Vampiiritapja Buffy neljanda hooaja 4. osas jõuab taas kätte kõigi pühakute päeva eelõhtu ja tegelased otsustavad seda tähistada järjekordse peoga, ehkki Buffy on Parkeriga juhtunust üsnagi rusutud. Kollid peaksid sel õhtul küll puhkama, kuid kus hooletus ees, seal on õnnetus taga kerge tulema ja lugu läheb hirmsaks.

Buffy neljas hooaeg on mulle meelde jäänud kui üks nõrgemaid, kuid selle esimesed osad on sedapuhku paistnud üllatavalt head ja Hirmu olemus on neist tõenäoliselt parim. Stsenaariumi autor on järjekordselt David Fury, kelle töö väärib enamasti kiidusõnu. Sellepärast ei saa ma seniajani aru, kust tuli Kalamehed ja kes arvas, et see võiks hea mõte olla. Hirmu olemus näitab Furyt aga tipptasemel ning eriti meeldivaks teeb käesoleva osa asjaolu, et õudust ja huumorit suudetakse kenasti tasakaalus hoida, mille poolest Buffy ju tuntud ongi.

Sisu poolest sarnaneb Hirmu olemus esimese hooaja osaga Luupainajad, milles tegelaste hirmud samuti reaalse väljundi saavad, kuid on kurb fakt, et selles osas näidatud hirmud saavad hiljem suuresti tõeks: kahtluse alla seatakse Buffy liidriomadused ja pädevus, Willow ei suuda musta maagiaga piiri pidada, Oz oma libahundi poolt kontrollida ning ehkki Xander ei muutu päris nähtamatuks, jääb sarja viimastel hooaegadel tema kanda eelkõige remondimehe roll. Kommentaatorid Marki lehel on neid teemasid päris põhjalikult analüüsinud, sellepärast ma sellel pikemalt ei peatuks.

Hirmu olemus annab võimaluse särada ka viimasel ajal väiksemat tähelepanu pälvinud tegelastel. Näiteks Giles on elav vasturääkivus, sest väga raske on uskuda, et ontlik sombreerot kandev härrasmees suudaks samal õhtul tõeliseks macho‘ks muutudes mootorsae haarata, kuid millegipärast see töötab. Gilesi kanda jääb muuhulgas õhtu puänt, kuid sellest pisut hiljem. Anya jällegi täidab Xanderi palve midagi hirmsat selga panna sellega, et tõmbab ülle jänesekostüümi. Enamik inimesi jäneseid ei karda, kuid Anya ei suhtu neisse kuigi soosivalt. See-eest kardavad paljud ämblikke, millega vaatajaid selleski osas hirmutati. Mind vähemalt Eestis elavad ämblikud ei häiri ja varjunime põhjal olekski imelik, kui häiriks, aga ämblikuvõrgud on küll vastikud asjad. Väike kõrvalepõige: huvitav, kuidas oleks lihtne toas leiduvatest ämblikest neid tapmata (varjunimi!) lahti saada? Paberiga on neid akna taha igatahes ebamugav tõsta, nähes, kuidas nad ei taha sellel püsida, kuid karjakaupa hakkavad nad toas samuti häirima. Nahkhiirte suhtes mul seisukoht puudub, pole nendega kokku puutunud, aga üldiselt on tore olla inimene, keda eriti miski ei hirmuta ja kelle und väga miski ei häiri.

Väga tabav on muidugi osa lõpplahendus, kus segadust tekitanud hirmudeemon osutub päriselus tillukeseks paharetiks, kelle vägi peitubki teadmatuses. Osale paneb punkti Giles oma lausega: Elusuuruses. (Actual size.) Huvitav, kas peaksin enda rumaluse pärast muret tundma, kuid taas läks vaja teiste kommenteerijate abi, jõudmaks arusaamisele, et Hirmu olemuse moraal on tegelikult vana eesti vanasõna: hirmul on suured silmad. Vahest on Buffy (ja Angel) minu jaoks eelkõige siiski meelelahutus ja kõik reaalse elu paralleelid jooksevad suuresti mööda külgi maha, aga sellest on vist õigem rääkida juba järgmistes ülevaadetes, sest nendes kisuvad teemad veelgi tõsisemaks. 10/10

Buffy: Jumalale tänu. Oz (Jumala kostüümis): Pole tänu väärt.