Postmodernne Prometheus

March 21st, 2012

Angel – 1×08 – Mäletan sind igavesti (I Will Remember You)

Angeli 8. osas saabub Los Angelesse pahur Buffy (Sarah Michelle Gellar), kes nõuab selgitust, miks Angel Sunnydale’is varjude keskel luusis ega oma nägu ei näidanud. Angeli kontorit rünnanud deemoni verel on aga ootamatu mõju.

Selle osaga saab lõpuks selgeks, miks oli nii väga vaja Angel Sunnydale’i komandeerida. Kuna Xander ei oska õigel ajal suud kinni hoida, siis tuleb hoolega hoitud saladus päevavalgele, Buffy saab teada, et Angel käis Sunnydale’is, ning tuleb Los Angelesse aru pärima. Mäletan sind igavesti on osa, millest saab Buffy ja Angeli armastuse luigelaul; pärast seda jõuab tegelaste elus tõepoolest kätte aeg edasi liikuda. See on nukker lugu, pilguheit, milline võiks olla Buffy ja Angeli suhe, kui Angel oleks jälle surelik ning otsustanuks langetada teistsuguse valiku. Juba kolmandas osas Pimedas nägime, kui väga Angelile meeldib ennast piitsutada, sestap pole üllatav, et Angel otsustab vampiirina jätkata. Pealegi seadnuks teistsugune valik sarja tegijad väga raskesse olukorda, seega ei saanudki Angel muule otsusele jõuda. Nüüd aga ei ole raskes olukorras mitte sarja tegijad, vaid Angel ise, kes peab igavesti mäletama, millest loobus.

Mäletan sind igavesti on esimene kahest Angeli osast, milles esineb külalisena Sarah Michelle Gellar ehk Buffy Summers. Gellar oli ise suur Buffy-Angeli armuloo pooldaja (või shipper, nagu tänapäeval moodsalt öeldakse), mistõttu nõudis Buffy ja Angeli viimane stseen paarina temalt emotsionaalselt väga palju ja ekraanilt paistabki välja, et toimuv pole vist tühipaljas näitlemine, vaid midagi enamat. Ehkki nende armulugu kippus aeg-ajalt läägeks muutuma (ega Mäletan sind igavesti ilmaasjata vihjet James Cameroni Titanicu-filmile ei sisalda), liigutab just see stseen minu hinnet palli võrra ülespoole, sest millegipärast mõjub ta erakordselt veenvalt. Ühtlasi kõlab viimast korda Buffy teisest hooajast tuttav armastuse teema. Nutma see stseen mind erinevalt Markist ja/või tema lehekülje lugejatest küll ei pane, kuid melanhoolseks teeb küll. Nii, korjan nüüd oma mehelikkuse riismed põrandalt kokku ja liigume edasi.

Kui Angeli süda deemoni verega kokku puutudes taas lööma hakkab, otsustab ta kohtuda Kõrgemate Võimudega (The Powers That Be), keda Doyle esindab. Kõrgemad Võimud ise jäävad tabamatuks, kuid selle asemel saab Angel kokku oraaklitega (Carey Cannon ja Randall Slavin), kelle käest ta hiljemgi nõu küsib. Just nemad otsustavad kella päeva jagu tagasi keerata ja anda Angelile teise võimaluse deemoniga arved klaarida, sedapuhku saatuslike tagajärgedeta. Ongi parem, sest Angeli katse surelikuna võitlust jätkata näib päris lootusetu. Vaevalt, et keegi, kes on saanud maitsta kangelase leiba, suudab pärast tavaeluga niisama lihtsalt leppida.

Loomulikult näidatakse meile ka Doyle’i ja Cordeliat, kuid Mäletan sind igavesti on siiski Buffy ja Angeli osa. Keskel jääb tegevus küll pisut venima, ent algus ja lõpp suuresti kompenseerivad selle. Julma romansi nukrast lõpust põhjustatud kurbusele tuleb ohtrasti lisa juba järgmises osas. 9/10

Oraakel 1: Astu meie ette, alam olend. Oraakel 2: Mida sa meile tõid? Angel: Kas pidin midagi tooma?

March 21st, 2012

Vampiiritapja Buffy – 4×08 – Kihvatus (Pangs)

Vampiiritapja Buffy neljanda hooaja 8. osas kukub Xander enda kaevatud auku ja päästab valla pahura indiaanlase vaimu, samal ajal pöördub näljast kurnatud Spike viimases hädas abipalvega Buffy poole, varjude keskel aga luusib Angel.

Kihvatus on vähemalt minu meelest üle pika-pika aja kõige kehvem Buffy osa. See ei tähenda, et tegemist on halva osaga, isegi kehvapoolne Buffy on parem kui suur osa tavapärasest konveierilt tulevast kraamist, kuid sellegipoolest on kõik kolmanda hooaja osad ja ka neljanda hooaja algus parem kui Kihvatus. Eelmine ligikaudu samaväärne lugu oli Kalamehed, mis on siin blogiski korduvalt äramärkimist leidnud. Kihvatuse puhul võib välja tuua kaks põhilist probleemi.

Neist esimene on Angel. Eile juba mainisin, et Buffy ja Angeli vaheline seos tundub liiga mugavalt konstrueeritud. Kihvatust nähes jõuab kohale, et tegelikult ei ole head põhjust, miks Angel just nüüd jooksujalu Sunnydale’i peaks tormama, sest käesolev oht pole midagi sellist, millega Buffy varem poleks kokku puutunud. Angeli Sunnydale’is viibimine on lihtsalt kohmakas sissejuhatus Angeli järgmisele osale, millele autorid paremat lahendust ei suutnud leida. Võib-olla juhtub see kõik lihtsalt liiga hilja, sest Buffy ja Riley vahele hakkab ilmuma teatav säde, mida Angeli ilmumine ainult segab.

Teine probleem on põhiliin ise. Kihvatuse tegevus toimub tänupühade ajal, mil ameeriklasi tabab massipsühhoos ning neil hakkavad käima äkilised neelud kalkuni järele. Tänupühad on pühad, mis ei tähenda muule maailmale, ameeriklased välja arvatud, mitte midagi, ja sellepärast esiteks ei teata, mida täpselt tähistatakse, ja isegi kui teataks, siis ei huvitaks see eriti kedagi. Toimumisajast olulisem on aga kurjam, kelleks on taas kuri indiaanlane. Stsenarist Jane Espenson püüab küll näidata, et indiaanlastele tehti omal ajal kõvasti ülekohut, mistõttu võib tema tegusid ehk isegi mõista, kuid taoline poliitiline korrektsus mõjub pea alati võltsilt. Ultraradikaalid, keda Marki lehel on piisavalt, leiavad niikuinii, et indiaanlastele tehakse liiga, mina ise olen aga selles küsimuses pigem Spike’iga ühte meelt: pole mõtet raputada pähe tuhka asjade eest, milles sa ise süüdi pole ja mida ise muuta ei saa. Pealegi Inka muumiatüdrukus juba oli üks paha indiaanlane ja tänane vastane on igavamgi kui muumia.

Positiivset leiab muidugi ka. Anya ja Xanderi stseenid on tavapäraselt lahedad, eriti Xanderi kinnisidee, et muude haiguste kõrval tabas teda süüfilis. Lisaks neile hoolitseb meelelahutuse eest Spike, kes meenutab end klooninud indiaanlase (indiaanlaste) rünnaku lõppedes väga nõelapatja. Buffy kinnisidee iga hinna eest koos õhtust süüa jääb samuti pigem plusspoolele. 6/10

Spike: Te tulite siia, tapsite nad ja võtsite nende maa. Seda vallutajad teevadki. Caesar tegi seda ega käinud pärast ringi, korrutades: “Tulin, võitsin, tundsin end kohutavalt kehvasti.”

|