Postmodernne Prometheus

March 6th, 2012

Angel – 1×01 – Ingli linn (City Of)

Telesarja Angel pilootosas on Vampiiritapja Buffyst tuttav Angel (David Boreanaz) kolinud Los Angelesse, võideldes üksi linnas valitseva kurjuse vastu, kuni kohtub pooldeemon Doyle’iga (Glenn Quinn), kes pakub välja süsteemsema lähenemise probleemide lahendamisele. Sunnydale’ist on Los Angelesse jõudnud ka Cordelia (Charisma Carpenter), püüdes suures linnas näitlejana läbi lüüa. Marki lehel olidki seekord kõige naljakamad rahva vaimustushõisked, kui lõpuks selgus, kuhu Cordelia Buffyst kadus.

Minu meelest on Joss Whedoni ja David Greenwalti kirjutatud Ingli linn uuele sarjale vääriline pilootosa, kuigi omad probleemid sel muidugi on, neist kõige ilmsem mõistagi vajadus tutvustada Angelit kui tegelaskuju ka neile vaatajaile, kes Vampiiritapja Buffyst mitte kõige vähematki kuulnud pole. Ühe korra hiljem, filmis Serenity on Whedon pidanud samamoodi talitama, tutvustades uuesti tegelasi, keda lõviosa vaatajatest niikuinii teab. Võib-olla aitas just varasem kogemus tal sedapuhku paremini hakkama saada, sest Angeli algusstseenid on päris kohmakad, eriti koht, kus Doyle Angelile tema eluloo uuesti ette kannab. Teine pilootosa märkimisväärne puudus on häirivalt nõme vampiirimeik, millest õnneks kiiresti loobuti ja järgmises osas näeb Angel juba päris vampiiri moodi välja.

Sarja tunnusmuusika autor on bänd nimega Darling Violetta, mis jäi tegijatele silma ilmselt Vampiiritapja Buffys osalemise ajast. Mulle meeldib Buffy algustiitrite taustalugu millegipärast rohkem, kuid Marki lehel paistis valitsevat pigem vastupidine arvamus. Kuna see kõlab tiitrite taustaks aga igal hooajal, siis harjusin sellega lõpuks ära.

Vampiiritapja Buffy neljanda hooaja esimest ja Angeli päris esimest osa üksteise järel vaadates torkas silma, kui lähedased need temaatiliselt üksteisele on. Mõlemas valivad vampiirid ohvreid, kellest lähedased niipea puudust tundma ei hakka. Kui Buffys on nendeks värskelt ülikooli õppima asunud tudengid, siis Angelis Hollywoodi edu otsima tulnud naiivsed tüdrukud kusagilt maalt või väikelinnast, nagu näiteks Cordelia. Kurva tõsiasjana on Los Angeles päriseluski neist õnnetutest hingedest tulvil, sest filmidest tuttava unistuse täitumisest tunduvalt tõenäolisem on võimalus, et tuleb saba jalge vahel koju tagasi sõita, kui vähemalt selleks raha jagub. Angel on sarjana algusest peale märksa süngem kui Buffy, juba Angeli esimene päästemissioon läheb täielikult aia taha. Meenutagem, et Buffy pilootosas õnnestus Buffyl Willow päästa. Jesse saatus küll nii õnnelik polnud, kuid kui Buffy tervikuna on humoorikas sari, siis Angelis on tegu pigem naeruga läbi pisarate. Mõned inimesed pääsevad deemonite küüsist küll eluga, kuid suures plaanis ei mängi see rolli.

Ühtlasi tutvustatakse Ingli linnas meile sarja põhikurjamit, üleloomulikku advokaadibürood Wolfram & Hart, mille esindaja käesolevas osas on Lindsey McDonald (Christian Kane). Mainisin eile, et Christian Kane on David Boreanaze kõrval teine näitleja, kes osaleb nii Angeli esimeses kui ka viimases osas. Päriselus on tegemist Boreanaze hea sõbraga, mistõttu nende verbaalne pingpongimäng nii veenvalt mõjubki. Hiljem näeme sarjas lisaks eelpoolmainitud tegelastele veel produtsent Oliver Simonit (Michael Mantell), kes vähemalt minu silmis meenutab häirivalt Steven Spielbergi. Korraks vilksatab vampiirina ekraanil ka Josh Holloway, keda tunneme rohkem Sawyerina telesarjast Teadmata kadunud (Lost).

Ingli linnas näeme teist poolt mõistatuslikust telefonikõnest, mille Buffy Rebases vastu võtab ning see tundub siin täpselt sama mõttetu kui Buffyski. Ja kes teab, vahest oleks võinud rikka ja kõikvõimsa vampiiri Russell Wintersi (Vyto Ruginis) asemel esimeseks vastaseks valida kellegi huvitavama, kuid juba üksnes võimsa stseeni tõttu, milles mainitud pahalane oma otsa leiab, ei saa Angeli pilootosale panna madalamat hinnet kui 9/10.

Doyle: Asi pole ainult võitlemises ja vidinates. Tuleb inimesteni jõuda, neile näidata, et maailmas on veel pisut lootust ja armastust järel. (Kerjus tuleb ja küsib raha.) Mine tööle, laisk lehm.

March 6th, 2012

Vampiiritapja Buffy – 4×01 – Rebane (The Freshman)

Vampiiritapja Buffy neljanda hooaja avaosas peavad Buffy, Willow ja Oz kohanema eluga ülikoolis, Xander on eneseavastusretkel mööda Ameerika avarusi ning Giles mõnusalt töötu. Ent ülikooliski pole deemonitest pääsu ja Buffy peab loengute kõrval maailmapäästmise taas käsile võtma.

Rebane püüab teha liiga palju ja tulemus on raskesti hoomatav, justkui paljude inimeste ülikoolikogemuski, nagu Marki lehekülge lugedes välja tuleb. Neid, kelle jaoks ülikool osutus ületamatuks katsumuseks, oli sealsete kommenteerijate hulgas palju, minu jaoks koguni üllatavalt palju. Kuna mulle endale pole õppimine ja uute teadmiste omandamine kunagi kuigi problemaatiline tundunud, siis vahest pole ma asjale sellest küljest lihtsalt läheneda osanud. Sellegipoolest tundub, et enamasti: 1) annavad inimesed liiga kergesti alla; 2) saavad inimesed liiga hilja aru, et ülikool pole nende jaoks õige koht.

Osa ja selle kaootilisuse juurde tagasi tulles tundub, et Rebases on lihtsalt liiga palju inimesi, hoolimata sellest, et sõsarsarja Angel mineku tõttu lahkusid Buffyst Cordelia ja Angel. Seetõttu kannatavad nii peategelased kui ka kõrvalosatäitjad, sest enamiku osaks jääb kõigest üks-kaks stseeni. Näiteks läheb Buffy koju üksnes seepärast, et Angel talle sinna helistada saaks, nagu selgub Angeli esimeses osas. Mul pole midagi selle vastu, kui sarjad leiavad võimalusi süžeeliinide sidumiseks, kuid Buffy ja Angeli puhul jäävadki need enamasti sellele, suurt mõtet mitteomavale tasandile (ehkki mõned erandid sellest reeglist siiski on). Miks näiteks peaks Angel Buffyle üldse koju helistama, kui ta elab ometi ühiselamus, mida Angel võiks teada või vähemalt oletada? Ent ometi ta seda teeb ja täpselt hetkel, mil Buffy telefoni kõrval seisab. See kõik on lihtsalt liiga mugav ja Buffy ema suurendab oma osalemisega juba niigi suurt külalisosatäitjate nimekirja.

Loetleme siis üles, millised uued tegelased on sellised, keda hiljemgi näeme: professor Walsh (Maggie Crouse), ühes stseenis, tema abiline Riley Finn (Marc Blucas), kahes stseenis, Buffy uus toakaaslane Kathy (Dagney Kerr), päris mitmes stseenis, Gilesi sõbratar Olivia (Phina Oruche), ühes stseenis, ning kahtlased sõjaväeriietes tüübid, ühes stseenis. Nagu näha, on Kathy ainus, kelle puhul saab mingist karakterist rääkida, teised on esialgu lihtsalt kohatäide. Mõistagi tähendab see seda, et Kathy eluiga sarjas jääb neist kõige lühemaks, piirdudes selle ja järgmise osaga.

Rebase põhiliini moodustab ülikooli territooriumil, mahajäetud korporatsioonihoones elav vampiiride jõuk, mis toitub peamiselt üksildastest, masendusse kalduvatest tudengitest, jättes mulje, et need õpilased, suutmata ülikoolieluga kohaneda, põgenesid vabatahtlikult. Jõugu pealik on vampiiriplika Sunday (Katharine Towne), kelle puhul on tõsiselt kahju, et tema elutee niivõrd ruttu lõppes, sest kahtlemata jättis ta talle antud lühikese ajaga tunduvalt huvitavama mulje kui neljanda hooaja põhipaha(d). Muide, Kevin Baconi skaalal oleme Katharine Towne’iga peaaegu kohtunud, arvestades, et olen oma silmaga näinud tema kunagist abikaasat Charlie Hunnamit. Hee, see on juba nagu Cordelia loogika. 8/10

Neljanda hooaja puhul tervikuna näeme selgesti, et tegijatel on kasutada rohkem raha kui varem. Kui kõigil varasematel hooaegadel püsisid algustiitrid muutumatuna, siis neljandal hooajal on kasutuses tervelt neli erinevat tiitrite versiooni, millest kolmel muutuvad osatäitjate nimed ja neljas on erijuhtum, millest tuleb lähemalt juttu siis, kui õige aeg käes. Samuti vahetus põhitegevuspaik, sest keskkooli enam ei ole, selle asemel on nüüd ülikool, ehkki millegipärast külastavad meie tegelased endiselt aeg-ajalt Bronze’i. Hooaja struktuur erineb pisut tüüpilisest, kuna kulminatsioon näib saabuvat ettenähtust ühe osa võrra varem, kuid sellest teemast täpsemalt 21 osa pärast.

Xander: Buffy, kõik algab hirmust. Mõistan, et kardad, kuid hirmul ei tohi lasta endast võitu saada. “Hirmust saab viha. Vihast saab vihkamine. Vihkamisest saab viha.” Oot-oot… “Hirmust saab vihkamine. Vihkamisest saab tee pimeduse poole.” Ikka pole see…

|