Postmodernne Prometheus

April 16th, 2012

Vampiiritapja Buffy – 4×21 – Ürgjõud (Primeval)

Vampiiritapja Buffy neljanda hooaja 21. ehk eelviimases osas toimub otsustav vastasseis Buffy ja Adami vahel, kuid esmalt peab Buffy ära leppima sõpradega, kellega ta Spike’i manipuleerimise tulemusena tülli läks.

Pärast eelmist, väga head osa mõtlesid Buffy loojad välja midagi nii põrutavat nagu Ürgjõud. Põrutavat selles mõttes, et kui Yoko faktor tabas eranditult märki, siis Ürgjõud laseb vähemalt 90% ulatuses märgist mööda. Peasüüdlane on muidugi Adam, kes suutis päris kaua piirduda vaid mõne lausega osa kohta, kuid võtab Ürgjõu alguses kohe pikalt ja pidevalt sõna, hakates seega energia väljaimemisega varakult pihta. Mul on selle kohta värske teooria: lisaks Polügooni relvadele ammutab Adam energiat ka neist Buffy osadest, milles kaasa lööb, mis seletabki, kuhu pea kogu energilisus ja hea mojo siit kadunud on. Tuleb välja, et Adamile tõepoolest meeldib rääkida.

Adam pole ainus, kellele rääkida meeldib. Riley Adamiga kohtumise põhjuseks oli asjaolu, et Maggie Walsh paigaldas oma suures südameheaduses Riley südame lähedale kiibi, mis muuhulgas võimaldas Adamil teda juhtima asuda. Salajastes Polügooni ruumides saab Riley jälle kokku Forrestiga, kellest on vahepeal saanud veider zombi ja deemoni hübriid. Veidral kombel räägib ta nüüd vaat et rohkemgi, kui varem. Muuhulgas esitab ta taas põhjapaneva monoloogi teemal, kui palju parem ikka zombi-deemon olla on. See kõik on ju väga tore, paraku tõin just sellesama asja Angeli eelmise osa puhul miinusena välja. Pole Forresti kõnegi millegi poolest etem kui Alonna monoloog Sõjapiirkonnas, seega jättis ta kasutamata suurepärase võimaluse vait olla.

Õnneks pole kõik tegelased niisama jutukad. Lisaks Forrestile näeme Ürgjõus, mis on vahepeal saanud professor Walshist ja doktor Anglemanist: nemad pole zombisõdalased, vaid lihtsalt zombid, ja räägivad seetõttu vähem. Sellegipoolest näevad nad oma voolikutega välja pigem tobedad kui tõsiseltvõetavad. Tõsiseltvõetavus on probleem terve osa vältel, alates juba hetkest, mil Spike oma geniaalsest plaanist väikese puudujäägi (kuidas oluline informatsioon Willow’ käest Buffyni jõuab, kui nad omavahel ei räägi?) avastab. Tegelikult polnud viga ju Spike’i plaanis, sarja tegijad olid need, kes apsaka algselt läbi lasid ja selle hiljem Spike’i kaela ajasid.

Ühesõnaga: ma ei kujuta ette, mida David Fury Ürgjõudu kirjutades mõtles; see osa on enam-vähem samal tasemel kui Kalamehed, mis ei ole kompliment. Pealegi, ma saan aru, et üks teatav film Keanu Reevesiga peaosas oli sel hetkel endiselt kõva sõna, kuid kas oli vaja seda nii konkreetselt ahvida? Kuulid ja mürsud peatav nähtamatu sein? Aegluubis liikuvad kuulid? Buffy, kes paljaste kätega energiaallika Adami seest välja rebib? See, kuidas Buffy ja tema sõbrad oma jõud liidavad, on idee poolest suurepärane lahendus, samuti võiks hooaja kulminatsioon Polügooni ruumides olla midagi võimast, aga teostus jätab kahjuks küll mageda mulje. Ja see on suuresti terve neljanda hooaja probleem: mitmed mõtted on idee tasandil meisterlikud, kuid elluviidult ei taha hästi töötada, ehkki tõeliselt häid osi on samuti palju.

Buffy neljas hooaeg on eriline selle poolest, et sarja üldine liin saab läbi juba selle osaga, ent üks osa ootab veel ees. Marki lehel tekitas see mitmes esmavaatajas hirmu, mida viimane osa endaga veel kaasa toob ning millised olulised tegelased selles surevad. Päriselt pole asi üldsegi nii hull, sest kuigi Ürgjõus toimunul on oma tagajärjed, lõpeb kõik siiski õnnelikult. Sellest aga juba järgmine kord. 5/10

Willow: See on kõrvits. Giles: Võlukõrvits. McNamara: Mis teil, inimestel, viga on?

April 13th, 2012

Angel – 1×20 – Sõjapiirkond (War Zone)

Angeli 20. osas avastab nimitegelane, et ta pole ainus, kes Los Angeleses vampiiride vastu võitleb. Liitlased kuluksid kurjuse vastases võitluses marjaks ära, seega püüab Angel neid oma heades kavatsustes veenda. Aga Angel on vampiir…

Mark oli Sõjapiirkonna headusest suures vaimustuses, nagu viimasel ajal peaaegu iga Buffy ja Angeli osa puhul, kuid Sõjapiirkonnast oli ta lausa erilises vaimustuses. Muuhulgas saab suurte ovatsioonide osaliseks Sõjapiirkonna stsenarist Garry Campbell, mis on üsna irooniline, arvestades, et see on tema esimene ja viimane kaastöö Joss Whedoni sarjadele. Tuletan meelde, et päris Vampiiritapja Buffy alguses kiitis Mark samamoodi Dana Restonit, kellele Nõid samamoodi ainsaks Buffy osaks jäi. Mis aga Campbelli puutub, siis paistab ta üsna veider valik, kuna ülejäänud tema tööd tunduvad olevat eranditult komöödiad (eeldusel, et IMDb ei valeta), aga pisut liialdades võib öelda, et Sõjapiirkonnas pole komöödia lõhnagi. Tõsi, Whedon alustas isegi karjääri komöödiasarjas Roseanne, kuid tema on enda ampluaad edukalt suutnud laiendada. Näib, et Campbellil nii hästi pole läinud.

Mind Sõjapiirkond nõnda palavalt ei vaimusta kui näiteks Marki, sest lugu tänavalaste raskest elust ja võitlusest vampiiride vastu ei tundu küllalt kaasahaarav. Sõkalde seas on küll mitmeid teri, näiteks leidlikud lõksud, millest Angel eluga peab pääsema, kuid tervikuna jätavad uued tegelased, sealhulgas sõjasalga pealik Charles Gunn (J. August Richards) ja tema õde Alonna (Michele Kelly) vähemalt selles osas üsna üheplaanilise mulje. Kuna nende ekraaniaeg on enne Alonna vampiiriks muutmist üpris piiratud, siis ei mõju nimetatud traagiline sündmus nii veenvalt, kui võiks. Võib-olla pidanuks teiste rühmaliikmete näitamise asemel keskenduma neile kahele. Stseen, milles Gunn on sunnitud Alonna (uuesti) tapma, tundub samas päris ehe, ehkki pisaraid välja ei meelita. Sellele eelnev Alonna kiidulaul, kui tore on olla vampiir, aga häirib, sest meenutab kohutavalt Jesse samateemalist monoloogi Vampiiritapja Buffy 2. osast Lõikuspidu.

Teine liin, mis jätab teostuse poolest parema mulje, on seotud nohikust miljardäri David Nabbitiga (David Herman). Nabbit lasi ennast ebadiskreetses olukorras pildistada ja sattus väljapressimise ohvriks. Kadunud piltide otsinguil satub Angel isegi bordelli, kus teenust osutavad deemonid. Muuhulgas leiab Nabbitiga seotud stseenidest veidi huumorit, ent on küsitav, kui palju sellest konkreetselt Garry Campbelli sulest pärineb; neis momentides paistab olevat Whedoni hõngu. Sellegipoolest viib just piltide tagaajamine Angeli Gunniga kokku ja esimene kohtumine ei ole meeldiv, Angel pääseb vaevu eluga. Ühtlasi tehakse meile puust ja punaseks selgeks kontrast: Nabbit on püstirikas, Gunn ja tema kaaslased jällegi kohutavalt vaesed. See kontrast paistab tegelikus eluski selgelt silma, näiteks osas Korras nagu Norras saabub Faith bussijaama, mis, võin seal ise käinuna kinnitada, asub ka päriselt võrdlemisi kahtlases kohas. Sellele viitab isegi konkreetne repliik. Los Angeleses näeb neid äärmusi vahest selgemalt kui mujal, on ju sinna kogunenud Hollywoodi koorekiht, aga väga palju heitunuidki.

Lõpetuseks veel paar sõna näitlejatest. Mark ja mõned teised esmavaatajad avaldasid lootust, et Sõjapiirkond pole ainus kord, mil me Gunni näeme, ning nende soov täitubki täie raha eest. Wikipedia väidab nimelt, et alates Sõjapiirkonnast kuni sarja lõpuni osaleb J. August Richards absoluutselt igas osas. Ma ei viitsi seda väidet väga põhjalikult kontrollida ja usaldan seekord võrguentsüklopeedia anonüümseid autoreid. Samuti ristuvad tulevikuski Angeli ja David Nabbiti teed, kuid tema kehastaja David Herman mängis end surematuks hoopis klassikalises linateoses Kontorirotid (Office Space), mis peaks olema iga IT-inimese kohustuslike teoste nimekirjas. 7/10

Cordelia: Kas keegi sai teada, et oled eriline nohik? Nabbit: Ei. See… See on niigi avalik teave.

April 12th, 2012

Vampiiritapja Buffy – 4×20 – Yoko faktor (The Yoko Factor)

Vampiiritapja Buffy neljanda hooaja 20. osas hakkavad hooaja põhiteemad üheks tervikuks kokku tõmbuma ja Spike leiab lõpuks võimaluse näidata, et ta pole heade poolele üle tulnud. Kas Buffy ja teised taipavad seda õigel ajal?

Yoko faktor on oluliselt parem, kui ta tõele au andes olla tohiks. Tegelikult on ta koguni nii hea, et väärib maksimumpunkte, mida ma isegi Angeli Faithi-teemalistele osadele ei raatsinud anda. Ilmselt on headuse põhjus selles, et Spike otsustab lõpuks ometi härjal sarvist haarata ja varjutab täielikult Adami, kes peaks idee poolest olema hooaja peapaha. Nii mõnigi neljanda hooaja osa jätab mulje, et Spike on sellesse sisse kirjutatud üksnes lepinguliste kohustuste pärast, osaledes täpselt ühes stseenis, kuid kogu selle aja on meile näidatud, et Spike oskab väga hästi inimesi lugeda.

Just see omadus võimaldab tal võõrandumise hammasrattad tööle panna. Jah, neljanda hooaja põhiteema on võõrandumine, mis on ühtlasi ka Angeli üks läbivaid teemasid. Viitab ju osa pealkirigi kurikuulsale biitlite lahkuminekule, milles tehti süüdlaseks Yoko Ono, ehkki bänd oli lihtsalt oma aja ära elanud. Võõrandumise märke võis varemgi aimata, ehkki igaüks ei pruugi neid märgata või oluliseks pidada, kuid Spike’i oskusliku manipuleerimise tulemusena hakkavad kõik endas kahtlema. Giles tunneb üha selgemalt, et Buffy ei vaja teda, tal pole enam töödki; ta ei tee muud, kui istub päevad läbi kodus, lootes kuidagi kasulik olla. Xander ülikooli õppima ei läinud ja tunneb end seetõttu alaväärsena. Asjaolu, et teda igalt poolt võrdlemisi ruttu lahti lastakse, ei tee tema meeleolu sugugi paremaks. Buffy ja Willow elavad küll ametlikult ühes toas, kuid veedavad üha enam aega Riley ja Tara pool. Nii triivibki kolme esimese hooaja tuumikrühm üksteisest vaikselt eemale, mida Spike nende hirme veelgi võimendades ülimalt osavalt ära kasutab, jättes seda tehes veel ka mulje, et ta tõepoolest hoolib. Julm, väga julm.

Kõik kulmineerib sõnavahetusega, mille käigus Buffy leiab, et kõige õigem lähenemine on sõpradest loobuda ja üksi jätkata, kuigi oleme varem korduvalt näinud, et selline tee ei vii mujale kui rappa. Just sõbrad on Buffyl aidanud mitmetest rasketest olukordadest, kus teised Tapjad hätta jäänud, võitjana väljuda. Kes teab, vahest peaks ta pealtnäha võitmatu Adamiga võideldeski nende abile lootma?

Kuid Yoko faktor ei räägi ainult Spike’i mahhinatsioonidest. Täpselt nii, nagu Angeli eelmises osas Varjupaik lõi kutsumata külalisena kaasa Buffy, ilmub nüüd Sunnydale’i vabandust paluma Angel ise, pekstes muuhulgas läbi Buffy praeguse kavaleri Riley, mis teda Buffy silmis kõige paremasse valgusse ei sea. Angeli kaasalöömine Yoko faktoris on enam-vähem sama ebavajalik kui Buffy osalemine Angelis, kuid üldjoontes jätavad nende ühised stseenid siin siiski parema mulje. Samuti saab Adami käe läbi surma Riley sõber Forrest (Leonard Roberts). Lõbusamast küljest jääb meelde purjus Giles, eelkõige tema pehmekeelne hüüatus Tara ja Willow suhtest teada saades.

Yoko faktor lõpeb üsna ootamatult, kui Riley Adamiga kohtuma läheb, ja, häbi tunnistada, ma ei mäleta absoluutselt, mis põhjusel ta seda tegi või kuidas see järgmises osas lahendatakse. Õnneks pole ma ainus, vähemalt üks inimene Marki lehel on selle sündmuse samamoodi oma mälust täielikult kustutanud. 10/10

Spike: Inimese kohta, kes end Valvuriks nimetab, võiksid sa oma välisuksel rohkem silma peal hoida.

April 12th, 2012

Angel – 1×19 – Varjupaik (Sanctuary)

Angeli 19. osas peab Faith endale esmalt andeks andma, et ta saaks eluga edasi minna. Angel püüab teda selles aidata, aga teised on Faithi suhtes tunduvalt negatiivsemalt meelestatud, sest nad pole unustanud, kuidas Faith nendega käitus.

Varjupaik on stsenaristide Tim Mineari ja Joss Whedoni ühistöö. Küllap inimesed selle fakti põhjal juba aimavad, milline hinne siit tulemas on. Etteruttavalt võin öelda, et inimesed aimavad valesti: Varjupaik ei saa minult kümmet punkti. Jah, isegi Minear eksib mõnikord. Varjupaik jätkab enam-vähem samast kohast, kus Korras nagu Norras pooleli jäi ning neid kaht osa omavahel võrreldes tuleb tunnistada, et mittemidagiütlevatest tagasivaadetest hoolimata on Korras nagu Norras kröömikese võrra tugevam. Varjupaiga dialoog sisaldab jällegi rohkem pärleid, on ju üks kaasautor ikkagi Joss Whedon ise.

Mis siis Varjupaigale maksimumhinnet ei lase panna? Minu kindel veendumus on see, et Buffy pidanuks püsima Sunnydale’is ja mitte toppima oma nina Los Angelese asjadesse, millest ta täit ettekujutust ei oma; teisisõnu, Varjupaik võinuks keskenduda neile inimestele, kes Angeli sarjale ainuomased ning jätta mängu toomata nii Buffy kui ka Buffy osadest Selle hooaja tüdruk ja Kes sa oled? tuttavad kolm Valvurite Nõukogu härga. Valvurite Nõukogu kaasamine annab küll Wesleyle võimaluse positiivselt silma paista, aga Buffy ja härjad tõmbavad tähelepanu eemale inimeselt, kes peaks olema osa keskmes: Faithilt. Pealegi näib vägisi, et Angeli Buffy ja Angel on hoopis teised inimesed (ja/või vampiirid) kui Vampiiritapja Buffy Buffy ja Angel. See Buffy, keda Varjupaigas näeme, mõjub näiteks tava-Buffyga võrreldes tunduvalt enam kui piri-Buffy, nagu Cordelia teda mõni aeg tagasi mürgiselt kutsus. Kahju, et Sarah Michelle Gellari teine ja viimane külalisesinemine Buffy sõsarsarjas pisut ebameeldiva kõrvalmaigu keelele jätab.

Wolfram & Harti advokaadid pakuvad see-eest mõnusaid momente, kui nende plaanid sugugi kavatsetud suunas liikuda ei taha. Lee Mercer sai eelmises osas Faithi käest kõvasti kolki ja ihkab verd ning ega teisedki tema ülejooksmisse positiivselt suhtu. Lee ise ei tee sellest kahjuks nii põhjapanevaid järeldusi, kui võiks. Hiljem pöördub Lindsey viimases hädas Kate’i poole, kes samuti Faithi taga otsib, kuid siingi läheb Wolfram & Harti plaan vett vedama, sest lõpuks tabab Faithi selgusehetk ja ta läheb annab end ise politseis üles, millest saab esimene samm paranemise pikal teel. Mark arvas, et see võibki olla üldse viimane kord, mil me Faithi näeme, ja järgmised aastad veedab ta tõepoolest vanglas, kuid inglise tüdruk enigmaticagentscully oli taas terasem, oletades õigesti, et tema lugu pole veel läbi. Ja kui jutt selle peale juba läks, siis Varjupaiga dialoogis mainitakse FBI agendid Mulder ja Scully, meie kõigi lemmikud, ka nimeliselt ära, mis Scully nimekaimu mõistagi väga rõõmustas.

Seega paistab Varjupaigas lootusetuse pika tunneli lõpus vähemalt hetkeks valgus, ent enamasti Angelil eksinud hingede päästmine nii edukalt ei õnnestu. Ei õnnestu Tim Minearilgi igavesti täiseduga jätkata. 8/10

Lee: Asi muutub naeruväärseks. Esimene palgaline tapja tapab teise palgalise tapja, kelle me saatsime tapma esimest palgatud tapjat, kes ei tapnud mitte kedagi, kuni palkasime teise tapja teda tapma.

April 11th, 2012

Angel – 1×18 – Korras nagu Norras (Five By Five)

Angeli 18. osas jõuab oma eksirännakutelt Los Angelesse Faith (Eliza Dushku), kes jättis Sunnydale’i maha kohutava segaduse ning Los Angeleseski näitavad tema liikumist läbipekstud kaaskodanikud. Wolfram & Harti advokaadid püüavad teda oma huvides ära kasutada.

Õnneks ei jäta käesoleva osa pealkiri kellelegi, kes Buffy hingeeluga natukenegi kursis on, erilist kahtlust, millest see osa räägib. Ühtlasi on lõpuks paljastatud hoolega hoitud saladus, kuidas otsustasin eesti keelde tõlkida Faithi lemmikfraasi Five by five. See ei tohiks tegelikult väga suur üllatus olla, sest, olles kunagi ammu enda meelest toreda vaste leidnud, avastasin mõni aeg hiljem oma suureks meelehärmiks, et tõlkija telepurgis jõudis täpselt samale tulemusele. Kuna see on üsna isikupärane repliik, kaalusin mitmeid teisi variante, kuid need ei kõlanud kahjuks pooltki nii hästi. Seega tuleb lihtsalt leppida tõdemusega, et üksteisest sõltumatult on võimalik samasse kohta välja jõuda.

Mark aga suutis seda osa kuidagimoodi pealkirja nägemata vaatama hakata, nii et tema jaoks tuli Korras nagu Norras suur paljastus taas täiesti ootamatult. Mida aeg edasi, seda kahtlasemad sellised väited minu silmis tunduvad, ilmselt tõstab vahepeal maha rahunenud küünik jälle pead. Üldiselt aga olid tema ja paljud kommenteerijad ühisel seisukohal, et tegemist on Angeli seni kõige tugevama osaga, milles pean järjekordselt eriarvamusele jääma. Esiteks ei ole Korras nagu Norras stsenarist Tim Minear ja teiseks näitab taustauuring, et Jim Kouf kirjutas kokku vaid kolm Angeli osa, seega pole tema näol tegemist sarja püsiautoriga. Mind närib tõsine kahtlus, et kulisside taga aitasid teised selle osa kirjutamisele kõvasti kaasa. Faithi karakteriseering on lihtsalt niivõrd täpne, selles on selgelt tunda Whedoni kätt. Korras nagu Norras näitab meile taas tagasivaateid, sedapuhku Rumeeniat aastal 1898, mil Angel sai tagasi oma hinge. Minu meelest on see osa kõige nõrgem koht, sest kuigi autorid püüavad tõmmata ilmseid paralleele Angeli ja Faithi mineviku vahel, ei toimu Darla ja Angeli stseenides midagi huvipakkuvat; need võtavad hoopis ilmaasjata muult tegevuselt hoogu maha.

Muud väga ei oskagi ette heita. Wolfram & Hart võtab enda kanda esmakordselt aktiivsema rolli ja meile näidatakse koguni kolme nende põhitöötajat, kes kõik on varemgi sarjast läbi käinud. Näiteks Lindsey McDonaldit, keda mängib Christian Kane, nägime seni esimest ja viimast korda Angeli pilootosas Ingli linn. Samuti on olulisel kohal Lilah Morgan (Stephanie Romanov), Lee Mercer (Thomas Burr) jääb pigem tahaplaanile. Ehkki Mark arvab ekslikult, et Wolfram & Harti osalus Angelis piirdub esimese hooajaga, mõjutab Lindsey ja Lilah’ vaheline hõõrumine oluliselt järgmiselgi hooajal toimuvaid sündmusi. Kurja advokaadibüroo laialdasem haaramine üldisesse liini teeb Angelist lõpuks selle sarja, mida fännid teavad ja armastavad.

Korras nagu Norras jätkab Los Angelese kujutamist ülimustades toonides. Põhitegelastest saab Cordelia Faithi käest silma alla kena sinise laterna ning Wesley peab taluma põhjalikku piinamist. Angel on ainus, kes puutumatult pääseb, olles paraku ka ainus, kes mõistab, et Faith püüab teda meelega end tapma provotseerida, kasutades selleks inimesi, kellest Angel hoolib. Faith tunneb, et pärast Sunnydale’i linnapea surma pole tal tõepoolest maailmas kohta, kuid Angel pole valmis temast nii kergelt loobuma ja lõpuks Faith murdub. Olen varemgi maininud, et Buffy põhinäitlejatele Sarah Michelle Gellarile ja Alyson Hanniganile jääb Dushku oskuste poolest selgelt alla, kuid Korras nagu Norras võib olla parim tema töö, mida näinud olen. Kuna Faithi karm olemus rõhub eelkõige Dushku tugevatele külgedele, siis pole ta varem eriti tundeid välja näitama pidanud, ent siin osas selleta ei saa ning tema esituses pole ühtki vale nooti, Faith tundub usutav ja elav, mitte üksnes tegelane teleekraanilt. Selle jutuga peaaegu et veensingi end maksimumpunkte andma, aga ainult peaaegu. 9/10

Lindsey: Vihkan nurjaminekuid, mida ei õnnestu kellegi teise süüks ajada.

April 10th, 2012

Vampiiritapja Buffy – 4×19 – Uue kuu tõus (New Moon Rising)

Vampiiritapja Buffy neljanda hooaja 19. osas naaseb Sunnydale’i kadunud poeg Oz, tuues kaasa rõõmusõnumi: nüüd suudab ta oma libahundi-loomust kontrollida ega sõltu enam täiskuust. Paraku satub tema tulek väga valele ajale.

Tore jada, milles Buffy ülevaated vaheldusid korrapäraselt Angeli omadega, saab nüüd rikutud, sest mingil üksnes talle teadaoleval põhjusel otsustas Mark vaadata neid osi just selles järjekorras, ehkki väga head põhjendust sellele pole. Arvestades, et järgmised kaks Angeli osa puudutavad üht Sunnydale’ist lahkunud värvikat karakterit, võib ehk mõista, miks talle seda soovitati, aga kuna arvamused nende kohta ilmuvad tema lehele niikuinii eri päevadel, siis oleks võinud ikkagi vanaviisi jätkata. Kuid mis parata, mina tegin selle projekti raames otsuse Marki graafikut täpselt järgida ning olen seetõttu samuti sunnitud teist päeva järjest Buffyst kirjutama.

Pealkirja otsustasin eesti keelde tõlkida sõna-sõnalt, mis sest, et new moon on maakeeli tegelikult noorkuu. Kahjuks ei kõla selline variant sugugi nii hästi kui Uue kuu tõus, pealegi, kui arvestada, et osa tegevus toimub täiskuu ajal, pole tal noorkuuga erilist pistmist. Samuti harmoneerub see hästi kunagise menufilmiga Musta kuu tõus (Black Moon Rising), kuigi inspiratsiooni osa nimetamisel ammutati järjekordselt muusikutelt.

Uue kuu tõusu stsenarist on Marti Noxon ja tõsisemad lugejad juba teavad, mida see tähendab: naljategemisele selles osas kohta ei ole. Vastupidi, kui vahepealsed osad pidasid negatiivsete emotsioonide tekitamisega piiri, siis Uue kuu tõus paneb masendusemootori taas täiskäigul tööle, tekitades vähemalt Marki lugejais suhteliselt depressiivseid mõtteid. Milles siis probleem? Loomulikult selles, et Oz tuleb tagasi täpselt siis, kui Willow’ ja Tara vahel on midagi susisemas ning Willow seisab nüüd nagu kits kahe heinakuhja vahel, teadmata, mida teha. Tara, kes seni sai Willow’ga suhtlemisest uut jõudu, on veendunud, et uus ja hea asi jääbki tema ellu tulemata, hakates seetõttu uuesti kokutama. Samas on sarja siseeluga kursis olijale ja siililegi selge, et Oz ja Willow on minevik ning tulevik kuulub Tarale, sest Seth Green teatavasti ei näinud oma tegelaskujul potentsiaali edasi areneda. Sellepärast lahkubki Oz Uue kuu tõusu lõpus Sunnydale’ist igaveseks. Kuuldavasti pidasid Whedon ja sõbrad küll plaani Ozile Angeli kuuendal hooajal paremat rakendust leida, kuid see hooaeg jäi igavesti helesiniseks unistuseks.

Paljude meelest kuulub Uue kuu tõus Buffy paremikku. Mina päris nii positiivne poleks, ehkki kahtlemata on tegemist hea osaga. Kahjuks kipub Ozi liini varjutama vajadus anda ekraaniaega Adamile ja Polügooni tegelastele, sest neljas hooaeg läheneb hoogsalt lõpule. Adam väga ei häiri ega energiat ei ime, kuid Polügooni pool ja libahunt Ozi kinnipüüdmine tundub pisut punnitatud, andes Buffyle taas põhjuse sõjaväelasi häirida ning Rileyle ettekäände kogu senine elu pikale lainele saata. Millegipärast ei teki kellelgi Buffy kaaskonnast isegi kahtlust, kuidas Spike’i mälu nii õigel ajal taastub. Võimalus, et Spike võinuks Adamiga kiibi eemaldamise suhtes kokkuleppele jõuda, ei tule kellelegi pähegi. Ilmselgelt pole tegelaste moto vähemalt sel hetkel Usalda, aga kontrolli. Ülejäänud tegevus õnneks suuresti kompenseerib need vajakajäämised.

Polügoonil on jälle uus ülem, pärast Maggie Walshi surma näivad need vahelduvat nii kiiresti, et ei jõua üles lugedagi. Selles ja paaris järgmises osas mängib karmi meest kolonel McNamara (Conor O’Farrell). Samuti on Uue kuu tõus märkimisväärne selle poolest, et osa algusest külalisosatäitjate nimekirjast leiab Robert Patrick Benedicti nime, keda meile üldse ei näidatagi. Põhitegijate puhul on see mõistetav, sest lepingud on sõlmitud, tiitrid valmis tehtud ja kui kellelgi mõnes osas kohta pole, siis pole mõtet hakata selle pärast lisavaeva nägema, aga nähtamatu külalisesineja on minu teada ikka üsna harukordne juhtum. 8/10

Adam: Skaudi ausõna. Spike: Sa olid skaut? Adam: Osa minust.

April 9th, 2012

Vampiiritapja Buffy – 4×18 – Metsikute taimelava (Where The Wild Things Are)

Vampiiritapja Buffy neljanda hooaja 18. osas nahistavad Buffy ja Riley voodis. Punkt.

Metsikute taimelava on osa, mille kohta pole eriti midagi öelda, sest selles ei juhtu tõesti kohe peaaegu mitte midagi. Nojah, saabki varakult õhtule. Välja võiks vast tuua, et ta jagab (originaal)pealkirja Maurice Sendaki lasteraamatuga Seal, kus elavad metsakollid, kuid kuna Buffys ühtki metsakolli silma ei torka, siis raamatu pealkiri ei kõlvanud hästi kasutada ja tuli ise midagi välja mõelda.

Käesoleva osa stsenarist Tracey Forbes kirjutas varem veel osad Õlu pähh! ja Melanhoolia, mis ei kuulu küll Buffy parimate hulka, kuid on siiski selgelt paremad kui Metsikute taimelava. Selleks hetkeks oli küllap ka Joss Whedonile juba selge, et Forbesi nägemus erineb oluliselt sarja üldisest suunitlusest, mistõttu jäi Metsikute taimelava õnneks tema viimaseks kaastööks Buffyle. Õlu pähh!-il ja Metsikute taimelaval on veel üks veider ühine omadus: mõlemas teeb väikese rolli Bryan Cuprill, kelle jaoks need jäidki ainsateks ülesastumisteks Buffys.

Kuna Metsikute taimelava on sedavõrd sisutu, siis pole põhjust imestada, et ta kõikvõimalikes Buffy halvimate osade edetabelites häid kohti saavutab ja minugi hinne peegeldab seda selgesti. Pakun, et mu jooksvas edetabelis läheb ta auväärsele teisele kohale Pahade munade järel. Marki lehelgi oli rahval raskusi, leidmaks, mida võiks selle osa puhul positiivselt esile tuua. Enam-vähem ainsad asjad, mida inimesed kiitmise vääriliseks pidasid, olid Gilesi seni vaka all hoitud lauluoskus ja see, kuidas Spike end Buffy päästmisest välja keerutab. Mina pean isegi Gilesi suhtes suuresti eriarvamusele jääma, sest esiteks ei kuulu Behind Blue Eyes mu lemmiklugude hulka ja teiseks jätab esituski minu meelest soovida. Samas see, kuidas Willow’ Gilesi laulmist sõna otseses mõttes mokk töllakil pealt vaatab, on kahtlemata kahvatu osa üks tipphetki. Spike’i puhul nõustun üldsuse arvamusega. Side lõpp. 4/10

Willow' mokk

Xander: Kes tuleb minuga? Spike: Mina. Tean, et ma pole esmapilgul kangelase tüüpi… ja Buffy on korduvalt püüdnud mind tappa. Ja te ei meeldi mulle absoluutselt. Aga… (Paus.) See kõlab tegelikult päris veenvalt. (Lahkub.)

April 7th, 2012

Angel – 1×17 – Igavik (Eternity)

Angeli 17. osas päästab Angel tuntud näitlejanna Rebecca Lowelli (Tamara Gorski) elu. Kuna Rebecca läheneb juba kolmekümnele ega ole Hollywoodi mõistes enam esimeses nooruses, hakkab ta Angelis päästerõngast nägema.

Igaviku idee on igati hea: ühelt poolt näidatakse meile Hollywoodi pahupoolt, teisalt aga pannakse vaataja kaasa mõtlema eksistentsiaalsel ning sügavamõttelisel teemal: kas ja kui hea on ikkagi igavene elu. Miks see Tracey Sterni kirjutatud osa siis igavapoolne tundub? Spikerdamine näitab, et Stern kirjutas kokku umbes täpselt kaks Angeli osa, millest esimesel, Poissmeeste õhtul, oli täpipealt sama probleem. Võib-olla ei hoomanud Stern hästi suuremat pilti ja keskendus seepärast valedele asjadele? Poissmeeste õhtu puhul keskendus ta kindlasti valedele asjadele ja küllap on see nii ka Igaviku puhul, ehkki konkreetseid eksimusi on raskem välja tuua. Igatahes kulub päris kaua, enne kui mingi areng põnevuse poole toimub. See juhtub siis, kui Angelus end üle hulga aja ilmutada otsustab; idee, millega tuli Wikipedia andmetel lagedale Whedon ise, mitte Stern. Vastasel juhul jätkunuks unelemine ilmselt osa lõpuni.

Sellegipoolest näitab Igavik Angelile omase süngusega, milline on elu Hollywoodis ja mida kuulsus tegelikult tähendab. See tähendab haiglast hirmu vananemise ees, mida püütakse kõigi võimalike vahenditega edasi lükata. Los Angeles on suuresti purunenud unistuste linn, sest enamik neist, kes tulevad maailma filmipealinna sooviga läbi lüüa, seda ei suuda. Nägime seda juba pilootosas, kuid vaadates, milliseid pingutusi jätkuva rambivalguses püsimise nimel tehakse, tekib küsimus, kummad on õnnetumad: edukad näitlejad või need, kelle püüdlused vilja ei kandnud? Mina arvan, et õnnetumad on suured staarid, sest hoolimata neile makstavaist rahasummadest kaotavad nad täielikult privaatsuse, pealegi lasub neil lausa kohustus hea välja näha. Kõikvõimalike iluprotseduuride ja -operatsioonide üha laiema levikuga tunnevad nad survet ennast veelgi kaunimaks teha, muutudes seeläbi paraku peletisteks. Too arutu maania on näiteks võluhuulepulkade näol juba Eestissegi jõudnud.

Lisaks selgub, et Rebecca tapmiskatsete taga on tema agent Oliver Simon (Michael Mantell), kellega kohtusime põgusalt Ingli linnas. Simon, kes mõnede Marki lehe lugejate meelest sarnaneb välimuse poolest Steven Spielbergiga (ja ega nad väga eksigi), loodab, et kõmulood tekitavad Rebecca vastu rohkem huvi, aidates tal sellega uusi rolle saada, kuid see plaan kukub läbi, kuna teda peetakse pingutustest hoolimata liiga vanaks.

Kuna Rebecca saab teada, et Angel on vampiir, otsustab ta eelpoolöeldut arvesse võttes ka ise inimelu igavese elu vastu vahetada, säilitades sellega oma hääbuva nooruse. Paraku jätab ta tähelepanuta mitmed olulised asjad, eelkõige selle, et Angel pole päris tavaline vampiir. Tema minimaalset kogemuste pagasit arvesse võttes pole selles midagi imekspandavat, kuid kõigile peale Rebecca on selge, et Angel teda vampiiriks ei muuda. Rebecca ise kahtlustab sedasama ja soovib Angelit rõõmurohu abil lõdvestuma sundida, aga päästab sellega valla hoopis Angeluse. Antud juhul on tegemist mustlaste needuse küllaltki loomingulise tõlgendamisega, millele on keeruline head põhjendust leida. Ent olgu sellega, kuidas on, Rebecca tegi igatahes veel ühe vea: õigel vampiiril pole samuti põhjust Rebeccat muuta, tunduvalt mõistlikum on ta lihtsalt ära süüa. Õnneks jõuavad õigel ajal jaole Wesley ja Cordelia ning päästavad päeva.

Igavik näitab, et Angelus on tunduvalt lähemal, kui seni arvati, sundides Angeli kaaslasi käitumises korrektuure tegema. Täiuslikuks õnneks pole vaja seksuaalvahekorda, piisab ka millestki muust, mis Angeli oma rasket saatust unustama paneb. Nii ilmutabki Angelus end sarja eluea jooksul veel, aga edaspidi on teised selleks vahest paremini valmis. Lõpeb ju seegi osa aheldatud Prometheuse… vabandust, Angeliga. 7/10

Cordelia: Angelus pole küll kõige lõõgastavam kaaslane, aga ta on vähemalt aus. Kas sama ei peaks kehtima ka mittekurjade sõprade puhul?

April 7th, 2012

Vampiiritapja Buffy – 4×17 – Superstaar (Superstar)

Vampiiritapja Buffy neljanda hooaja 17. osas on Buffyl probleeme vampiiridest jagusaamisega. Õnneks leidub Sunnydale’is inimene, kelle poole Tapjagi abipalvega saab pöörduda: Jonathan Levinson (Danny Strong). Mis toimub?

Superstaar on osa, mille suhtes Buffy fännide arvamused lähevad kardinaalselt lahku. Marki leheltki saab aru, et Superstaaril on hulk austajaid, kes seda taevani ülistavad. Ma ei tea, minule pole see osa kunagi sügavat muljet jätnud. Saan aru, et siin toimuv peaks olema humoorikas, kuid minu meelest on see pigem nõme. Superstaari stsenarist Jane Espenson kirjutas ka Teravkõrva, eelmise osa, milles Jonathanil oli keskmisest suurem roll, kuid erinevalt Teravkõrvast on Superstaaris midagi valesti. Naljad ei taba enamasti märki ja kõik on üleüldse kuidagi pingutatud. Õnneks pole ma ainus, kes niimoodi arvab, veel paar Marki lehekülje lugejat on samal arvamusel.

Antud juhul ei saa osa põhjalaskmises süüdistada seda, keda tavaliselt, aga kui stseen Adamiga on enam-vähem osa tipphetk, siis on ilmselgelt kusagil midagi mäda. Võimalik, et Superstaaril on identiteedikriis ja ta ei tea täpselt, mida tahab. Põhimõtteliselt võinuks see olla satiir, mis mulle üldiselt väga meeldib, näiteks Jah, härra minister (Yes, Minister) on üks minu lemmiksarju, kuid selle asemel on Superstaar pigem nagu James Bondi paroodia. Halb James Bondi paroodia. Sarja tegijad nägid veel hulka vaeva, pannes kokku täiesti uued algustiitrid, milles on kesksel kohal Jonathan, ja puha ilmaasjata, needki mõjuvad punnitatult. No ei ole naljakas. Üldse tundub mulle, et kui paljude Buffy ja Angeli kaasautorite puhul on kiidusõnad õigustatud, siis Jane Espensoni panust pigem ülehinnatakse. Tal on küll helgemaid momente, kuid sageli jäävad tema käsikirjad keskpärasteks, ehkki, nagu juba mainitud, palju on neidki, kes minuga ei nõustu.

Superstaari põhiline vastane jätab samuti soovida. Eile kiitsin Angeli autorite loomingulisust kollide väljamõtlemisel, kuid anti-Jonathani meenutavaid tonte oleme varem korduvalt näinud. Ka Jonathani ootamatu meelemuutus ja arusaam oma tegude ekslikkusest tuletab taas meelde Terry Brooksi klassikalise teose Shannara mõõk (The Sword Of Shannara) lõpplahenduse ning mitte heas mõttes. Kõik on lihtsalt pisut liiga mugav.

See ei tähenda, et Superstaar oleks üdini halb. Isegi keskpärane Buffy teeb silmad ette paljudele teistele sarjadele. Näiteks Anya meenutab üle hulga aja taas seda Anyat, keda meile esialgu tutvustati. Juba mõnda aega pole talle kui suurele sõnameistrile erilist rääkimisõigust jäetud, kuid Superstaaris paitab ta meie kõrva päris mitme hea repliigiga. Mitmesugune Jonathani-teemaline nänn, nagu plakatid, koomiksid, kalendrid jms jätab samuti hea mulje, tunduvalt parema, kui kõik muu Jonathaniga seonduv. Ning Buffyle ja Rileyle annab Jonathan head suhtealast nõu, kuid üldiselt pole Superstaar osa, mida ma väga tihti vaadata tahaks. Anya meelest võivad alternatiivsed reaalsused ju lahedad olla, aga minu meelest mitte, üksikute eranditega. 6/10

Giles: Xander, ära kasuta raamatute läheduses ladina keelt.

April 6th, 2012

Angel – 1×16 – Areen (The Ring)

Angeli 16. osas selgub, et Los Angelese kõrgkihi hulgas on populaarsed deemonite ebaseaduslikud võitlusmatšid elu ja surma peale. Kas Angelil õnnestub kord majja lüüa ja deemonite nottimine peatada või saab temast endast kahuriliha?

Täpselt nii nagu kehade vahetusse mineku osa, peab igas tõsiseltvõetavas ulmesarjas olema ka vähemalt üks võitluskunstidele pühendatud osa, nagu noor inglise tüdruk enigmaticagentscully Marki lehel väga õigesti välja toob. Osades neist võideldakse elu ja surma peale, umbes nagu vanal ajal gladiaatoritel aeg-ajalt kombeks oli, ülejäänutes peetakse lihtsalt paar poksimatši maha. Sageli paistavad needki osad silma madala kunstilise väärtusega, näiteks paljude Babylon 5 fännide meelest on esimese hooaja osa Ilmne ülekaal (TKO) sarja üks kehvemaid, kui mitte kõige kehvem osa. Mõnes teises sarjas, näiteks Lahingulaev Galacticas (Battlestar Galactica) tundub selline osa lihtsalt veider, umbes nagu sadul sea seljas, sellepärast ongi üllatav, miks stsenaristid ikka ja jälle sama ideega lagedale tulevad. Kõike seda arvesse võttes ning arvestades asjaolu, et üldiselt mulle sellised gladiaatorite võitlused väljaspool ajaloolist Vana-Rooma perioodi suurt ei istu, tuleb tunnistada, et Areen on oluliselt parem, kui ta loogikareeglite kohaselt peaks olema.

Sündmuste ahela käivitab konks, kus selgub, et tavapärane abipaluja polegi abipaluja, vaid hoopis kelm, kes Angeli osavalt lõksu püüab ja areenil teiste deemonitega võitlema sunnib. Angel mõistagi, olles selline kangelane, nagu ta on, püüab Russell Crowe’i kombel orjapidajaid trotsida, kuid tema Spartacuse põhimõtted ei leia võitluskaaslaste hulgas poolehoidu, vähemalt esialgu. Seega peab Angel oma ideed unustama ja ellujäämise nimel võitlema hakkama, kuid oma suurust näitab Angel sellega, et kui talle visatakse päästerõngas, mis, tõsi küll, tähendaks nähtu unustamist ja saatanaga lepingu sõlmimist, ei võta ta pakutut vastu ja naaseb areenile. Seal saab temast lõpuks Spartacus, sest nii üllad ideaalid ei saa ju kedagi ükskõikseks jätta. Lugedes kõlab see tobedamalt, kui ekraanil välja paistab, vaadates tundub kõik üsna kaasahaarav.

Põhitööd ei tee Areenis ära aga mitte Angel, vaid vahelduseks hoopis Cordelia ja Wesley, kes leiavad võimaluse võitlejad orjaahelatest valla päästa. Osa kulminatsioonis, kus “head” deemonid võitlevad “pahade” inimeste vastu, osutub see abinõu väga kasulikuks. Wesley ja Cordelia suurem roll Areenis on vägagi tervitatav, arvestades, et eelmises osas neid peaaegu ei näinudki. Ühtlasi tõestab Cordelia üha rohkem, et ta pole mingi ajudeta tibi, vaid inimene, kes suudab kriitilises olukorras kiirelt lahenduse leida ja vajadusel ka päris hästi näidelda. Viimane oskus tundub esialgu siiski piirduvat päriseluga, sest tema käsu peale tehtavad esinemised on endiselt üpriski õnnetud.

Süngus ja must masendus pole Angelist kuhugi kadunud ning jätkub uue hooga. Areeniski tapab võistluste üks korraldaja Darin (Douglas Roberts) külma kõhuga oma venna (Scott William Winters). Darini enda saatus pole sugugi parem, sest ta saab tunda sellesama kurikuulsa orjakäevõru võlusid. Temast jääb järele vaid tolm. Esmapilgul tundub, et lõpp hea, kõik hea, kuid siis hakkavad Angel, Cordelia ja Wesley mõtisklema, millega nad tegelikult hakkama said, ja tuleb välja, et linna pääses lahti terve pinu võitluskunstides karastunud deemoneid. Huvitav, kas see on miski, mille üle uhkust tunda?

Lisaks tutvustatakse Areenis meile veel üht Wolfram & Harti töötajat Lilah Morganit (Stephanie Romanov). Ehkki selles osas ta eriti silma ei paista, on tal tulevastes sündmustes oluline roll. Järjekordselt korduvkasutatakse deemoneid, Areenis Cribbi mängiv Markus Redmond tegi kaasa ka ühes varasemas osas. Tegelikult tuleb sarja tegijaid deemonite väljamõtlemise kohalt ekstra kiita, sest selleski osas on nad väga erinevad ning nende grimm suurepärane. 9/10

Cordelia: “Deemonid, deemonid, deemonid”. Selle nime väljamõtlemisega nähti ikka kõvasti vaeva. Wesley: See on deemonite andmebaas. Mis nime sina sellele paneksid? Cordelia: Ma ei tea. Äkki näiteks “Deemonite andmebaas”? Wesley: Ah jaa. Nimi, millest lausa õhkub ühemõttelisust.