroost Wolfram & Hart haub aga välja salaplaani tema päästmiseks.

Mõistuse ja tundlikkuse stsenarist on Tim Minear, kellele see oli esimene Joss Whedoni käe all kirjutatud osa. Mõnede meelest on Minear isegi kõvem tegija kui Whedon ise, ent tema osalusel valmivatel sarjadel kipub olema üks häda: nende tegemine katkestatakse küllaltki ruttu. Nii võib naljaga pooleks öelda, et Angel pidas tema kampalöömisele vaatamata isegi kaua vastu. Mineari sulest on pärit päris paljud Angeli võtmeosad, ehkki Mõistus ja tundlikkus ise on selles vaates pigem näpuharjutus. Samuti töötas Minear koos Whedoniga sarjade Firefly ja Nukumajake (Dollhouse) juures, mis tema needusest ei pääsenudki, kuigi Nukumajakese 2. hooaeg on siiski paras varajane jõuluime.

Ütlesin, et Mõistus ja tundlikkus on näpuharjutus, kuid seda vaid sellepärast, et tegijad alles mõtlesid, kuhupoole sarjaga liikuda, mistõttu ei mängi siinne tegevus suuremas plaanis erilist rolli. Ent on see vast näpuharjutus! Marki lehekülge lugedes saab aru, et arvamused selle osa suhtes lähevad lahku, kuid vähemalt minu meelest on see senistest tugevaim, väärides ühtlasi maksimumhinnet. Küsimusi tekitab ilmselt osa toon, sest väga sünget maffiabosside temaatikat vaadatakse pigem läbi huumoriprisma ja lõpuks keeratakse asi täitsa üle võlli. On täiesti selge, et igaühele selline käsitlus kuigivõrd peale ei lähe, eriti arvestades, et maailmas on üllatavalt palju täiesti umbes naljasoonega inimesi ja veelgi enam neid, kellele ei meeldi must huumor. See on küll pisut üldisem ja mitte sealsetest kommentaaridest tingitud remark.

Üht-teist sellist, mis tulevasi sündmusi mõjutama hakkab, Mõistuses ja tundlikkuses siiski aset leiab. Meile tutvustatakse paari uut tegelast, kellest üks on Kate’i isa (John Mahon). Näeme, et Kate’i suhted isaga võiksid olla tunduvalt paremad ning see osa neid teineteisele just ei lähenda, kuid ehkki tundlikkustreening lisab asjale üleloomulikku vürtsi, olid kõik pinged juba varem olemas. Hiljem mõjutab Kate’i isa saatus oluliselt ka Kate’i ja Angeli vahelisi suhteid. Teine korduv tegelane on Wolfram & Harti advokaat Lee Mercer, kes võeti taas tööle initsiaalide alusel, kuigi me sellest käesolevas osas veel midagi ei tea. Nali naljaks, aga kõigi Wolfram & Harti kesktaseme advokaatide nimed algavad tähtedega L ja M. Lee Mercer on neist arvatavasti kõige kahvatum kuju, mistõttu tema eluiga Angelis jääb võrdlemisi lühikeseks.

David Boreanaz saab ennast jälle välja elada, kehastades vahelduseks nõmedat turisti mängivat Angelit ja tundlikku Angelit. Koomiline Angel on üldiselt päris libe tee, sest kuigi üldsus paistab teisiti arvavat, siis minu meelest see enamasti ei tööta, aga Mõistuses ja tundlikkuses mõjub see suhteliselt veenvalt, andes ühtlasi Cordelia’le ja Doyle’ile võimaluse abilise rollist pääseda ja ise silma paista. 10/10

Allen: Millised sinu vanemad olid? Angel: Nad olid suurepärased. Maitsesid peaaegu nagu kana.

March 16th, 2012

Vampiiritapja Buffy – 4×06 – Hingelt metsikud (Wild At Heart)

Vampiiritapja Buffy neljanda hooaja 6. osas muutub Veruca (Paige Moss) ja Ozi vaheline tõmme selgelt kahepoolseks, kuid kolm on juba seltskond. Kas Willow suudab Ozi kurja küüsist päästa või on kõik lõplikult kadunud?

Hingelt metsikute kõige koomilisem stseen on tiitrite eel, kui Spike hakkab järjekordset kurja monoloogi pidama, ent salapärased sõjaväeriietes tegelased saavad temast haisu ninna, teevad särtsu ning lohistavad ta kuhugi minema. Edasine on kõik üks suur hädaorg, mis pole just üllatav, arvestades, et käesolev osa pärineb taas Marti Noxoni sulest. Tõele au andes tuleb tunnistada, et ehkki saatus on Buffy ja teiste elu küll nöökinud, pole sedavõrd depressiivset osa juba mõnda aega näha saanud. Süüdi on mõistagi naine, kes muu, ütlesid ju juba vanad prantslased: otsige naist.

Kõnealune naine on Veruca, kes lisaks kõigele muule on moraalitu libahunt, mis selgitab tema ja Ozi vahelist keemiat. Veruca poolt mõjutatuna hakkab Oz tegema kahtlase väärtusega otsuseid, lukustades end näiteks ööseks Verucaga ühte puuri. Järgnevat orgiat meile õnneks väga põhjalikult ei näidata. Loomulikult satub Willow neile valel hetkel peale, mis on üks põhilisi Buffy südametemurdmise meetodeid; jäi ju Willow omal ajal Ozile täpselt samamoodi vahele. Haavunud Willow pöörab pilgu järjekordselt musta maagia poole, kuid suudab seekord veel kurjalt teelt tagasi pöörata. Järgmisel korral enam nii hästi ei lähe, sest ükskord prahvatab vimm, mis kogunend salaja.

Lõpuks jõuab Ozilegi kohale, et Verucast on ainult tüli, sellepärast likvideerib ta probleemi põhjustaja ülimalt brutaalselt. Stseeni mõjuvust vähendavad kahjuks naeruväärsed libahundikostüümid. See võib olla veel üks põhjus, miks mulle libahundilood eriti ei istu, näiteks Maggie Walsh kommenteerib, et tema pidas ründajaid esialgu gorilladeks, ja ega ta tõest väga kaugel polnudki. Eelmiste hooaegadega võrreldes on need kostüümid taas läbi teinud mingisuguse arengu, kuid kahjuks mitte paremuse poole. Üldiselt aga võib inimesele vatte ümber panna palju tahad, koera või hunti ta sellegipoolest ei meenuta.

Hingelt metsikud näitas, et Oz suudab enda libahundi poolt kontrollida vähem, kui arvab, millega ta seadis ohtu eelkõige Willow, aga ka teiste elud. Lisaks, nagu juba mainitud, haavas ta Willow’d oma tegevusega väga sügavalt. Sellepärast otsustabki Oz aja maha võtta ja minna eneseavastusretkele, mille käigus ta kellegagi kokku ei puutu, enne kui on asjades selgusele jõudnud. Tegelikult on kogu see jutt muidugi paras hülge möla, sest Seth Green oli oma tegelaskuju vähesest eetriajast tüdinud ja soovis vahepeal midagi muud teha. Niimoodi kirjutatigi Oz sarjast välja, kusjuures viimastes osades anti talle sõna tunduvalt enam kui varem, muuseas sai ta kirja isegi külalisesinemise sarjas Angel. Hingelt metsikud pole päris viimane kord, mil Ozi näeme, ent tema teekond teleekraanil on jõudmas lõpusirgele.

Ega muust polegi põhjust pikemalt rääkida. Riley tuletab jällegi meelde, et on positiivne kangelane, Buffy aga on Willow’le toeks. Maksimumpunkte Hingelt metsikud ei saa, sest Veruca jätab mind suhteliselt külmaks ja Ozi lahkumine tundub liiga tõtakas. Marki lehelgi kohtab selle osa kohta arvamusi seinast seina. 8/10

Buffy: Oz, praegu oleks õige hetk säilitada sulle omane rahu.

March 15th, 2012

Angel – 1×05 – Vaatega tuba (Rm W/A Vu)

Angeli 5. osas magab Cordelia maha prussakatõrje oma korterelamus ja sealne elu muutub tema jaoks väljakannatamatuks, Doyle’i aga jälitavad samal ajal mineviku patud. Kui Angel tahab kolleegidest rahu saada, peab ta nende probleemid lahendama.

Juba hulk aega pole osade pealkirjad eraldi äramärkimist leidnud, seepärast alustakski täna sellest. Erinevalt Buffyst, mille eestikeelsed pealkirjad on ammu kenasti tekstifailis olemas, ei jätkunud mul Angeli puhul taipu nii ettenägelik olla, mistõttu tuleb neid leiutada käigu pealt. Marki leheküljelt selgub, et Vaatega toa originaalpealkiri on inglise keelt emakeelena kõnelevatele inimestelegi peamurdmiseks paras pähkel, sestap olen veelgi uhkem, et suutsin selle omal ajal täiesti iseseisvalt, kõrvaliste abivahenditeta, dešifreerida. Osa tegevusega pealkiri ise küll suurt ei haaku, oletatavat suurepärast vaadet meile ei näidata, ehkki kõnealune korter ise näeb päris armas välja.

Vaatega tuba tundub päris paljudele meeldivat, kuid minu meelest on siit jällegi midagi puudu, täpselt nagu üle-eelmisest osast Pimedas. Vahest on asi selles, et sarnaselt zombidele ei kuulu ka vaimud minu lemmiktegelaste hulka, üksikud erandid välja arvatud, Vaatega tuba on aga suuresti tondijutt. Jane Espensoni käsikiri on küll igati kompetentne ning selles on nii tegelaskujude kui sarja üldise arenguga seoses palju huvitavat, kuid lugu ise muutub mingil hetkel tüütuks. Kuna osa keskmes on siiski Cordelia uus ja kena korter, kus paraku kummitab, siis eelpoolöeldule pisut vastandlikult näib, et stseenid Doyle’i elumuredega mõjuvad kunstlikult ja tõmbavad hoogu maha. Seda muidugi ülekantud tähenduses, sest päriselt antakse neis üpris kõvasti hagu.

Lõpplahendus saabub ootamatult, ühel hetkel saab Cordelia oma mojo tagasi ja kõik on taas hästi, kusjuures päästikuks on lihtne sõna “mõrd”. See pole küll nii mage kui Terry Brooksi Shannara mõõga (The Sword Of Shannara) nõndanimetatud kulminatsioon, kuid ega ta tollele palju alla ei jää. Mõistagi oli kuri daam ise pärit viiekümnendatest, täpselt nii nagu Ted Vampiiritapja Buffys; on ju teada-tuntud tõsiasi, et viiekümnendad olid jubedad oma makartismi ja kõige muuga.

Vaatega toa koomilised elemendid on aga ekstraklass. Võtame näiteks koha, kus Cordelia on prussakauputuse tõttu sunnitud Angeli poole kolima. See, mis järgneb, ei jää koopa-Buffyle millegi poolest alla, nagu ka koht, kus Angel vestab Doyle’ile luiskelugu nende kontorisse sisse astunud turskest mehest, ta sellega põgenema sundides. Olen varemgi lugenud arvamusi, et Espensoni tugevam külg on just komöödia ja vähemalt siin paistab see selgesti välja. Ah jaa, ja Cordelia uus elukaaslane on samuti väga lahe. 8/10

Cordelia: Õige jah, sa ei saa sisse tulla. (Angel astub tuppa) Oot, aga see reegel?! Angel: Ütlesid, et kui korteri leiad, võin sulle iga kell külla tulla. Cordelia: Mida? Siis mul polnud ju veel korterit. Need reeglid muutuvad järjest segasemaks.

March 15th, 2012

Vampiiritapja Buffy – 4×05 – Õlu pähh! (Beer Bad)

Vampiiritapja Buffy neljanda hooaja 5. osas asub endiselt murest murtud Buffy alkoholismi teele, millega kaasnevad ebameeldivad tagajärjed. Xander ja Giles peavad ta õlle küüsist päästma, samal ajal kui Willow Parkeriga arveid klaarib.

Mark ütleb oma ülevaates, et Õlu pähh! on äärmiselt veider Buffy osa ning mul ei jää üle muud, kui temaga nõustuda, ent sellegipoolest ei paindu keel ütlema, et tegemist on halva osaga. See on lihtsalt… teistsugune. Vahest oleksin selle osa suhtes kriitilisem, kui ma poleks eelmisel nädalal vaadanud briti klassikalise ulmesarja Doktor Who (Doctor Who) kõige esimest lugu pealkirjaga Ebamaine laps (An Unearthly Child), mis puudutab samuti koopainimesi. Tegemist on küll 1963. aastal valminud asjaga, kuid Õlu pähh! on selle kõrval suur kunst, Emmy vääriline saavutus. See väide pole kusjuures sugugi õhust võetud, Õlu pähh! kandideeriski Emmyle. Fakt, mis on juba iseenesest üks elu suuri müsteeriume, kuid kategooriat vaadates saab üht-teist selgemaks. Äramärkimise vääriliseks peeti nimelt soengutegijaid.

Mõni ülevaade tagasi sai mainitud, et Vampiiritapja Buffy lugude moraal peitub sageli metafooride mülkas, nii et selle pealkirjas kõigile puust ette ja punaseks tegemine on päris huvitav alternatiiv. Tundub tõepoolest, et tegijate ainus mõte oligi tõestada alkoholismi kahjulikkust, mida normaalsed inimesed niigi teavad. Selles osas udjab Buffy Parkerile otseses ja meile ülekantud tähenduses malakaga lagipähe, et mõte ikka kõigile kohale jõuaks. Marki lehekülje kommentaaridest lugesin välja, et üks valitsusasutus toetas alkoholismi ja narkomaania teemat õiges valguses käsitlevaid sarju teatava rahasummaga, mistõttu Tracey Forbesi debüütstsenaarium ei tee katsetki vett hägustada, kuid iroonilisel kombel jäi sellest ikkagi väheks ja Buffy ei saanud mingit toetust. Lisaks pilatakse siin teatud inimgrupi kalduvust pseudointellektuaalset loba suust välja ajada, mis vähemalt mind kohutavalt häirib. Olen täheldanud, et alkoholi tarbides muutun isegi targemaks kui tavaliselt, ent mitte nii hullusti.

Lisaks muule toob Õlu pähh! rambivalgusse Veruca (Paige Moss), kellele Oz järjest rohkem tähelepanu pöörab. See Veruca Elamistingimustes vilksatamisega alanud liin saab järgmises osas nukra lõpplahenduse. Üht Buffy joomakaaslast mängib Kal Penn, kes Haroldi ja Kumari filmides osalemisega hiljem päris tuntuks sai. Samuti näeme taas ekraanil professor Walshi, kelle psühhoanalüüs juhatab toimuva sisse, juhuks kui muidu midagi ebaselgeks jääb. Stseen Rileyga tagab, et ta meil meeles püsiks, on ju tema näol tegemist Buffy potentsiaalse kavaleriga.

Kõike seda üle lugedes tundub tõesti, et Õlu pähh! väärib oma kohta Buffy halvimate osade esirinnas, kuid ometi on siin nii palju head: Xander oma tulemasina ja heade nõuannetega, Willow Parkerile kohta kätte näitamas, aga kõige rohkem siiski metsistunud Buffy. Sarah Michelle Gellar on tippvormis ja juba puhtalt selle pärast väärib Õlu pähh! üht lisapunkti hindele, mille teised koopainimesed allapoole kisuvad. 7/10

Tsitaatide asemel on täna pildid.

Beer Bad Buffy 1

Beer Bad Buffy 2

March 13th, 2012

Angel – 1×04 – Ma lagunen koost (I Fall To Pieces)

Angeli 4. osas püüab Angel noort Melissat (Tushka Bergen), keda politsei aidata ei suutnud, ohtliku ahistaja eest kaitsta. Ahistaja ise, dr Ronald Meltzer (Andy Umberger) osutub aga kõvemaks pähkliks, kui esialgu arvata võis.

Tundub, et minu ja Marki mõtted liiguvad viimasel ajal sarnast rada pidi: paljude arvamusele vastupidiselt meeldis Ma lagunen koost meile mõlemale rohkem kui eelmine osa, Pimedas. Vaadates, kelle sulest käesolev osa pärit (jällegi Joss Whedon ja David Greenwalt) polegi see nii üllatav; üllatav on pigem see, et paljud peavad seda üheks halvemaks Angeli osaks üleüldse. Selleks, et käesolevast osast täit rõõmu tunda, tuleb muidugi osata kõige aluseks olevasse lootusetult naeruväärsesse ideesse loominguliselt suhtuda. Puudub hea selgitus, miks ja kuidas dr Meltzer kehaosi enda küljest eraldada ja kaugelt juhtida suudab, ent seda mitte tähele pannes suudame keskenduda olulisele, milleks on ahistamise küsimus.

Marki ülevaade Ma lagunen koost kohta oli üsna omapärane ja napisõnaline, kuid ometi saab sealt lugeda, et oma lühikese elu jooksul on ta suutnud langeda juba umbes 15 (viisteist) korda ahistaja ohvriks. Kui arvestada kõike muudki, mida ta enda kohta paljastanud on, siis kurat küll, nii halva õnnega inimest, kel mõistus endiselt korras, ei saa lihtsalt olemas olla, sestap tundub mulle taas, et nii tema kui ameerika ühiskond tervikuna kasutab karme termineid liiga kergekäeliselt, mistõttu nende väärtus devalveerub. Väga võimalik, et mõned neist olid tõepoolest sama ebameeldivad kujud kui Meltzer, kuid viisteist ahistamisjuhtumit tundub siiski täiesti ebareaalne. Samas, mind on elu järjekordselt sarnastest katsumustest säästnud ja võib-olla ei oska ma toimunut just sellepärast vääriliselt hinnata. Siiski olen veendunud, et dr Meltzeri ja Buffyst tuttava Tedi võtete asemel tuleks armusuhetes kasutada teistsugust, vähem kõhedat lähenemist. Huvitav paralleel Buffyga on seegi, et vaese doktori saatus sarnaneb väga Kohtuniku saatusega, kes omal ajal samuti tükkideks lõiguti ja kastidesse pakiti.

Dr Meltzeri rollis on Andy Umberger, kes, kui ma kohutavalt ei eksi, mängib esimesena Buffys ja Angelis erinevaid tegelasi. Kuna Umberger osaleb ka Fireflys, siis on ta üks neist näitlejaist, kes sai hakkama Whedoni hat-trick‘iga. Nukumajake (Dollhouse) muutis kogu selle statistika muidugi märkimisväärselt segasemaks, kuid see on sellegipoolest märkimisväärne saavutus. Kate Lockleyna on tagasi Elisabeth Röhm, kuid talle ei anta kahjuks erilist võimalust end näidata, samuti mainitakse nimeliselt ära Wolfram & Hart, kuid kurja advokaadibüroo tegelased jäävad seekord kulisside taha. 9/10

Doyle: Mitut noort naist me ahistajate eest kaitsnud oleme? Kokku… nelja. Ja neist kolm on vägagi elus.

March 12th, 2012

Vampiiritapja Buffy – 4×04 – Hirmu olemus (Fear, Itself)

Vampiiritapja Buffy neljanda hooaja 4. osas jõuab taas kätte kõigi pühakute päeva eelõhtu ja tegelased otsustavad seda tähistada järjekordse peoga, ehkki Buffy on Parkeriga juhtunust üsnagi rusutud. Kollid peaksid sel õhtul küll puhkama, kuid kus hooletus ees, seal on õnnetus taga kerge tulema ja lugu läheb hirmsaks.

Buffy neljas hooaeg on mulle meelde jäänud kui üks nõrgemaid, kuid selle esimesed osad on sedapuhku paistnud üllatavalt head ja Hirmu olemus on neist tõenäoliselt parim. Stsenaariumi autor on järjekordselt David Fury, kelle töö väärib enamasti kiidusõnu. Sellepärast ei saa ma seniajani aru, kust tuli Kalamehed ja kes arvas, et see võiks hea mõte olla. Hirmu olemus näitab Furyt aga tipptasemel ning eriti meeldivaks teeb käesoleva osa asjaolu, et õudust ja huumorit suudetakse kenasti tasakaalus hoida, mille poolest Buffy ju tuntud ongi.

Sisu poolest sarnaneb Hirmu olemus esimese hooaja osaga Luupainajad, milles tegelaste hirmud samuti reaalse väljundi saavad, kuid on kurb fakt, et selles osas näidatud hirmud saavad hiljem suuresti tõeks: kahtluse alla seatakse Buffy liidriomadused ja pädevus, Willow ei suuda musta maagiaga piiri pidada, Oz oma libahundi poolt kontrollida ning ehkki Xander ei muutu päris nähtamatuks, jääb sarja viimastel hooaegadel tema kanda eelkõige remondimehe roll. Kommentaatorid Marki lehel on neid teemasid päris põhjalikult analüüsinud, sellepärast ma sellel pikemalt ei peatuks.

Hirmu olemus annab võimaluse särada ka viimasel ajal väiksemat tähelepanu pälvinud tegelastel. Näiteks Giles on elav vasturääkivus, sest väga raske on uskuda, et ontlik sombreerot kandev härrasmees suudaks samal õhtul tõeliseks macho‘ks muutudes mootorsae haarata, kuid millegipärast see töötab. Gilesi kanda jääb muuhulgas õhtu puänt, kuid sellest pisut hiljem. Anya jällegi täidab Xanderi palve midagi hirmsat selga panna sellega, et tõmbab ülle jänesekostüümi. Enamik inimesi jäneseid ei karda, kuid Anya ei suhtu neisse kuigi soosivalt. See-eest kardavad paljud ämblikke, millega vaatajaid selleski osas hirmutati. Mind vähemalt Eestis elavad ämblikud ei häiri ja varjunime põhjal olekski imelik, kui häiriks, aga ämblikuvõrgud on küll vastikud asjad. Väike kõrvalepõige: huvitav, kuidas oleks lihtne toas leiduvatest ämblikest neid tapmata (varjunimi!) lahti saada? Paberiga on neid akna taha igatahes ebamugav tõsta, nähes, kuidas nad ei taha sellel püsida, kuid karjakaupa hakkavad nad toas samuti häirima. Nahkhiirte suhtes mul seisukoht puudub, pole nendega kokku puutunud, aga üldiselt on tore olla inimene, keda eriti miski ei hirmuta ja kelle und väga miski ei häiri.

Väga tabav on muidugi osa lõpplahendus, kus segadust tekitanud hirmudeemon osutub päriselus tillukeseks paharetiks, kelle vägi peitubki teadmatuses. Osale paneb punkti Giles oma lausega: Elusuuruses. (Actual size.) Huvitav, kas peaksin enda rumaluse pärast muret tundma, kuid taas läks vaja teiste kommenteerijate abi, jõudmaks arusaamisele, et Hirmu olemuse moraal on tegelikult vana eesti vanasõna: hirmul on suured silmad. Vahest on Buffy (ja Angel) minu jaoks eelkõige siiski meelelahutus ja kõik reaalse elu paralleelid jooksevad suuresti mööda külgi maha, aga sellest on vist õigem rääkida juba järgmistes ülevaadetes, sest nendes kisuvad teemad veelgi tõsisemaks. 10/10

Buffy: Jumalale tänu. Oz (Jumala kostüümis): Pole tänu väärt.

March 9th, 2012

Angel – 1×03 – Pimedas (In The Dark)

Angeli 3. osas jõuab Amarra smaragdiga sõrmus Los Angelesse, kuid Spike pole maha matnud mõtet see uuesti enda valdusse saada. Angel peab langetama otsuse, mida sõrmusega teha, et Spike’i plaan vett vedama läheks.

Pimedas on üks neid väheseid kordi, kus Vampiiritapja Buffy tegevus Angelis otseselt edasi läheb. Marki leheküljelt võib selle osa kohta lugeda peamiselt vaimustusest nõretavaid kommentaare, kuid Marki enda arvamus ülevoolavalt positiivne polnud ja tuleb tunnistada, et minugi meelest pole Doug Petrie kirjutatud kraam nii õnnestunud, kui kõiki komponente arvestades peaks olema. Mis meil siin siis on? Meil on külalisesinejad Buffyst, Oz (Seth Green) ja Spike (James Marsters), meil on lastearmastaja vampiir Marcus (Kevin West), meil on Mozarti Jupiteri-sümfoonia ja vampiire surematuks tegev Amarra sõrmus. Kohati on Pimedas tõepoolest suurepärane, kuid see vaheldub lõikudega, kus eriti midagi ei toimu.

Loetleme esmalt siis need kohad, mis mõjuvad. Spike on karakter, kes suudab ekraani peaaegu alati särama panna, kusjuures see on üsna võrdsel määral stsenaristide ja Marstersi karisma teene. Ka Pimedas pole siinkohal erand, ehkki minu meelest pole tema tipphetk mitte narratiiv enne algustiitreid, kus ta Angelile ja poolanonüümsele ohvrile sõnad suhu paneb, vaid hetk, mil Spike taipab, et on järjekordselt tüssata saanud. Marcus on küllaltki kõhe kurjam ning on väheusutav, et me Buffys sedavõrd sünge taustaga tegelast näha saaks. Samuti mõjub värskendavalt Ozi ja Angeli vaheline minimalistlik suhtlus ning kui järele mõelda, siis jätab Ozi osalemine stseenis sellest tervikuna parema mulje. Ülejäänud osast väärib märkimist veel vast koht, kus Cordelia võidukalt väljaprinditud arvet näitab, ehkki algustiitritest tabas terav silm selle juba märksa varem.

Miinuspoolele võib kanda enamiku ülejäänud tegevusest. Kui eelpoolnimetatud kohad välja jätta, ei paista Cordelia ja Doyle eriti millegagi silma, samuti tutvustatakse meile alguses hädas olevat Rachelit (Malia Mathis), kes mingil hetkel arusaamatult kaob. Minu meelest oleks Racheli liin pidanud saama kas mingi mõistliku lahenduse (ja telefonikõned ei lähe siinkohal arvesse) või siis osast täielikult välja jääma, aga praegu näib see selline poole vinnaga tehtud töö.

Lõpuks otsustab Angel loomulikult, et Amarra sõrmus tuleb hävitada, sest pidevalt karmi päevavalguse käes kõndides ei pruugi ta märgata, mis pimedas toimub. See on kõigest üks väike samm tema enesepiitsutamise pikal teel ja andestust pole niipea loota. Pealegi, otsustanuks ta sõrmuse alles jätta, muutunuks sari kohutavalt igavaks, sest mängu tuleb taas see haavamatuse teema, mis Supermani-lugusid kimbutab. 7/10

Angel: Oz. Oz: Hei! Angel: Lahe üllatus. Oz: Tänan. Angel: Kauaks tulid? Oz: Paariks päevaks. Doyle: Kas nad on kogu aeg sellised? Oz: Ei, enamasti räägime vähem.

March 9th, 2012

Vampiiritapja Buffy – 4×03 – Karm päevavalgus (The Harsh Light Of Day)

Vampiiritapja Buffy neljanda hooaja 3. osas saabuvad Sunnydale’i segadust tekitama mitmed vanad tuttavad, kuid Buffy peab hoopis otsustama, kas astuda suhtluses Parkeriga (Adam Kaufman) järgmine samm või mitte.

Karm päevavalgus on vaatamiseks küllaltki ebameeldiv, et mitte öelda karm osa, sest nii mõnigi meessoo esindaja ei käitu siin just kõige meeldivamalt. Esikoha napsab endale muidugi vana hea Parker, kelle käitumine Buffy suhtes meenutab väga Angelit teisel hooajal. Tegelikult meenutab Parker välimuse ja käitumise poolest ka üht minu tuttavat, kelle nime jätan siinkohal meelerahu huvides mainimata. Meesterindel ei vea Buffyl kohe üldse: juba teist korda saadetakse ta koosveedetud öö järel pikalt. Mõistagi sunnib see tema mõtted vägisi rajale, et probleem polegi teistes, vaid hoopis temas endas, mida Parkeri pärastine käitumine veelgi võimendab.

Teine ebameeldivalt käituv meessoo esindaja on Spike, kes naasis Sunnydale’i, kus ta omaenda sõnade järgi juba korduvalt tappa on saanud, Amarra smaragdi otsima. Kõigile üllatuseks selgub, et tema suhtest Drusillaga ei tulnudki midagi välja ning ta on endale leidnud hoopis uue kaaslase: vastvampiiristunud Harmony, kellele muutus mõistust küll juurde ei andnud. Nende omavahelised suhted tunduvad rohkem konstrueeritud kui Buffyl-Parkeril, sest kogu asja eesmärk on Spike’ile teada anda, milline otsitav smaragd välja näeb. Olles sõrmusesse peidetud smaragdi leidnud, võiks Spike rahulikult lahkuda ja laias ilmas edasi elada, kuid millegipärast peab ta siiski vajalikuks selle sõrme pista ja Buffy ette hooplema minna, saades järjekordselt tappa.

Kolmas liin puudutab samuti Sunnydale’i naasnud Anya ja Xanderi suhteid. Vabandage nüüd mu roppu suud, aga Anya läheb Xanderi juurde ja põhimõtteliselt lihtsalt küsib keppi, mis pidavat tal aitama Xanderist üle saada. Maa inimeste loogikat selline mõttekäik igatahes ei meenuta, ent ärgem unustagem, et Anya on ikkagi rohkem kui tuhat aastat vana eksdeemon, kes huvitaval kombel unustanud kõik, mida ta inimestest kunagi teadis. Huvitav, kuidas ta üldse oma tööga toime tuli, kui selline käitumine tema jaoks täiesti võõras on? Igatahes peab ta pärast seda toimingut tõdema, et seksist tema eesmärkide saavutamiseks kasu polnud, tunded jäid endiselt alles. Süüdi pole tema silmis loomulikult keegi muu kui Xander. Teistega võrreldes muidugi ebaõiglaselt ja Marki lehelgi paistsid kommentaarid piirduvat Parkeri ja Spike’i süüdistamisega, kusjuures vähemalt üks inimene suutis isegi Parkeri käitumises positiivset märgata. Mina nii lahke poleks.

Tõsisest teemast hoolimata sisaldab Jane Espensoni stsenaarium piisavalt huumorit. Võtame näiteks stseeni, kus Buffy avastab, et tema vana hea tuttav Spike on tagasi. Koos Harmonyga. Samuti on suurem osa Xanderi ja Anya suhtlusest puhtalt naljade peale üles ehitatud. Ühtki uut tegelast meile Karmis päevavalguses ei tutvustata, Ozi tegelaskuju jääb puhtalt taustajõuks ja hoolimata teda ees ootavast külalisesinemisest sarjas Angel ei jätku teda Buffysse enam kauaks, ent õnneks ei näita end seekord ringihiilivad maskeeritud tondid. 9/10

Anya: Sa meeldid mulle. Sa oled vaimukas ja hästi vormitud. Pealegi on naeruväärne omada neid ühilduvaid kehi ja mitte… ühilduda. Palun eemalda oma rõivad. Xander: Mis kõige veidram, ikkagi romantilisem kui Faith.