Vampiiritapja Buffy kolmanda hooaja viimases osas jõuab kätte lõpuaktuse päev ja linnapea valmistub üles tõusma. Buffy, Xander, Willow, Cordelia, Oz ja teised ei tea veel täpselt, kas ja kuidas nad selle päeva üle elavad.

Lõpuaktuse teise poole kohta kehtib suuresti sama jutt, mis esimese kohta: komponendid oleks justkui olemas, aga miski seletamatu “miski” on puudu ja seepärast ei saa seda osa maksimumpallidega hinnata. Ent kolmas hooaeg ise lõpeb suurema pauguga kui varasemad, sest terve kool lastakse õhku. Selle sündmuse näol on tegemist küllaltki selge metafooriga, kuid just kooli õhkulaskmine tagas selle, et vaatajad pidid hooaja kulminatsiooni ligemale kaks kuud ootama. Columbine’i sündmustest hellaks tehtud programmikoostajad lihtsalt ei julenud seda osa varem eetrisse lasta, kui päriselus viimasedki lõpuaktused möödas olid.

Lõpuaktuse teises osas sureb päris mitu tegelast, kellest me mingil määral hoolisime, kuigi kõik peategelased pääsevad sedapuhku eluga. Mind isiklikult häiris kõige rohkem Snyderi varajane lahkumine, hoolimata sellest, et formaalselt oli tema näol tegemist ebameeldiva karakteriga. Snyderil poleks küll pärast seda, kui tegelased keskkooli selja taha jätavad, sarjas enam olulist kohta olnud, kuid kuna Armin Shimerman pani vähestest repliikidest hoolimata ta siiski reaalselt elama, siis jäeti võib-olla kasutamata võimalus tegelane ümber kasvatada, umbes nii, nagu Faithiga tulevikus läheb. Surma saab ka Larry ja Harmony muudetakse vampiiriks, nagu järgmise hooaja alguses selgub. Siinkohal ei tohi ära unustada, et kui tegelased poleks Willow’ elu seadnud kõrgemale teiste omast, siis oleksid nii need kolm kui ka hulk anonüümseid punasärke veel elus. Samas oleks linnapea sellisel juhul endiselt haavamatu, mis teeks temast jagusaamise oluliselt raskemaks, nii et ei oskagi otsest seisukohta võtta, kumb lahendus lõppkokkuvõttes positiivsem olnuks.

Linnapea ülestõusmise stseen on koht, mis mind Lõpuaktuse teises osas kõige rohkem häirib, eelkõige sellepärast, et see paistab silma märkimisväärselt nadide eriefektide poolest. Võrreldes tavaliste Buffy efektidega, mis piirduvad enamasti vampiiride põrmustumisega, peame päris pikalt vaatama, kuidas arvutiga tehtud madu ebausutavalt ekraanil lookleb ja Buffyt taga ajab. Kohast, kus linnapea kuju muudab, ei tasu üldse rääkidagi, see on erakordselt mannetu. Kõik see nörritas mind juba esmakordsel vaatamisel ja aeg pole neid efekte kuidagimoodi paremaks teinud. 9/10

Marki lehel puhkes põhiarutelu millegipärast aga hoopis teemal, miks kõlab lõpetamisstseenis Elgari muusika, mille pahaaimamatult püstitas noor briti tüdruk, keda olen varemgi maininud. Ilmselgelt ei ole ta piisavalt Ameerika koolilõpufilme vaadanud, muidu ta teaks, et Elgari marss Pomp And Circumstance nr 1 kõlab peaaegu igal lõpetamisel, olles ameeriklastele juba une pealt tuttav. Nemad ise on seda nii palju kuulnud, et neil paistab sellest lootusetult kõrini olevat, kuid see on üks traditsioon, mida mulle meeldinuks ise kogeda. Gaudeamus on tore lugu küll ja Elgari muusika võib olla lootusetult pompoosne ja pateetiline, nagu nimigi ütleb, kuid arvan, et viimane jätaks mulle lõpetamisel suurema mulje. Allpool on ka link sellele Elgari marsile, kõigile tuttav osa algab umbes kolmandast minutist. Edasi kaldus arutelu veelgi kõrvalisematele teemadele, nagu näiteks: mis peaks olema USA hümn, mis peaks olema Suurbritannia hümn jne.

Hooaja kokkuvõttes ei ole mul varem öeldule ilmselt suurt midagi lisada. Kolmas hooaeg on senistest selgelt kõige ühtlasema tasemega ning siin pole ühtki nõrka osa. Isegi keskpärase osa leidmine valmistab raskusi, Surnute paraad ja Šokolaad on sellele kõige lähedasemad, kuid nemadki on keskpärased vaid hooaja üldise tasemega võrreldes. Sellepärast pole mul kahtlustki, et Vampiiritapja Buffy kolmandale hooajale tervikuna tuleb hindeks panna 10/10.

Kuna Mark otsustas lisaks Buffyle hakata vaatama ka tema sõsarsarja Angel, siis järgmisel esmaspäeval kirjutangi mõne sõnaga sellest sarjast. Loodetavasti ei kavatse Mark tulevikus igal päeval kahest osast (kummastki sarjast üks) ülevaadet teha nagu esmaspäeval, sest siis võib mul samas graafikus püsimisega tõsiseid raskusi tekkida, nende juttude kirjutamine nõuab ikka omajagu aega. Küll aga polegi ma varem Buffyt ja Angelit varem kordamööda, osade kaupa vaadanud, nagu eriti pühendunud fännid teevad, seega ootan põnevusega, milliseid uusi detaile niimoodi vaadates välja tuleb.

Linnapea: On täna vast päev. Täna on eriline päev. Täna möödub sada aastat Sunnydale’i linna asutamisest ja ma tean täpselt, mida see teile tähendab: mitte kõige vähematki. Teie jaoks juhtub täna ju midagi palju olulisemat: te lõpetate keskkooli. Kogu tehtud töö ja nähtud vaev on tänaseks möödanik. Mis on sada aastat ajalugu sellega võrreldes? Teate, mis… Buffy: Püha taevas. Ta kavatseb kogu kõne ära pidada. Willow: Tõuse juba üles! Buffy: Tõeliselt julm.