Postmodernne Prometheus

March 8th, 2012

Angel – 1×02 – Üksildased südamed (Lonely Hearts)

Angeli 2. osas hakkab Angeli ja tema kaaslaste vastloodud detektiivibüroo vaikselt ilmet võtma, kuid esialgu peab Angel klientide puudumisel usaldama Doyle’i nägemust, mis saadab ta midagi täpsustamata vallaliste baari D’Oblique.

Pilootosa järel jätkab Angel Buffystki tuttava “nädala koletise” formaadiga ning seekord on koletiseks deemon, kes püüab endale leida sobivat keha, kuid kuna see ei taha kuidagi õnnestuda, siis jääb temast maha laibarida. Kohe on näha, et tegijad polnud esialgu päris kindlad, millises suunas sarjaga liikuda ja piirdusidki esialgu põhiliselt sedalaadi osadega. Angeli edenedes jäi selliseid osi märgatavalt vähemaks, kadudes hiljem peaaegu täiesti. Mark on oma lehel tunnistanud, et talle meeldivad enam serialiseeritud sarjad, s.t. sarjad, milles varasemad sündmused mõjutavad tulevikus toimuvat ega pole järgmise osa eetrissejõudmise ajaks mugavalt unustatud. Tuleb tunnistada, et näiteks Buffy esimesel hooajal oli üldine Käskija liin muude kurjamitega võrreldes võrdlemisi hõre ja ega Angeli esimene hooaegki suurt erine. Kurja advokaadibürooga Wolfram & Hart käib küll pidev nägelemine, kuid suurem pilt hakkab selguma siiski alles järgmisel hooajal.

Üksildased südamed on minu meelest siiski võrdlemisi hea osa, naerdes muuhulgas taas Angeli tegelaskuju veidrate harjumuste üle. Näiteks meeldib talle kohutavalt pimedas toas istuda ja enda ette põrnitseda, mis õnnestub tal märksa etemini, kui naiskodanikega suhtlemine. Üheks selliseks naiskodanikuks on Kate (Elisabeth Röhm), politseinik, kes uurib inimeste kadumist D’Oblique’is enda vaatevinklist, püüdes asja esialgu ratsionaalselt võtta. Kate on üks selliseid kõrvaltegelasi, kes mängib esimesel ja teisel hooajal küllaltki suurt rolli, kuid mingil hetkel kaob lihtsalt ära. Tean, et Röhmi näitlejaoskused siin, kuid eelkõige sarjas Seadus ja kord (Law & Order) on saanud märkimisväärse kriitika osaliseks, kuid mind ta vähemalt Angelis väga ei häirigi, küsimus on pigem tema tegelaskujus, kellega Angelil tekib vahelduv armastuse-vihkamise suhe.

Marki lehel kommentaare lugedes hämmastas mind järjekordselt see, kuidas inimesed on vabatahtlikult nõus tunnistama, et neil on nii suur hirm teiste inimestega suhtlemise ees, et parema meelega ei teeks nad muud, kui istuks päevad läbi kodus arvuti taga. Päris mitmed ütlevad, et nad pole kordagi isegi kohtamas käinud, sest lihtsalt ei julge. Selline vallaliste baar on nende jaoks mõistagi täiesti mõistusevastane. Minu jaoks tegelikult samuti, meil kiputakse enamasti pidudel üheöösuhteid otsima, ehkki ka D’Oblique on pigem baari ja ööklubi hübriid, mitte stiilipuhas baar. See selleks, taoline baaripukil istumine ja suhete loomine, mida me pidevalt Ameerika sarjades/filmides näeme, tundub minu kui eestlase hingele võõras. Aga eks igaüks talitab selles asjas nii, nagu talle sobib.

Üksildased südamed ei ole tegelikult esimene käsikiri, mille David Fury Angeli jaoks kirjutas, kuid algne stsenaarium oli niivõrd sünge, et see polnud mitte kohane ja ei läinud mitte. Seetõttu pidigi Fury uue teema välja mõtlema, kuid seegi pole eriline rõõmuralli ja osas leiduv huumor on erakordselt must. Mulle see meeldib. 9/10

Angel: Ma palun sul sisse mitte minna. Kate: Ja kuhu sina lähed? Angel: Sisse. Kate: Tead, ma võin minna, kuhu ise tahan, ja sina võid põrgusse minna. (paus) Angel: Nähtud, tehtud.

March 7th, 2012

Vampiiritapja Buffy – 4×02 – Elamistingimused (Living Conditions)

Vampiiritapja Buffy neljanda hooaja 2. osas püüab Buffy kohaneda oma uue toakaaslase Kathyga (Dagney Kerr), kuid see osutub arvatust raskemaks. Lisaks jõlguvad ülikooli territooriumil kahtlased helendavate silmadega deemonid.

Elamistingimusi vaadates mind lausa hämmastas, kui hea see mulle tundus, ent vahest on selle taga lihtsalt kartus, et hooaeg tervikuna ei suuda sama kvaliteeti üleval hoida. Jah, neljanda hooaja üldine süžeeliin ei kuulu minu lemmikute hulka, eelkõige sellepärast, et see näib olevat külalisesineja mõnest teisest sarjast, näiteks Salatoimikutest (The X-Files). Eraldi tuleb ära märkida, et Elamistingimused on äärmiselt humoorikas vaatamine, just tillukeste detailide poolest. Huvitav, kas Marti Noxon on endas leidnud naljasoone või abistas teda kirjutamisel mõni variautor? Olgu sellega, kuidas tahes, kuid Buffy näoilmed ja käitumine on lootusetult naljakad. Buffy tegelaskuju ongi märksa naljakam siis, kui mingi põhjus sunnib teda vähem üliinimesena käituma.

Kuna Elamistingimused jätkab Buffy neljanda hooaja põhiteemat, milleks on kohanemine keskkoolijärgse, sh ülikoolieluga, siis oli ka Marki lehel suur osa kommentaaridest pühendatud sellele, mis laadi karvaste ja sulelistega on lugejad eluaset pidanud jagama. Tuleb tunnistada, et kommentaaride põhjal jääb rahvast pisut imelik mulje, sest märkimisväärselt paljud eelistaksid kaaskodanikega üldse mitte suhelda, veel vähem kellegagi koos elada. Mullegi meeldib see, et korter on ainult minu päralt, samuti pole ma üldiselt tuntud suure jutu poolest, aga nende inimestega võrreldes paistan küll olevat suhtluskuningas, näiteks ühiselamus elamise vastu polnud mul midagi, kultiveerisime pottides “habet” (hallitust) ja tegime muud huvitavat. Karta on, et arvutiajandul selline võõrandumine pigem levib kui väheneb, jaapanlased ei tahtvat üldse enam toast välja tulla. Kuhu edasi?

I Don't Want To Live On This Planet Anymore

Kõige muu kõrval tutvustab Elamistingimused meile kaht uut tegelast, kes neljanda hooaja sündmustes pisut suuremat rolli mängivad. Esimene neist on südametemurdja Parker Abrams (Adam Kaufman), kes püüab Buffy tähelepanu võita, kuid selleski asjas on Kathyl oma arvamus. Teine on salapärane Veruca (Paige Moss), keda mõned ei pruugi esmakordsel vaatamisel tähelegi panna, ehkki vihje, et teoksil on midagi hämarat, paistab tegelikult küllalt selgesti silma, täpselt nagu armeeriietes tondidki, kes järjekordselt mööda muru hiilivad.

Samuti on huvitav tõdeda, et Elamistingimused on üle hulga aja esimene osa, kus pole ühtki vampiiri. Selles lühikeses nimekirjas ongi ainult esimese hooaja osad ja neljanda hooaja algusosad, kui teise hooaja Inka muumiatüdrukut mitte arvestada, sest muul ajal on kas Angel, Spike või mõlemad pidevalt olemas. Muutust on näha ka sarja suhtumises deemonitesse: kui sarja alguses olid deemonid eranditult pahad ning neid võis hingepiinadeta tappa, üksikud erandid välja arvatud, siis nüüd pole asi enam nii mustvalge, vaid mängu on tulnud halltoonid. Käesolevas osas figureerivad deemonid ei tee näiteks midagi kurja, Kathy mõistagi välja arvatud. Pealegi, temagi motiiv on arusaadav, kuigi meetodid mõneti küsitavad. Hooaja üldist liini arvestades pole tegijatel ilmselt muud varianti kui püüda deemoneid inimlikumana ning inimesi ebainimlikumana näidata. 10/10

Buffy: Kathy on kuri. Mina võitlen kurjusega. Asi on lihtne: ma pean ta tapma.

March 6th, 2012

Angel – 1×01 – Ingli linn (City Of)

Telesarja Angel pilootosas on Vampiiritapja Buffyst tuttav Angel (David Boreanaz) kolinud Los Angelesse, võideldes üksi linnas valitseva kurjuse vastu, kuni kohtub pooldeemon Doyle’iga (Glenn Quinn), kes pakub välja süsteemsema lähenemise probleemide lahendamisele. Sunnydale’ist on Los Angelesse jõudnud ka Cordelia (Charisma Carpenter), püüdes suures linnas näitlejana läbi lüüa. Marki lehel olidki seekord kõige naljakamad rahva vaimustushõisked, kui lõpuks selgus, kuhu Cordelia Buffyst kadus.

Minu meelest on Joss Whedoni ja David Greenwalti kirjutatud Ingli linn uuele sarjale vääriline pilootosa, kuigi omad probleemid sel muidugi on, neist kõige ilmsem mõistagi vajadus tutvustada Angelit kui tegelaskuju ka neile vaatajaile, kes Vampiiritapja Buffyst mitte kõige vähematki kuulnud pole. Ühe korra hiljem, filmis Serenity on Whedon pidanud samamoodi talitama, tutvustades uuesti tegelasi, keda lõviosa vaatajatest niikuinii teab. Võib-olla aitas just varasem kogemus tal sedapuhku paremini hakkama saada, sest Angeli algusstseenid on päris kohmakad, eriti koht, kus Doyle Angelile tema eluloo uuesti ette kannab. Teine pilootosa märkimisväärne puudus on häirivalt nõme vampiirimeik, millest õnneks kiiresti loobuti ja järgmises osas näeb Angel juba päris vampiiri moodi välja.

Sarja tunnusmuusika autor on bänd nimega Darling Violetta, mis jäi tegijatele silma ilmselt Vampiiritapja Buffys osalemise ajast. Mulle meeldib Buffy algustiitrite taustalugu millegipärast rohkem, kuid Marki lehel paistis valitsevat pigem vastupidine arvamus. Kuna see kõlab tiitrite taustaks aga igal hooajal, siis harjusin sellega lõpuks ära.

Vampiiritapja Buffy neljanda hooaja esimest ja Angeli päris esimest osa üksteise järel vaadates torkas silma, kui lähedased need temaatiliselt üksteisele on. Mõlemas valivad vampiirid ohvreid, kellest lähedased niipea puudust tundma ei hakka. Kui Buffys on nendeks värskelt ülikooli õppima asunud tudengid, siis Angelis Hollywoodi edu otsima tulnud naiivsed tüdrukud kusagilt maalt või väikelinnast, nagu näiteks Cordelia. Kurva tõsiasjana on Los Angeles päriseluski neist õnnetutest hingedest tulvil, sest filmidest tuttava unistuse täitumisest tunduvalt tõenäolisem on võimalus, et tuleb saba jalge vahel koju tagasi sõita, kui vähemalt selleks raha jagub. Angel on sarjana algusest peale märksa süngem kui Buffy, juba Angeli esimene päästemissioon läheb täielikult aia taha. Meenutagem, et Buffy pilootosas õnnestus Buffyl Willow päästa. Jesse saatus küll nii õnnelik polnud, kuid kui Buffy tervikuna on humoorikas sari, siis Angelis on tegu pigem naeruga läbi pisarate. Mõned inimesed pääsevad deemonite küüsist küll eluga, kuid suures plaanis ei mängi see rolli.

Ühtlasi tutvustatakse Ingli linnas meile sarja põhikurjamit, üleloomulikku advokaadibürood Wolfram & Hart, mille esindaja käesolevas osas on Lindsey McDonald (Christian Kane). Mainisin eile, et Christian Kane on David Boreanaze kõrval teine näitleja, kes osaleb nii Angeli esimeses kui ka viimases osas. Päriselus on tegemist Boreanaze hea sõbraga, mistõttu nende verbaalne pingpongimäng nii veenvalt mõjubki. Hiljem näeme sarjas lisaks eelpoolmainitud tegelastele veel produtsent Oliver Simonit (Michael Mantell), kes vähemalt minu silmis meenutab häirivalt Steven Spielbergi. Korraks vilksatab vampiirina ekraanil ka Josh Holloway, keda tunneme rohkem Sawyerina telesarjast Teadmata kadunud (Lost).

Ingli linnas näeme teist poolt mõistatuslikust telefonikõnest, mille Buffy Rebases vastu võtab ning see tundub siin täpselt sama mõttetu kui Buffyski. Ja kes teab, vahest oleks võinud rikka ja kõikvõimsa vampiiri Russell Wintersi (Vyto Ruginis) asemel esimeseks vastaseks valida kellegi huvitavama, kuid juba üksnes võimsa stseeni tõttu, milles mainitud pahalane oma otsa leiab, ei saa Angeli pilootosale panna madalamat hinnet kui 9/10.

Doyle: Asi pole ainult võitlemises ja vidinates. Tuleb inimesteni jõuda, neile näidata, et maailmas on veel pisut lootust ja armastust järel. (Kerjus tuleb ja küsib raha.) Mine tööle, laisk lehm.

March 6th, 2012

Vampiiritapja Buffy – 4×01 – Rebane (The Freshman)

Vampiiritapja Buffy neljanda hooaja avaosas peavad Buffy, Willow ja Oz kohanema eluga ülikoolis, Xander on eneseavastusretkel mööda Ameerika avarusi ning Giles mõnusalt töötu. Ent ülikooliski pole deemonitest pääsu ja Buffy peab loengute kõrval maailmapäästmise taas käsile võtma.

Rebane püüab teha liiga palju ja tulemus on raskesti hoomatav, justkui paljude inimeste ülikoolikogemuski, nagu Marki lehekülge lugedes välja tuleb. Neid, kelle jaoks ülikool osutus ületamatuks katsumuseks, oli sealsete kommenteerijate hulgas palju, minu jaoks koguni üllatavalt palju. Kuna mulle endale pole õppimine ja uute teadmiste omandamine kunagi kuigi problemaatiline tundunud, siis vahest pole ma asjale sellest küljest lihtsalt läheneda osanud. Sellegipoolest tundub, et enamasti: 1) annavad inimesed liiga kergesti alla; 2) saavad inimesed liiga hilja aru, et ülikool pole nende jaoks õige koht.

Osa ja selle kaootilisuse juurde tagasi tulles tundub, et Rebases on lihtsalt liiga palju inimesi, hoolimata sellest, et sõsarsarja Angel mineku tõttu lahkusid Buffyst Cordelia ja Angel. Seetõttu kannatavad nii peategelased kui ka kõrvalosatäitjad, sest enamiku osaks jääb kõigest üks-kaks stseeni. Näiteks läheb Buffy koju üksnes seepärast, et Angel talle sinna helistada saaks, nagu selgub Angeli esimeses osas. Mul pole midagi selle vastu, kui sarjad leiavad võimalusi süžeeliinide sidumiseks, kuid Buffy ja Angeli puhul jäävadki need enamasti sellele, suurt mõtet mitteomavale tasandile (ehkki mõned erandid sellest reeglist siiski on). Miks näiteks peaks Angel Buffyle üldse koju helistama, kui ta elab ometi ühiselamus, mida Angel võiks teada või vähemalt oletada? Ent ometi ta seda teeb ja täpselt hetkel, mil Buffy telefoni kõrval seisab. See kõik on lihtsalt liiga mugav ja Buffy ema suurendab oma osalemisega juba niigi suurt külalisosatäitjate nimekirja.

Loetleme siis üles, millised uued tegelased on sellised, keda hiljemgi näeme: professor Walsh (Maggie Crouse), ühes stseenis, tema abiline Riley Finn (Marc Blucas), kahes stseenis, Buffy uus toakaaslane Kathy (Dagney Kerr), päris mitmes stseenis, Gilesi sõbratar Olivia (Phina Oruche), ühes stseenis, ning kahtlased sõjaväeriietes tüübid, ühes stseenis. Nagu näha, on Kathy ainus, kelle puhul saab mingist karakterist rääkida, teised on esialgu lihtsalt kohatäide. Mõistagi tähendab see seda, et Kathy eluiga sarjas jääb neist kõige lühemaks, piirdudes selle ja järgmise osaga.

Rebase põhiliini moodustab ülikooli territooriumil, mahajäetud korporatsioonihoones elav vampiiride jõuk, mis toitub peamiselt üksildastest, masendusse kalduvatest tudengitest, jättes mulje, et need õpilased, suutmata ülikoolieluga kohaneda, põgenesid vabatahtlikult. Jõugu pealik on vampiiriplika Sunday (Katharine Towne), kelle puhul on tõsiselt kahju, et tema elutee niivõrd ruttu lõppes, sest kahtlemata jättis ta talle antud lühikese ajaga tunduvalt huvitavama mulje kui neljanda hooaja põhipaha(d). Muide, Kevin Baconi skaalal oleme Katharine Towne’iga peaaegu kohtunud, arvestades, et olen oma silmaga näinud tema kunagist abikaasat Charlie Hunnamit. Hee, see on juba nagu Cordelia loogika. 8/10

Neljanda hooaja puhul tervikuna näeme selgesti, et tegijatel on kasutada rohkem raha kui varem. Kui kõigil varasematel hooaegadel püsisid algustiitrid muutumatuna, siis neljandal hooajal on kasutuses tervelt neli erinevat tiitrite versiooni, millest kolmel muutuvad osatäitjate nimed ja neljas on erijuhtum, millest tuleb lähemalt juttu siis, kui õige aeg käes. Samuti vahetus põhitegevuspaik, sest keskkooli enam ei ole, selle asemel on nüüd ülikool, ehkki millegipärast külastavad meie tegelased endiselt aeg-ajalt Bronze’i. Hooaja struktuur erineb pisut tüüpilisest, kuna kulminatsioon näib saabuvat ettenähtust ühe osa võrra varem, kuid sellest teemast täpsemalt 21 osa pärast.

Xander: Buffy, kõik algab hirmust. Mõistan, et kardad, kuid hirmul ei tohi lasta endast võitu saada. “Hirmust saab viha. Vihast saab vihkamine. Vihkamisest saab viha.” Oot-oot… “Hirmust saab vihkamine. Vihkamisest saab tee pimeduse poole.” Ikka pole see…

March 5th, 2012

Angel

Nagu lubatud, kirjutan täna siis lühikese ülevaate Vampiiritapja Buffy sõsarsarjast Angel. Tegelikult on suurem osa siin kirjas olevast infost juba varasematest postitustest läbi käinud, kuid tutvustuse mõttes on hea see ühte kohta kokku koguda.

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et kusagil Vampiiritapja Buffy teise hooaja keskel, pärast seda, kui Joss Whedon oli näinud David Boreanaze teadmata kust leitud näitlejavõimeid hingeta Angelit kehastades, hakkas tema peas idanema mõte, et Boreanaz võib välja kanda ka isikliku sarja. Telekanal WB teatas sellest plaanist vägagi sobival ajal, vahetult enne Buffy teise hooaja kaheosalist finaali, milles Angel teatavasti sureb (vähemasti näiliselt) ja põrgusse läheb, mistõttu hooaja viimase osa emotsionaalne mõju oli kahtlemata väiksem kui võinuks. Pärast seda teadaannet veetis Angel veel ühe hooaja Buffy sarjas, kuid pärast kolmandat hooaega oli aeg tema lahkumiseks Sunnydale’ist küps. Selleks astus Angel terve rea samme, jättes Buffy mõned korrad mahagi, kusjuures hooaja 20. osas lõplikult.

Samaaegselt Buffy neljanda hooajaga jõudiski uus sari, idee autoriteks ametlikult Joss Whedon ja David Greenwalt, eetrisse. Erinevalt Buffyst, mille tegevus toimub väljamõeldud Sunnydale’i linnakeses, tegutseb Angel täiesti reaalses Los Angeleses, kus elutsevad vähem reaalsed vampiirid ja muud kollid. Vanadest tegelastest lõid algusest peale kaasa mõistagi Angel ise (David Boreanaz) ja Cordelia (Charisma Carpenter), uutest tegelastest jõudis algustiitritesse Doyle (Glenn Quinn). Doyle’i tegelaskuju sarnaneb muide märkimisväärselt Whistleriga, aga kuna läbirääkimised tema osalemiseks ei kandnud vilja, siis mõeldi välja uus, tunduvalt sümpaatsem tegelane kui Whistler. Kokku tehti Angelit viis hooaega, igas 22 osa, osi kokku seega 110. Selle aja jooksul jõudis sarjast läbi käia suur hulk tegelasi, mõned neist tuttavad, mõned täiesti uued. Advokaat Lindsey McDonaldit mängib avaosas Christian Kane, olles David Boreanaze kõrval ainus, kes lööb kaasa nii esimeses kui ka viimases osas.

Viienda hooaja keskel kohtus Joss Whedon WB juhi Jordan Leviniga, et varakult teada saada, millised on telekanali plaanid kuuenda hooaja suhtes. See strateegia tõi aga kaasa tagasilöögi, sest otsusega kiirustama sunnitud Levin teatas, et viienda hooaja lõppedes tõmmatakse juhe seinast välja. Sellel hetkel tundus WB seis üsna lootustandev, sest väljatöötamisel oli klassikalise telesarja Pimeduse varjus (Dark Shadows) uusversioon, mis pidi eetrisse minema just Angeli asemel. Angeli fännid organiseerisid küll massiivse meediakampaania, ostes muuhulgas reklaampinda nii ajakirjades kui infotabloodel, kuid sellest polnud abi. Viienda hooajaga Angel kui sari tõepoolest lõppes, elades sarnaselt Buffyga edasi koomiksiilmas.

Mis sai WB-st? Jordan Levini otsus osutus ennatlikuks. Pimeduse varjus pilootosa oli vähelubav ning sari eetrisse ei jõudnudki. Selle asemel hakati näitama Kanal 2 poolt menusarjaks tituleeritud üllitist Mägi (The Mountain), milles lõi kaasa ka meie Johann Urb. Nimetatud menusari oli USA vaadatumate saadete edetabelis pidevalt tagantpoolt teisel-kolmandal kohal, küündimata Angeli näitajatele lähedalegi, mistõttu jäi tema eluiga iseenesestmõistetavalt lühikeseks. Jordan Levin sai tseremoonitsemata sule sappa ning tänaseks päevaks on telekanali WB nimigi (pärast ühinemist UPN-iga ja nimevahetust CW-ks) kadunud unustusehõlma.

Sellegipoolest pakkus Angel meile oma viie eluaasta jooksul hulgaliselt meeldejäävaid momente ning parematel päevadel ei jäänud ta oma kvaliteedi poolest Buffyle sugugi alla, vahest isegi ületas seda. Püüan anda oma parima, et järgnevate kuude jooksul seda Buffyga paralleelselt kajastada, ehkki Marki plaan hakata järjepidevalt kirjutama seitse ülevaadet nädalas võib osutuda tõeliseks väljakutseks. Elame-näeme.

March 2nd, 2012

Vampiiritapja Buffy – 3×22 – Lõpuaktus, 2 (Graduation Day, Pt. 2)

Vampiiritapja Buffy kolmanda hooaja viimases osas jõuab kätte lõpuaktuse päev ja linnapea valmistub üles tõusma. Buffy, Xander, Willow, Cordelia, Oz ja teised ei tea veel täpselt, kas ja kuidas nad selle päeva üle elavad.

Lõpuaktuse teise poole kohta kehtib suuresti sama jutt, mis esimese kohta: komponendid oleks justkui olemas, aga miski seletamatu “miski” on puudu ja seepärast ei saa seda osa maksimumpallidega hinnata. Ent kolmas hooaeg ise lõpeb suurema pauguga kui varasemad, sest terve kool lastakse õhku. Selle sündmuse näol on tegemist küllaltki selge metafooriga, kuid just kooli õhkulaskmine tagas selle, et vaatajad pidid hooaja kulminatsiooni ligemale kaks kuud ootama. Columbine’i sündmustest hellaks tehtud programmikoostajad lihtsalt ei julenud seda osa varem eetrisse lasta, kui päriselus viimasedki lõpuaktused möödas olid.

Lõpuaktuse teises osas sureb päris mitu tegelast, kellest me mingil määral hoolisime, kuigi kõik peategelased pääsevad sedapuhku eluga. Mind isiklikult häiris kõige rohkem Snyderi varajane lahkumine, hoolimata sellest, et formaalselt oli tema näol tegemist ebameeldiva karakteriga. Snyderil poleks küll pärast seda, kui tegelased keskkooli selja taha jätavad, sarjas enam olulist kohta olnud, kuid kuna Armin Shimerman pani vähestest repliikidest hoolimata ta siiski reaalselt elama, siis jäeti võib-olla kasutamata võimalus tegelane ümber kasvatada, umbes nii, nagu Faithiga tulevikus läheb. Surma saab ka Larry ja Harmony muudetakse vampiiriks, nagu järgmise hooaja alguses selgub. Siinkohal ei tohi ära unustada, et kui tegelased poleks Willow’ elu seadnud kõrgemale teiste omast, siis oleksid nii need kolm kui ka hulk anonüümseid punasärke veel elus. Samas oleks linnapea sellisel juhul endiselt haavamatu, mis teeks temast jagusaamise oluliselt raskemaks, nii et ei oskagi otsest seisukohta võtta, kumb lahendus lõppkokkuvõttes positiivsem olnuks.

Linnapea ülestõusmise stseen on koht, mis mind Lõpuaktuse teises osas kõige rohkem häirib, eelkõige sellepärast, et see paistab silma märkimisväärselt nadide eriefektide poolest. Võrreldes tavaliste Buffy efektidega, mis piirduvad enamasti vampiiride põrmustumisega, peame päris pikalt vaatama, kuidas arvutiga tehtud madu ebausutavalt ekraanil lookleb ja Buffyt taga ajab. Kohast, kus linnapea kuju muudab, ei tasu üldse rääkidagi, see on erakordselt mannetu. Kõik see nörritas mind juba esmakordsel vaatamisel ja aeg pole neid efekte kuidagimoodi paremaks teinud. 9/10

Marki lehel puhkes põhiarutelu millegipärast aga hoopis teemal, miks kõlab lõpetamisstseenis Elgari muusika, mille pahaaimamatult püstitas noor briti tüdruk, keda olen varemgi maininud. Ilmselgelt ei ole ta piisavalt Ameerika koolilõpufilme vaadanud, muidu ta teaks, et Elgari marss Pomp And Circumstance nr 1 kõlab peaaegu igal lõpetamisel, olles ameeriklastele juba une pealt tuttav. Nemad ise on seda nii palju kuulnud, et neil paistab sellest lootusetult kõrini olevat, kuid see on üks traditsioon, mida mulle meeldinuks ise kogeda. Gaudeamus on tore lugu küll ja Elgari muusika võib olla lootusetult pompoosne ja pateetiline, nagu nimigi ütleb, kuid arvan, et viimane jätaks mulle lõpetamisel suurema mulje. Allpool on ka link sellele Elgari marsile, kõigile tuttav osa algab umbes kolmandast minutist. Edasi kaldus arutelu veelgi kõrvalisematele teemadele, nagu näiteks: mis peaks olema USA hümn, mis peaks olema Suurbritannia hümn jne.

Hooaja kokkuvõttes ei ole mul varem öeldule ilmselt suurt midagi lisada. Kolmas hooaeg on senistest selgelt kõige ühtlasema tasemega ning siin pole ühtki nõrka osa. Isegi keskpärase osa leidmine valmistab raskusi, Surnute paraad ja Šokolaad on sellele kõige lähedasemad, kuid nemadki on keskpärased vaid hooaja üldise tasemega võrreldes. Sellepärast pole mul kahtlustki, et Vampiiritapja Buffy kolmandale hooajale tervikuna tuleb hindeks panna 10/10.

Kuna Mark otsustas lisaks Buffyle hakata vaatama ka tema sõsarsarja Angel, siis järgmisel esmaspäeval kirjutangi mõne sõnaga sellest sarjast. Loodetavasti ei kavatse Mark tulevikus igal päeval kahest osast (kummastki sarjast üks) ülevaadet teha nagu esmaspäeval, sest siis võib mul samas graafikus püsimisega tõsiseid raskusi tekkida, nende juttude kirjutamine nõuab ikka omajagu aega. Küll aga polegi ma varem Buffyt ja Angelit varem kordamööda, osade kaupa vaadanud, nagu eriti pühendunud fännid teevad, seega ootan põnevusega, milliseid uusi detaile niimoodi vaadates välja tuleb.

Linnapea: On täna vast päev. Täna on eriline päev. Täna möödub sada aastat Sunnydale’i linna asutamisest ja ma tean täpselt, mida see teile tähendab: mitte kõige vähematki. Teie jaoks juhtub täna ju midagi palju olulisemat: te lõpetate keskkooli. Kogu tehtud töö ja nähtud vaev on tänaseks möödanik. Mis on sada aastat ajalugu sellega võrreldes? Teate, mis… Buffy: Püha taevas. Ta kavatseb kogu kõne ära pidada. Willow: Tõuse juba üles! Buffy: Tõeliselt julm.

March 1st, 2012

Vampiiritapja Buffy – 3×21 – Lõpuaktus, 1 (Graduation Day, Pt. 1)

Vampiiritapja Buffy kolmanda hooaja eelviimases osas jõuab üha lähemale päev, mil linnapea üles peaks tõusma (mida see siis ka ei tähenda) ja Buffyl sõpradega on valida, kas sellega leppida või püüda siiski midagi ette võtta.

Joss Whedoni kirjutatud kahest osast koosneva Lõpuaktusega jõuab lõpule Buffy kolmas hooaeg ja enam-vähem kõik lahtised otsad saavad kinni seotud, ehkki esimene osa ajab vett pigem veelgi sogasemaks. Asja lühidalt kokku võttes tuleb tõdeda, et minu meelest ei ole Lõpuaktus Whedoni tipphetk, sest kõik hea keeduse koostisosad oleks justkui olemas, aga tulemus jätab ikkagi pisut soovida. Tundub, et sellest materjalist saaks kokku panna umbes poolteist osa ja ülejäänu on pigem ballast. Lisaks jätab Lõpuaktuse esimene pool jällegi sissejuhatuse mulje, samuti nagu teise hooaja osa Minu kutsumus puhul, kuid teine pool seatud ootusi ülemäära ei õigusta. Sellest aga lähemalt juba homme.

Sellegipoolest on Lõpuaktuse esimeses osas mitmeid põhjapanevaid sündmusi. Üks neist on see, et juba teist osa järjest näeme Anyat, kel on Xanderi vastu väga segased tunded. Hoolimata sellest, et Anya on ülestõusmist varem pealt näinud, mis osutub teiste seisukohast muuseas ülimalt kasulikuks, otsustab ta pärast olulise info jagamist Sunnydale’ist kõigi nelja tuule poole lahkuda ja kutsub kaasa ka Xanderit, kes mõistagi keeldub. Samuti leiavad Willow ja Oz ähvardava hädaohu künnisel, et on õige aeg viia oma suhe järgmisele tasandile ning veel enne kooli ametlikku lõppu jääb Willow’gi süütusest ilma, nagu Buffy ja Xander enne teda. Cordelia staatus selles küsimuses on segane, kuid usun, et temagi pole enam neitsi. Päris kindlasti pole ta neitsi enam järgmisel hooajal sarjas Angel. Hmm, kuidagimoodi läks mõte põhiteema asemel jälle veidratele radadele uitama.

Kõige olulisemad stseenid Lõpuaktuse esimeses osas on seotud linnapea ja/või Faithiga. Kõigepealt näeme linnapead koos Faithiga viimase korteris, kus ta laseb Faithil riietuda väga imelikku hõlsti, millest midagi eba-Faithilikumat on vist raske ette kujutada. Seejärel läheb linnapea lihtsalt lõbu pärast kooli raamatukokku heade tegelaste seltskonda õrritama, mis on üks kahest osa tipphetkest. Vahepeal kohtab Buffy linna peal Angelit ning nad vaidlevad, kuni Angelit tabab Faithi lastud mürginool, mis peab Buffy tähelepanu linnapealt kõrvale juhtima. Teine tipphetk ongi Buffy ja Faithi vaheline võitlus elu ja surma peale osa lõpus, millega Buffy loodab Angeli päästa. Just neis stseenides paistab vana hea Whedon kõige rohkem välja, eriti kuna Lõpuaktuse esimene pool lõpeb vaataja jaoks väga ebasobival hetkel. Arvestades, et teine pool käsitles taas ameeriklaste jaoks tundlikku teemat, pidid sarja esialgsed vaatajad lõpplahendust ligemale kaks kuud ootama, mida võidaks mõnel pool lausa piinamiseks nimetada.

Marki lehel toimus antud osa kommentaarides elav arutelu teemal, kui tähtsad sündmused need lõpupidu ja lõpuaktus ikkagi on ning kas Buffy kui sari annab keskkoolikogemust piisavalt usutavalt edasi. Tundub, et annab. Tänane tsitaat pärineb stseenist, kus Buffy teeb Wesleyle selgeks, et ta ei kavatse enam Valvurite Nõukogu mängukann olla, mis on iseenesest samuti pöördeline sündmus. 9/10

Wesley: Sa ei saa Nõukogule selga pöörata. Buffy: Nad on Inglismaal. Ma ei usu, et nad näevad, kuhupoole mu tagumik vaatab.