Postmodernne Prometheus

March 9th, 2012

Angel – 1×03 – Pimedas (In The Dark)

Angeli 3. osas jõuab Amarra smaragdiga sõrmus Los Angelesse, kuid Spike pole maha matnud mõtet see uuesti enda valdusse saada. Angel peab langetama otsuse, mida sõrmusega teha, et Spike’i plaan vett vedama läheks.

Pimedas on üks neid väheseid kordi, kus Vampiiritapja Buffy tegevus Angelis otseselt edasi läheb. Marki leheküljelt võib selle osa kohta lugeda peamiselt vaimustusest nõretavaid kommentaare, kuid Marki enda arvamus ülevoolavalt positiivne polnud ja tuleb tunnistada, et minugi meelest pole Doug Petrie kirjutatud kraam nii õnnestunud, kui kõiki komponente arvestades peaks olema. Mis meil siin siis on? Meil on külalisesinejad Buffyst, Oz (Seth Green) ja Spike (James Marsters), meil on lastearmastaja vampiir Marcus (Kevin West), meil on Mozarti Jupiteri-sümfoonia ja vampiire surematuks tegev Amarra sõrmus. Kohati on Pimedas tõepoolest suurepärane, kuid see vaheldub lõikudega, kus eriti midagi ei toimu.

Loetleme esmalt siis need kohad, mis mõjuvad. Spike on karakter, kes suudab ekraani peaaegu alati särama panna, kusjuures see on üsna võrdsel määral stsenaristide ja Marstersi karisma teene. Ka Pimedas pole siinkohal erand, ehkki minu meelest pole tema tipphetk mitte narratiiv enne algustiitreid, kus ta Angelile ja poolanonüümsele ohvrile sõnad suhu paneb, vaid hetk, mil Spike taipab, et on järjekordselt tüssata saanud. Marcus on küllaltki kõhe kurjam ning on väheusutav, et me Buffys sedavõrd sünge taustaga tegelast näha saaks. Samuti mõjub värskendavalt Ozi ja Angeli vaheline minimalistlik suhtlus ning kui järele mõelda, siis jätab Ozi osalemine stseenis sellest tervikuna parema mulje. Ülejäänud osast väärib märkimist veel vast koht, kus Cordelia võidukalt väljaprinditud arvet näitab, ehkki algustiitritest tabas terav silm selle juba märksa varem.

Miinuspoolele võib kanda enamiku ülejäänud tegevusest. Kui eelpoolnimetatud kohad välja jätta, ei paista Cordelia ja Doyle eriti millegagi silma, samuti tutvustatakse meile alguses hädas olevat Rachelit (Malia Mathis), kes mingil hetkel arusaamatult kaob. Minu meelest oleks Racheli liin pidanud saama kas mingi mõistliku lahenduse (ja telefonikõned ei lähe siinkohal arvesse) või siis osast täielikult välja jääma, aga praegu näib see selline poole vinnaga tehtud töö.

Lõpuks otsustab Angel loomulikult, et Amarra sõrmus tuleb hävitada, sest pidevalt karmi päevavalguse käes kõndides ei pruugi ta märgata, mis pimedas toimub. See on kõigest üks väike samm tema enesepiitsutamise pikal teel ja andestust pole niipea loota. Pealegi, otsustanuks ta sõrmuse alles jätta, muutunuks sari kohutavalt igavaks, sest mängu tuleb taas see haavamatuse teema, mis Supermani-lugusid kimbutab. 7/10

Angel: Oz. Oz: Hei! Angel: Lahe üllatus. Oz: Tänan. Angel: Kauaks tulid? Oz: Paariks päevaks. Doyle: Kas nad on kogu aeg sellised? Oz: Ei, enamasti räägime vähem.

March 9th, 2012

Vampiiritapja Buffy – 4×03 – Karm päevavalgus (The Harsh Light Of Day)

Vampiiritapja Buffy neljanda hooaja 3. osas saabuvad Sunnydale’i segadust tekitama mitmed vanad tuttavad, kuid Buffy peab hoopis otsustama, kas astuda suhtluses Parkeriga (Adam Kaufman) järgmine samm või mitte.

Karm päevavalgus on vaatamiseks küllaltki ebameeldiv, et mitte öelda karm osa, sest nii mõnigi meessoo esindaja ei käitu siin just kõige meeldivamalt. Esikoha napsab endale muidugi vana hea Parker, kelle käitumine Buffy suhtes meenutab väga Angelit teisel hooajal. Tegelikult meenutab Parker välimuse ja käitumise poolest ka üht minu tuttavat, kelle nime jätan siinkohal meelerahu huvides mainimata. Meesterindel ei vea Buffyl kohe üldse: juba teist korda saadetakse ta koosveedetud öö järel pikalt. Mõistagi sunnib see tema mõtted vägisi rajale, et probleem polegi teistes, vaid hoopis temas endas, mida Parkeri pärastine käitumine veelgi võimendab.

Teine ebameeldivalt käituv meessoo esindaja on Spike, kes naasis Sunnydale’i, kus ta omaenda sõnade järgi juba korduvalt tappa on saanud, Amarra smaragdi otsima. Kõigile üllatuseks selgub, et tema suhtest Drusillaga ei tulnudki midagi välja ning ta on endale leidnud hoopis uue kaaslase: vastvampiiristunud Harmony, kellele muutus mõistust küll juurde ei andnud. Nende omavahelised suhted tunduvad rohkem konstrueeritud kui Buffyl-Parkeril, sest kogu asja eesmärk on Spike’ile teada anda, milline otsitav smaragd välja näeb. Olles sõrmusesse peidetud smaragdi leidnud, võiks Spike rahulikult lahkuda ja laias ilmas edasi elada, kuid millegipärast peab ta siiski vajalikuks selle sõrme pista ja Buffy ette hooplema minna, saades järjekordselt tappa.

Kolmas liin puudutab samuti Sunnydale’i naasnud Anya ja Xanderi suhteid. Vabandage nüüd mu roppu suud, aga Anya läheb Xanderi juurde ja põhimõtteliselt lihtsalt küsib keppi, mis pidavat tal aitama Xanderist üle saada. Maa inimeste loogikat selline mõttekäik igatahes ei meenuta, ent ärgem unustagem, et Anya on ikkagi rohkem kui tuhat aastat vana eksdeemon, kes huvitaval kombel unustanud kõik, mida ta inimestest kunagi teadis. Huvitav, kuidas ta üldse oma tööga toime tuli, kui selline käitumine tema jaoks täiesti võõras on? Igatahes peab ta pärast seda toimingut tõdema, et seksist tema eesmärkide saavutamiseks kasu polnud, tunded jäid endiselt alles. Süüdi pole tema silmis loomulikult keegi muu kui Xander. Teistega võrreldes muidugi ebaõiglaselt ja Marki lehelgi paistsid kommentaarid piirduvat Parkeri ja Spike’i süüdistamisega, kusjuures vähemalt üks inimene suutis isegi Parkeri käitumises positiivset märgata. Mina nii lahke poleks.

Tõsisest teemast hoolimata sisaldab Jane Espensoni stsenaarium piisavalt huumorit. Võtame näiteks stseeni, kus Buffy avastab, et tema vana hea tuttav Spike on tagasi. Koos Harmonyga. Samuti on suurem osa Xanderi ja Anya suhtlusest puhtalt naljade peale üles ehitatud. Ühtki uut tegelast meile Karmis päevavalguses ei tutvustata, Ozi tegelaskuju jääb puhtalt taustajõuks ja hoolimata teda ees ootavast külalisesinemisest sarjas Angel ei jätku teda Buffysse enam kauaks, ent õnneks ei näita end seekord ringihiilivad maskeeritud tondid. 9/10

Anya: Sa meeldid mulle. Sa oled vaimukas ja hästi vormitud. Pealegi on naeruväärne omada neid ühilduvaid kehi ja mitte… ühilduda. Palun eemalda oma rõivad. Xander: Mis kõige veidram, ikkagi romantilisem kui Faith.

|