Postmodernne Prometheus

April 2nd, 2012

Angel – 1×14 – Peidus naha all (I’ve Got You Under My Skin)

Angeli 14. osas saadab Cordelia nägemus Angeli abistama peret, mille kena pealispinna all tundub toimuvat midagi kahtlast. Peagi selgub, et üks pereliikmetest on seestunud ja Ethrose-nimelise deemoni meelevallas, kuid kes täpselt: kas isa, ema, poeg või tütar?

Peidus naha all originaalpealkiri I’ve Got You Under My Skin on ühtlasi ühe päris tuntud laulu pealkiri. Olen varemgi maininud, et osade pealkirjad viitavad sageli popkultuurile, kuid õnneks ei pinguta Angeli tegijad sellega üle. Hakkasin hiljuti vahelduseks vaatama täiesti teist tüüpi sarja Grey anatoomia (Grey’s Anatomy) ja sealsed osade pealkirjad, mis haakuvad sisuga sageli väga ähmaselt, ajavad tõsiselt närvi. Ah jaa, kui mõni ei tea, siis iga viimane kui üks Grey anatoomia osa (vähemalt sinnani, kuhu oma vaatamisjärjega jõudnud olen) on nimetatud laulu järgi.

Aja jooksul saab selgeks, et Buffy ja Angeli tegijad on William Friedkini klassikalise filmi Vaimude väljaajaja (The Exorcist) suured austajad. Kui ma ei eksi, siis esimene vihje sellele peitus juba Vampiiritapja Buffy neljandas osas Õpetaja lemmik ja Angeliski on temale juba viidatud. Selleski osas on eksortsismil päris oluline roll ja Friedkini teos mainitakse taas nimeliselt ära. Õnneks pole Buffy ja Angeli puhul suurt põhjust karta, et tegijad tühipalja kopeerimisega piirduvad, seega ei ole tegemist haleda imitatsiooni, vaid võrdlemisi värske lähenemisega.

Peidus naha all sunnib Angelit muuhulgas tegelema ka Doyle’i küsimusega, millest ta seni oma tavapärase sünguse ja põrnitsemisega kõrvale on hiilinud. Kahjuks osutus Glenn Quinni sarjast lahkumine nii lõplikuks, et kohas, kus deemon tema häälega räägib, oldi sunnitud kasutama juba salvestatud fraasi osast Kangelane. Selline vanade klippide taaskasutus häirib mind kohutavalt ja kisub tähelepanu toimuvalt kõrvale, tuletades meelde, et tegemist on telesarja, mitte dokumentaalfilmiga. Sellega teenib Peidus naha all hulga miinuseid, ehkki sisimas võib mõista, miks tegijad ikkagi Doyle’i häält kasutada otsustasid, andes Angelile võimaluse minevikuga rahu teha ja keskenduda rohkem olevikule.

Kuna preester, kes poisi tegelikult deemoni valdusest pidanuks päästma, toimetab nüüd teispoolsuses, ja Wesley osutus liiga nõrgaks, saades kaela haavata (ette rutates olgu öeldud, et see ei jää tema puhul viimaseks korraks), peab Angel ise risti kätte haarama ja ladina keeles manama hakkama. Protseduur lõpeb edukalt, kuid deemonil õnnestub põgeneda ja lugu jätkub. Joss Whedon, kes muide pole Peidus naha all stsenarist, otsustas meid rabada veel ühe dramaatilise pöördega: selgub, et mitte poiss polnud Ethrose võimuses, vaid Ethros oli ise poisi võimuses, suutes tegutseda vaid siis, kui poiss magas. Jah, väikese Ryani (Jesse James) sees on hinge asemel tühi koht. Marki lehel arvasid mõned, et viimane pööre tundub liialt sulest välja imetud; mina olen kahevahel, ideel täiesti moraalitust inimesest pole viga, samas tundub see tõesti pigem puänt puändi pärast ja sellised asjad, nagu olen varemgi öelnud, mulle üldiselt eriti ei istu.

Osa lõpus ilmub minutiks välja ka uurija Kate ja Wesley vihjab esimest korda, et tema suhted isaga pole kõige lähedasemad. Tulevikus saame sellele ekraanilgi kinnitust. Kuna käesolevas ülevaates tundub esikohal olevat vingumine, siis võib Peidus naha all lõpphinne tunduda üllatav, aga kokkuvõttes kaaluvad positiivsed momendid negatiivse üles, andes tulemuseks: 8/10.

Cordelia: Mis nende vahe on? Müüja: 20 dollarit. Ja poleerimata puit. Cordelia: Näeb samasugune välja. Kas selle valmistasid pimedad Tiibeti mungad? Müüja: Tummad Hiina nunnad. Vaat see on käsitöö.

April 2nd, 2012

Vampiiritapja Buffy – 4×14 – Hüvasti, Iowa! (Goodbye Iowa)

Vampiiritapja Buffy neljanda hooaja 14. osas püüab Riley leppida teadmisega, et Maggie Walsh soovis Buffy surma, kuid enne, kui ta oma tunnetes selgusele jõuab, saabub teade Walshi tapmisest. Kuna tema sõbrad kahtlustavad Buffyt, peab Riley langetama otsuse, kelle poolt olla.

Hüvasti, Iowa! on Buffy esimene Riley-keskne osa. Pealkiri viitab teatud kombel süütuse kaotamisele, on ju Riley Iowa osariigist pärit naiivne maapoiss, kelle illusioonid valitud elukutse õigsusse ja õilsasse eesmärki järsult purustatakse. Seega ainest justkui oleks, kuid teostus jääb üllatavalt lahjaks. Esimene probleem on see, et sarja tegijad, sealhulgas käesoleva osa stsenarist Marti Noxon pole Rileyt lihtsalt suutnud huvitavaks karakteriks kirjutada, mis tähendab, et stseenid, milles ta võõrutusnähtude käes vaevleb ning millele pühendatakse suur hulk ekraaniaega, jätavad vaataja suhteliselt külmaks. Nii see kui teisedki Rileyga seotud probleemid võivad olla nii stsenaristide kui näitleja Marc Blucase süü ja osaliselt kahtlemata ongi, ent mulle tundub siiski, et Blucas tuleb oma tööga paremini toime, kui keskmine Buffy fänn arvab, ja hädade põhjusi tuleb otsida eelkõige käsikirjast.

Kahtlemata on käsikirja süü, et Riley jätab Hüvasti, Iowa!-s Buffyt ja teisi süüdistades suhteliselt nõmeda mulje. Buffy ja sõprade käitumine Spike’i suhtes tundub kõrvaltvaatajale kahtlemata ebaloogiline ja veider, olles päriselt tingitud vajadusest James Marstersile sarjas tegevust leida, kuid Riley reaktsioon pole sugugi parem ja steroidide manustamine seda välja ei vabanda. Veelgi nõmedama mulje jätavad Riley sõbrad, eelkõige Forrest, kes eelistavad Maggie Walshi surmas tõenäolisemate kahtlusaluste asemel süüdistada Buffyt, hoolimata asjaolust, et puust vai ei ole inimese tapmiseks sugugi efektiivseim vahend.

Minu seisukoht on endiselt, et Hüvasti, Iowa! nõrkuses on süüdi Adam, kes hakkab energiat välja imema igast osast, milles kaasa teeb. Kuna selles osas antakse talle märksa suurem roll kui eelmises, suutis ta sedapuhku välja imeda rohkem energiat, mille võrra osa tuli lõppkokkuvõttes kehvem. Teoreetiliselt peaks Adam oma identiteedi küsimuste ja selle väljaselgitamiseks rakendatavate häirivate meetoditega huvitav välja nägema, täpselt nagu Rileygi, kuid tegelik elu on pisut teine. Mõned, sealhulgas Mark, olid tema tegelaskuju selle aspekti osas leebemad, kuid minu meelest ei aita Adami tõsiseltvõetavusele sugugi kaasa näiteks fakt, et seal, kus inimesel asub süda, paikneb temal flopiseade. Just nimelt, 3,5-tolline flopiseade. Juba 2000. aastal, Hüvasti, Iowa! valmimise ajal, oli flopiketaste populaarsus märgatavalt väiksem kui mõned aastad varem, nii et kui mõni noorem vaataja seda osa praegu esimest korda peaks nägema, ei pruugi ta arugi saada, mis veider seade see selline on. Tõsi, flopil kui andmekandjal on oluline roll ka teise hooaja sündmustes, mis peaks vaatajat pisut abistama. Midagi positiivset Adam Hüvasti, Iowa!-s siiski teeb, täpsemalt saadab dr Anglemani samasse kohta, kus Maggie Walsh juba ees ootab. See Angleman oli üks ebameeldiv kuju ja minul oli küll hea meel temast lahti saada. Paralleel, et Adam ja Riley on omal moel mõlemad Walshi lapsed, on samuti päris leidlik, kuid suunab Riley tegelaskuju kokkuvõttes kahjuks valele rajale, mis viib lõpuks tema lahkumiseni sarjast.

Muudest sündmustest väärib äramärkimist see, et Willow ja Tara nõiuvad taas, kusjuures Tara saboteerib Willow’ loitsu ja see läheb aia taha. Põhjendust, miks ta nii tegi, peab päris pikalt ootama, nii et las see jääda praegu veel saladuseks. Lisaks on Hüvasti, Iowa! viimane kord, mil näeme oma silmaga Koputaja-Willyt, ehkki paar korda teda veel mainitakse. Sellest on natuke kahju, sest Koputaja-Willy oli umbes samasugune meelelahutuslik tegelane nagu Ethan Rayne, keda samuti rohkem ei näe. Ega loodus tühja kohta ei salli, seega leitakse neile asendajad, kuid eks esimene armastus on südamele ikka kõige lähedasem. 6/10

Adam: Kes ma olen? Poiss: Sa oled koletis. Adam: Seda ma arvasingi.

|