Angeli 2. osas hakkab Angeli ja tema kaaslaste vastloodud detektiivibüroo vaikselt ilmet võtma, kuid esialgu peab Angel klientide puudumisel usaldama Doyle’i nägemust, mis saadab ta midagi täpsustamata vallaliste baari D’Oblique.

Pilootosa järel jätkab Angel Buffystki tuttava “nädala koletise” formaadiga ning seekord on koletiseks deemon, kes püüab endale leida sobivat keha, kuid kuna see ei taha kuidagi õnnestuda, siis jääb temast maha laibarida. Kohe on näha, et tegijad polnud esialgu päris kindlad, millises suunas sarjaga liikuda ja piirdusidki esialgu põhiliselt sedalaadi osadega. Angeli edenedes jäi selliseid osi märgatavalt vähemaks, kadudes hiljem peaaegu täiesti. Mark on oma lehel tunnistanud, et talle meeldivad enam serialiseeritud sarjad, s.t. sarjad, milles varasemad sündmused mõjutavad tulevikus toimuvat ega pole järgmise osa eetrissejõudmise ajaks mugavalt unustatud. Tuleb tunnistada, et näiteks Buffy esimesel hooajal oli üldine Käskija liin muude kurjamitega võrreldes võrdlemisi hõre ja ega Angeli esimene hooaegki suurt erine. Kurja advokaadibürooga Wolfram & Hart käib küll pidev nägelemine, kuid suurem pilt hakkab selguma siiski alles järgmisel hooajal.

Üksildased südamed on minu meelest siiski võrdlemisi hea osa, naerdes muuhulgas taas Angeli tegelaskuju veidrate harjumuste üle. Näiteks meeldib talle kohutavalt pimedas toas istuda ja enda ette põrnitseda, mis õnnestub tal märksa etemini, kui naiskodanikega suhtlemine. Üheks selliseks naiskodanikuks on Kate (Elisabeth Röhm), politseinik, kes uurib inimeste kadumist D’Oblique’is enda vaatevinklist, püüdes asja esialgu ratsionaalselt võtta. Kate on üks selliseid kõrvaltegelasi, kes mängib esimesel ja teisel hooajal küllaltki suurt rolli, kuid mingil hetkel kaob lihtsalt ära. Tean, et Röhmi näitlejaoskused siin, kuid eelkõige sarjas Seadus ja kord (Law & Order) on saanud märkimisväärse kriitika osaliseks, kuid mind ta vähemalt Angelis väga ei häirigi, küsimus on pigem tema tegelaskujus, kellega Angelil tekib vahelduv armastuse-vihkamise suhe.

Marki lehel kommentaare lugedes hämmastas mind järjekordselt see, kuidas inimesed on vabatahtlikult nõus tunnistama, et neil on nii suur hirm teiste inimestega suhtlemise ees, et parema meelega ei teeks nad muud, kui istuks päevad läbi kodus arvuti taga. Päris mitmed ütlevad, et nad pole kordagi isegi kohtamas käinud, sest lihtsalt ei julge. Selline vallaliste baar on nende jaoks mõistagi täiesti mõistusevastane. Minu jaoks tegelikult samuti, meil kiputakse enamasti pidudel üheöösuhteid otsima, ehkki ka D’Oblique on pigem baari ja ööklubi hübriid, mitte stiilipuhas baar. See selleks, taoline baaripukil istumine ja suhete loomine, mida me pidevalt Ameerika sarjades/filmides näeme, tundub minu kui eestlase hingele võõras. Aga eks igaüks talitab selles asjas nii, nagu talle sobib.

Üksildased südamed ei ole tegelikult esimene käsikiri, mille David Fury Angeli jaoks kirjutas, kuid algne stsenaarium oli niivõrd sünge, et see polnud mitte kohane ja ei läinud mitte. Seetõttu pidigi Fury uue teema välja mõtlema, kuid seegi pole eriline rõõmuralli ja osas leiduv huumor on erakordselt must. Mulle see meeldib. 9/10

Angel: Ma palun sul sisse mitte minna. Kate: Ja kuhu sina lähed? Angel: Sisse. Kate: Tead, ma võin minna, kuhu ise tahan, ja sina võid põrgusse minna. (paus) Angel: Nähtud, tehtud.