Vampiiritapja Buffy neljanda hooaja 2. osas püüab Buffy kohaneda oma uue toakaaslase Kathyga (Dagney Kerr), kuid see osutub arvatust raskemaks. Lisaks jõlguvad ülikooli territooriumil kahtlased helendavate silmadega deemonid.

Elamistingimusi vaadates mind lausa hämmastas, kui hea see mulle tundus, ent vahest on selle taga lihtsalt kartus, et hooaeg tervikuna ei suuda sama kvaliteeti üleval hoida. Jah, neljanda hooaja üldine süžeeliin ei kuulu minu lemmikute hulka, eelkõige sellepärast, et see näib olevat külalisesineja mõnest teisest sarjast, näiteks Salatoimikutest (The X-Files). Eraldi tuleb ära märkida, et Elamistingimused on äärmiselt humoorikas vaatamine, just tillukeste detailide poolest. Huvitav, kas Marti Noxon on endas leidnud naljasoone või abistas teda kirjutamisel mõni variautor? Olgu sellega, kuidas tahes, kuid Buffy näoilmed ja käitumine on lootusetult naljakad. Buffy tegelaskuju ongi märksa naljakam siis, kui mingi põhjus sunnib teda vähem üliinimesena käituma.

Kuna Elamistingimused jätkab Buffy neljanda hooaja põhiteemat, milleks on kohanemine keskkoolijärgse, sh ülikoolieluga, siis oli ka Marki lehel suur osa kommentaaridest pühendatud sellele, mis laadi karvaste ja sulelistega on lugejad eluaset pidanud jagama. Tuleb tunnistada, et kommentaaride põhjal jääb rahvast pisut imelik mulje, sest märkimisväärselt paljud eelistaksid kaaskodanikega üldse mitte suhelda, veel vähem kellegagi koos elada. Mullegi meeldib see, et korter on ainult minu päralt, samuti pole ma üldiselt tuntud suure jutu poolest, aga nende inimestega võrreldes paistan küll olevat suhtluskuningas, näiteks ühiselamus elamise vastu polnud mul midagi, kultiveerisime pottides “habet” (hallitust) ja tegime muud huvitavat. Karta on, et arvutiajandul selline võõrandumine pigem levib kui väheneb, jaapanlased ei tahtvat üldse enam toast välja tulla. Kuhu edasi?

I Don't Want To Live On This Planet Anymore

Kõige muu kõrval tutvustab Elamistingimused meile kaht uut tegelast, kes neljanda hooaja sündmustes pisut suuremat rolli mängivad. Esimene neist on südametemurdja Parker Abrams (Adam Kaufman), kes püüab Buffy tähelepanu võita, kuid selleski asjas on Kathyl oma arvamus. Teine on salapärane Veruca (Paige Moss), keda mõned ei pruugi esmakordsel vaatamisel tähelegi panna, ehkki vihje, et teoksil on midagi hämarat, paistab tegelikult küllalt selgesti silma, täpselt nagu armeeriietes tondidki, kes järjekordselt mööda muru hiilivad.

Samuti on huvitav tõdeda, et Elamistingimused on üle hulga aja esimene osa, kus pole ühtki vampiiri. Selles lühikeses nimekirjas ongi ainult esimese hooaja osad ja neljanda hooaja algusosad, kui teise hooaja Inka muumiatüdrukut mitte arvestada, sest muul ajal on kas Angel, Spike või mõlemad pidevalt olemas. Muutust on näha ka sarja suhtumises deemonitesse: kui sarja alguses olid deemonid eranditult pahad ning neid võis hingepiinadeta tappa, üksikud erandid välja arvatud, siis nüüd pole asi enam nii mustvalge, vaid mängu on tulnud halltoonid. Käesolevas osas figureerivad deemonid ei tee näiteks midagi kurja, Kathy mõistagi välja arvatud. Pealegi, temagi motiiv on arusaadav, kuigi meetodid mõneti küsitavad. Hooaja üldist liini arvestades pole tegijatel ilmselt muud varianti kui püüda deemoneid inimlikumana ning inimesi ebainimlikumana näidata. 10/10

Buffy: Kathy on kuri. Mina võitlen kurjusega. Asi on lihtne: ma pean ta tapma.