Postmodernne Prometheus

March 25th, 2012

Angel – 1×10 – Lahkumiskink (Parting Gifts)

Doyle on surnud. Angeli 10. osas püüavad Angel ja Cordelia selle teadmisega leppida, kuid neil pole aega pikalt leinata, sest nende poole pöördub abipalvega deemon Barney (Mauri Sterling), keda on asunud jälitama erakust deemonikütt.

Lahkumiskink on viimane osa, mille algustiitrites näeme Glenn Quinni nime, ehkki Doyle’i selles osas enam ei kohta. Surm on Whedoni maailmas küll harva lõplik, aga Doyle jäi üheks neist, kes pärast surma tõepoolest mitte mingis vormis tagasi ei tulnud. Teatud variante Doyle’i elustamiseks kuuldavasti kaaluti, kuid Glenn Quinni surmaga maeti need mõistagi lõplikult maha ja hästi tehti. Üks teine tegelane otsustati pärast pikka pausi tagasi tuua, mis minu meelest oli selge viga. Tundub, et Angeli tegijad pidanuks Lahkumiskinki paremini meeles pidama, sest oraaklid ütlevad siin otse, et Doyle’i tagasitulek muudaks tema suure ohvri eelmises osas mõttetuks. Angeli saaga pole küll päriselt lõppenud; see jätkub endiselt koomiksivormis, kuid seni pole teda sealgi taaselustatud ja küllap ei elustatagi, kui ideed täitsa otsa ei lõppe.

Küll jättis Glenn Quinni sunnitud lahkumine sarja teatava lünga, mis vajas täitmist. Sellepärast ilmubki vahetult pärast Doyle’i surma meie ette erakust deemonikütt, kelle identiteeti mõnda aega kiivalt salajas hoitakse. Üsna ruttu selgub siiski, et erakordsete võimetega erakust deemonikütt pole keegi muu kui vana tuttav Vampiiritapja Buffyst, endine Valvur Wesley Wyndam-Pryce (Alexis Denisof). Tähelepanelikule vaatajale pole see muidugi üllatus, sest tema nimi figureerib külalisosatäitjate hulgas. Praktikat, kus üllatuskülalise nimi jäetakse osa lõppu, polnud Buffy ja Angel selle osa eetrissejõudmise ajaks veel kasutusele võtnud. Erakust deemoniküti isiku paljastumisega selgub muidugi seegi, et tema oskused pole ühele deemonikütile tegelikult kohased. Wesley on vahepeal küll osavamaks muutunud, kuid suuresti on ta ikka seesama teoorias tugev, aga praktikas nõrk Valvur, kelle hoolealustest üks läks halvale teele ja teine loobus tema teenetest. Muidugi, nagu ajalugu näitab, ei saa ta igavesti võhikuks jääda ning aja jooksul paranevad tema võimed tublisti.

Teine oluline areng on see, et Doyle’i võimed läksid üle Cordeliale. Viitab sellele ju osa pealkirigi. Tegelikult toimus juba Kangelases suudluse hetkel väike sädelahendus, kuid selle hetke võib vähem tähelepanelik vaataja muude pingeliste sündmuste keerises kergesti maha magada. Cordelia püüab talle omaselt tahtmatust kingist lahti saada, olles printsess, kes suudleb mitmeid konni ehk suvalisi meeskodanikke, kes tema teele juhtuvad. Muuhulgas suudleb ta ka Wesleyt ja siinkohal tuleb nõustuda Wesley endaga, kelle arvates läks see suudlus märkimisväärselt paremini kui eelmine. Negatiivne külg on muidugi see, et Cordelia ei vaadanudki, keda suudleb. Cordeliat sunnib uue andega leppima alles Barney tõdemus, et Doyle andis talle ainsa väärtusliku asja, mis tema valduses oli.

Barney ise häirib mind juba Lahkumiskingi algusest saadik, seepärast on avastus, et tegelikult on just tema paha ja mitmed kurjema välimusega deemonid süütud ohvrid, väga meeldiv, olgugi see korduval vaatamisel juba ette teada. Kahjuks näidatakse teda osa vältel häirivalt palju, mistõttu olen sunnitud hinnet täiesti pinnapealselt ühe punkti võrra vähendama. Ma lihtsalt ei kannata tema möla, välja arvatud see üks eespool välja toodud lause. Süžeega on seotud ka Wolfram & Hart, kuid ühtki väärilist vastast Angelile sedapuhku ei saadeta.

Marki lehel mainisid mitmed kommenteerijad, et vahelduseks on päris tore vaadata osa, kus lõpp hea, kõik hea. Doyle tundub märkimisväärselt kiiresti ununevat, aga Wesley lisandumine mõjus sarjale pigem positiivselt. Lõpustseen, milles erakust deemonikütt oma lahkumist meeldivast seltskonnast edasi üritab lükata, tekitab tunde, et lõpuks ometi on Wesley jõudnud koju. Ja see on ju tore. 9/10

Wesley: Olen nüüd erakust deemonikütt. Cordelia: Mis see erakust deemon on?

March 25th, 2012

Vampiiritapja Buffy – 4×10 – Vaikus (Hush)

Vampiiritapja Buffy neljanda hooaja 10. osas ilmuvad Sunnydale’i tänavatele salapärased härrasmehed, kel veelgi salapärasem eesmärk. Nende saabumine pöörab linnakese elu ootamatult ja kõhedusttekitavalt pea peale.

Vaikuse linastumise hetkeks oli Joss Whedonil juba kõrini juttudest, et Buffy ainus tugevus on teravmeelne dialoog, sellepärast otsustaski ta kirjutada stsenaariumi, milles on tähtsal kohal… vaikus. Õigemini kõnevõimetus, kui täpne olla, sest muud helid on endiselt alles. Nõnda lõpetavadki tegelased umbes 15. minuti paiku rääkimise ja on vait peaaegu osa lõpuni. Endakehtestatud moratooriumi rikuvad vaid telereportaaž Sunnydale’i elanikke tabanud salapärasest kõripõletikust ja Maggie Walshi kõnesüntesaator, kõik muu antakse edasi alternatiivsete vahenditega.

Vaikus on ilmselt üks kõhedamaid asju, mis eales teleekraanidele jõudnud. Tõsine elu vaheldub Buffys enamasti huumoriga ja erandiks pole seegi osa, kuid stiili poolest sisaldab Vaikus tunduvalt rohkem õudusfilmi elemente kui tüüpiline Buffy. Kui ma end seda osa vaadates näiteks väga hoolega ei kontrolli, siis on võpatused garanteeritud, sest Vaikus sisaldab mitmeid böö-momente. Õudusfilmide autoritele olen küll üpris tänuväärne publik, sest igas kohas, kus vaataja võpatama peaks, ma üldjuhul võpatangi, kuid Buffy puhul seda probleemi tavaliselt ei esine. Vaikus on erand, sest vähemasti viimasel paaril korral olen vaadates igatahes diivani peal hüpanud, ehkki peaksin juba teadma, kus problemaatilised kohad paiknevad. Seekord oli aknast lähedalt mööduv Härrasmees küll meeles, kuid see-eest tehti mulle hiljem mujal tagasi.

Ei tasu ka unustada, et Härrasmehed on niisamagi kõhedad kujud oma ülikondade, laiade irvete ja sujuva liikumisega. Marki kommentaarides tuli keegi koomik muidugi lagedale killuga, et nad liiguvad nähtamatu Segway’ga. Kui see teadmine peaks mul meeles püsima, võib see tulevaste vaatamiste käigus nende tõsiseltvõetavust muidugi pärssida. Kusjuures Härrasmeeste ees liikuvad kaltskaabakad on minu meelest isegi kõhedamad kui Härrasmehed ise. Härrasmeeste plaan elavatel inimestel südamed rinnust tuimestuseta välja lõigata ei tekita nende suhtes samuti sümpaatiat. Kui järele mõelda, siis sarnanevad Vaikuse kurjamid üllatavalt palju teisel hooajal nähtud Der Kindestodiga, kuid nende õnneks on teostus seekord oluliselt parem. Ühtlasi on Vaikus ainus Buffy osa, mille stsenaarium kandideeris Emmyle. See jäi küll saamata, kuid vähemalt ei piirdunud Buffy nominatsioonid vähemtähtsate, näiteks parima grimmi kategooriaga.

Vaikus tutvustab meile üht uut tegelast. See on Willow’ nõiagrupi liiga Tara (Amber Benson), kes mängib järgmisel paaril hooajal üpris olulist rolli. Üldiselt olen selles osas, milliseid näitlejaid isiklikult kohanud olen, suhteliselt kindel, kuid Amber Bensoni suhtes saan seda väita vaid 80% tõenäosusega. Nimelt nägin aastaid tagasi Edinburghi tänavanurgal seismas üht tüdrukut, Zara kotike näpu otsas kõlkumas, kes pärast tagantvaates tundus kuidagi tuttav. Kuss, perverdid! Buffyt vaadanud inimesed ehk mäletavad, et Amber Bensonil on võrdlemisi omapärased kõrvad (mis Vaikuses on juuste all peidus) ja just kõrvad mind selle tüdruku puhul mõtlema panidki, kus ma neid näinud võiks olla. Ühel hetkel käis peaks plõks ja silme ette kerkis Tara. Seejärel lasin tüdruku näo uuesti silme eest läbi ja jõudsingi järeldusele, et see on arvatavasti Amber Benson. Eestlasele omaselt ma oma hüpoteesi verbaalse suhtluse teel ei kontrollinud, sellest ka see 80%-line tõenäosus. Muidugi, tuleb tunnistada, et Tara näeb Buffys kahjuks enamasti välja nagu emalendur, mida tema kantavad hõlstid veelgi soodustavad, aga tundmatu tüdruk oli päris tilluke. Paneb mõtlema, milline näiteks Sarah Michelle Gellar siis veel päriselus välja võiks näha, äkki tema jääb lausa kahe silma vahele.

Korduvalt olen maininud neid näitlejaid, kes kolmes Joss Whedoni sarjas kaasa on teinud, kuid on neidki, kes mängivad ühes sarjas päris mitut tegelast. Näiteks üht Härrasmeest mängib Vaikuses Camden Toy, keda hiljem näeme mitmes teises rollis. 10/10

Giles: Mulle tuleb sõber külla ja tahaksin temaga üksi olla. Anya: Aa, see on orgasmisõber?

|