Postmodernne Prometheus

April 1st, 2012

Angel – 1×13 – Naine (She)

Angeli 13. osas peab Angel uurima, mis juhtus mehega, kes näib olevat ära keenud ja seejärel plahvatanud. Paistab, et kuidagi on asjasse segatud salapärane ja kaunis deemoniprintsess Jhiera (Ling Bai), ent kuidas täpselt?

David Greenwalti ja Marti Noxoni kirjutatud Naist peetakse üldiselt üheks halvimaks, kui mitte kõige halvemaks Angeli osaks, millest annavad märku ka kommentaarid Marki lehel. Mina nii karme sõnu ei tarvitaks, sest võrreldes eelmise osaga Lapseootel on Naine minu meelest samm edasi. Küll jäi Naine esimeseks ja viimaseks korraks, mil Marti Noxon sarjale Angel ametlikult kaastööd tegi, nii et võib-olla tema ideed teiste tegijate omadega tõepoolest kuigivõrd ei haakunud.

Naine käsitleb järjekordselt teemat, mis ulmesarjades vahest isegi üleliia populaarne, täpsemalt emantsipatsiooni, vihjates muuhulgas ka naiste ümberlõikamisele. Õnneks teeb Angel seda märksa progressiivsemalt kui enamik telesarju. Võrdleme Naist näiteks sarja Tähevärav SG-1 (Stargate SG-1) osaga, mille nimigi loominguliselt Emantsipatsioon (Emancipation). Viimases läheb Suur Valge Mees teise planeedi inimestele õpetama, kuidas elada tuleb, ning vaatajale raiutakse põhimõtteliselt nuiaga pähe, et naised ja mehed on võrdsed. Kui mõni selles küsimuses veel kõhklema peaks, siis kurjamit mängib paha asiaat nr 1 Cary-Hiroyuki Tagawa ise, millega peaks küll kõik öeldud olema. Selle kõrval on Naine eesrindlikkuse kehastus, ehkki Ling Bai on millegipärast jällegi asiaat. Kuna tema kehastatav Jhiera teeb mitmeid kõlbeliselt kahtlasi valikuid, siis see stereotüüp, et asiaadid saavad mängida põhiliselt pahasid tegelasi, püsib paraku endiselt.

Jhiera käsitlus selles osas jätab mulje, et temas on ainest korduvaks tegelaskujuks, mida andis ühes intervjuus mõista ka Ling Bai ise, kuid sellegipoolest jääb Naine ainsaks korraks, mil teda ekraanil näeme. Võimalik, et seda otsust aitas langetada Bai võrdlemisi märgatav aktsent, kuid üsna tõenäoliselt arenes sari lihtsalt suunas, kuhu Jhiera ei sobinud. Üht kõrvalosa mängib Naises Heather Stephens, kelle nimi ei ütle enamikule vaatajaist üsna kindlasti midagi, kuid kuna üks minu lemmikmänge arvutil on Wing Commanderi sari, siis mulle ütleb küll, sest sarja (seni) viimaseks jäänud osas Wing Commander: Prophecy on Stephensil päris märkimisväärne roll. Ei saa küll öelda, et tema esitus Prophecys oleks mingi näitekunsti tippteos, aga silm vähemalt puhkab teda vaadates. Angeli juurde tagasi tulles tuleb nentida, et lisaks ideedele meeldib tegijatele korduvkasutada ka näitlejaid. Naise tiitritest võib välja lugeda vähemalt kaks nime (Sean Gunn ja Chris Durand), keda oleme varem juba teistes rollides näinud, mis sarja lühikest ajalugu arvestades on päris omapärane saavutus.

Naises on teisigi olulisi ja/või väärt momente, näiteks võtab Angel Wesley ametlikult oma palgale ning pingelisel hetkel jagab muuseumis enda teadmisi Manet’ ja Baudelaire’i kohta teistegagi. Ehkki Naine vääriks ehk palli võrra madalamat hinnet, lasin järgneval videotsitaadil ning teistel positiivsetel momentidel meele härdaks teha. 8/10

April 1st, 2012

Vampiiritapja Buffy – 4×13 – Ka üks on võitlusväljal sõdur (The I In Team)

Vampiiritapja Buffy neljanda hooaja 13. osas antakse Buffyle esmalt avasüli juurdepääs Polügoonile, kuid peagi selgub, et kõik pole tõepoolest nii kena, nagu pealtnäha paistab, ja Buffy peab asuma võitlusse elu eest.

Sarnaselt eelmise osaga on ka selle osa näol tegemist väga hea Buffy osaga, hoolimata asjaolust, et loo iva ning pealkirigi Ka üks on võitlusväljal sõdur on sõna-sõnalt maha viksitud Hollywoodi lemmikmoraalide edetabelist. Mida muud need Arnoldi, Stallone’i, Van Damme, Steven Seagali jt märuližanri klassikute teosed meile siis õpetavad, kui mitte seda, et suures arvulises ülekaalus oleva vastase võitmine pole mitte ainult võimalik, vaid lausa vajalik ja kohustuslik. Sellepärast polegi põhjust kurta, kui Buffy on sunnitud käised üles käärima ja pahadele näitama, kes on boss.

Osa algus, kui Buffy ametlikult Polügoonile lubatakse, tundub aga väga ilus ja tõtt-öelda paistab igalt poolt välja, et sündmused polnud ette nähtud nii kiiresti arenema, nagu nad arenesid. Polügoon pidanuks Buffyle veel mõnda aega tunduma kui kena kohake, kus on mõnus aega veeta, kuid nagu ikka, tegi tegelik elu teised plaanid. Selle kohta, miks asjad läksid just nii, nagu läksid, on liikvel erinevaid versioone, ent kõige tõenäolisem tundub variant, et ühel hetkel leidis Polügooni ülemat Maggie Walshi mängiv Lindsay Crouse kas iseseisvalt või agendi nõuannete tulemusena, et negatiivse tegelase kujutamine pole tema kuvandile kasulik, ja lahkus ootamatult sarjast, jättes asemele tühja koha, mis tuli kähku millegagi täita. Augutäiteks osutus deemonite kehaosadest kokkupandud sõdur Adam (George Hertzberg), kes sellest osast veel energiat välja imeda ei suuda, sest teda näidatakse alles osa lõpus ja väga vähe. Küll lõpetab ta Maggie Walshi maise teekonna ja sellest hetkest saabki alguse neljanda hooaja allakäik.

Eraldi tuleb kiita Marki lehekülje lugejaid, kes leidsid muuhulgas võimaluse käesoleva osa kommentaarides kasutada sõnapaari “postmodernne Prometheus” (inglise keeles mõistagi). Sel puhul väärib meenutamist, kust see blogi endale nime sai. Postmodernne Prometheus on ühe Salatoimikute osa pealkiri, millega viidatakse Mary Shelley klassikalisele teosele Frankestein, alapealkirjaga Moodne Prometheus, mis on omakorda viide Vana-Kreeka müüdile Prometheusest, kes lõi inimesed ja kinkis neile tule. Selle info põhjal väärib Maggie Walsh tõepoolest postmodernse Prometheuse tiitlit, sest eks ole Adam ju esimene uut tüüpi mees, mis annab muuhulgas eelmise osa pealkirjale Uus mees samuti uue, esmasel vaatamisel tabamatu tähenduse. Küllaltki fantaasiavaeselt sai Adam oma nimegi Aadama, piiblilugude põhjal esimese inimese järgi. Kiretu analüüsi põhjal võiks Adam iseenesest olla huvitavam kurjam, aga see fantaasiavaegus kandub lisaks nimele üle ka teistele aspektidele, seega jätab teostus, nagu järgmistes osades täpsemalt näeme, märgatavalt soovida.

Lisaks Adamile on Ka üks on võitlusväljal sõdur muustki tegevusest pungil. Alustuseks ärkab Buffy võõras voodis nii, et mees, kellega ta voodit jagas, pole kadunud, mis Buffy vaates on meeldiv üllatus. Giles, Xander, Anya ja Willow jändavad Spike’iga, kellele tulistati jälitusseade selga (huvitav, kas poleks olnud mõistlikum see kohe koos kiibiga paigaldada, Polügooni tegelastel jäänuks suur hulk muresid olemata?). Tara ja Willow “nõiuvad” kogu öö. Samuti on selles osas üks uus korduv tegelane, dr Angleman (Jack Stehlin), Maggie Walshi assistent, kelle eluiga pole tema õnnetuseks oluliselt pikem kui Walshil endal. 9/10

Buffy: Professor Walsh? See lihtne luureülesanne, kuhu te mind saatsite… see polnud pesukaru. Tuleb välja, et sattusin kanalisatsioonis luku taha vigase relva ja kahe teie kodustatud deemoniga. Kui arvate, et sellest minu tapmiseks piisab, siis te tõepoolest ei tea, mida Tapja tähendab. Uskuge mind, te veel saate teada.

|