Postmodernne Prometheus

April 7th, 2012

Angel – 1×17 – Igavik (Eternity)

Angeli 17. osas päästab Angel tuntud näitlejanna Rebecca Lowelli (Tamara Gorski) elu. Kuna Rebecca läheneb juba kolmekümnele ega ole Hollywoodi mõistes enam esimeses nooruses, hakkab ta Angelis päästerõngast nägema.

Igaviku idee on igati hea: ühelt poolt näidatakse meile Hollywoodi pahupoolt, teisalt aga pannakse vaataja kaasa mõtlema eksistentsiaalsel ning sügavamõttelisel teemal: kas ja kui hea on ikkagi igavene elu. Miks see Tracey Sterni kirjutatud osa siis igavapoolne tundub? Spikerdamine näitab, et Stern kirjutas kokku umbes täpselt kaks Angeli osa, millest esimesel, Poissmeeste õhtul, oli täpipealt sama probleem. Võib-olla ei hoomanud Stern hästi suuremat pilti ja keskendus seepärast valedele asjadele? Poissmeeste õhtu puhul keskendus ta kindlasti valedele asjadele ja küllap on see nii ka Igaviku puhul, ehkki konkreetseid eksimusi on raskem välja tuua. Igatahes kulub päris kaua, enne kui mingi areng põnevuse poole toimub. See juhtub siis, kui Angelus end üle hulga aja ilmutada otsustab; idee, millega tuli Wikipedia andmetel lagedale Whedon ise, mitte Stern. Vastasel juhul jätkunuks unelemine ilmselt osa lõpuni.

Sellegipoolest näitab Igavik Angelile omase süngusega, milline on elu Hollywoodis ja mida kuulsus tegelikult tähendab. See tähendab haiglast hirmu vananemise ees, mida püütakse kõigi võimalike vahenditega edasi lükata. Los Angeles on suuresti purunenud unistuste linn, sest enamik neist, kes tulevad maailma filmipealinna sooviga läbi lüüa, seda ei suuda. Nägime seda juba pilootosas, kuid vaadates, milliseid pingutusi jätkuva rambivalguses püsimise nimel tehakse, tekib küsimus, kummad on õnnetumad: edukad näitlejad või need, kelle püüdlused vilja ei kandnud? Mina arvan, et õnnetumad on suured staarid, sest hoolimata neile makstavaist rahasummadest kaotavad nad täielikult privaatsuse, pealegi lasub neil lausa kohustus hea välja näha. Kõikvõimalike iluprotseduuride ja -operatsioonide üha laiema levikuga tunnevad nad survet ennast veelgi kaunimaks teha, muutudes seeläbi paraku peletisteks. Too arutu maania on näiteks võluhuulepulkade näol juba Eestissegi jõudnud.

Lisaks selgub, et Rebecca tapmiskatsete taga on tema agent Oliver Simon (Michael Mantell), kellega kohtusime põgusalt Ingli linnas. Simon, kes mõnede Marki lehe lugejate meelest sarnaneb välimuse poolest Steven Spielbergiga (ja ega nad väga eksigi), loodab, et kõmulood tekitavad Rebecca vastu rohkem huvi, aidates tal sellega uusi rolle saada, kuid see plaan kukub läbi, kuna teda peetakse pingutustest hoolimata liiga vanaks.

Kuna Rebecca saab teada, et Angel on vampiir, otsustab ta eelpoolöeldut arvesse võttes ka ise inimelu igavese elu vastu vahetada, säilitades sellega oma hääbuva nooruse. Paraku jätab ta tähelepanuta mitmed olulised asjad, eelkõige selle, et Angel pole päris tavaline vampiir. Tema minimaalset kogemuste pagasit arvesse võttes pole selles midagi imekspandavat, kuid kõigile peale Rebecca on selge, et Angel teda vampiiriks ei muuda. Rebecca ise kahtlustab sedasama ja soovib Angelit rõõmurohu abil lõdvestuma sundida, aga päästab sellega valla hoopis Angeluse. Antud juhul on tegemist mustlaste needuse küllaltki loomingulise tõlgendamisega, millele on keeruline head põhjendust leida. Ent olgu sellega, kuidas on, Rebecca tegi igatahes veel ühe vea: õigel vampiiril pole samuti põhjust Rebeccat muuta, tunduvalt mõistlikum on ta lihtsalt ära süüa. Õnneks jõuavad õigel ajal jaole Wesley ja Cordelia ning päästavad päeva.

Igavik näitab, et Angelus on tunduvalt lähemal, kui seni arvati, sundides Angeli kaaslasi käitumises korrektuure tegema. Täiuslikuks õnneks pole vaja seksuaalvahekorda, piisab ka millestki muust, mis Angeli oma rasket saatust unustama paneb. Nii ilmutabki Angelus end sarja eluea jooksul veel, aga edaspidi on teised selleks vahest paremini valmis. Lõpeb ju seegi osa aheldatud Prometheuse… vabandust, Angeliga. 7/10

Cordelia: Angelus pole küll kõige lõõgastavam kaaslane, aga ta on vähemalt aus. Kas sama ei peaks kehtima ka mittekurjade sõprade puhul?

April 7th, 2012

Vampiiritapja Buffy – 4×17 – Superstaar (Superstar)

Vampiiritapja Buffy neljanda hooaja 17. osas on Buffyl probleeme vampiiridest jagusaamisega. Õnneks leidub Sunnydale’is inimene, kelle poole Tapjagi abipalvega saab pöörduda: Jonathan Levinson (Danny Strong). Mis toimub?

Superstaar on osa, mille suhtes Buffy fännide arvamused lähevad kardinaalselt lahku. Marki leheltki saab aru, et Superstaaril on hulk austajaid, kes seda taevani ülistavad. Ma ei tea, minule pole see osa kunagi sügavat muljet jätnud. Saan aru, et siin toimuv peaks olema humoorikas, kuid minu meelest on see pigem nõme. Superstaari stsenarist Jane Espenson kirjutas ka Teravkõrva, eelmise osa, milles Jonathanil oli keskmisest suurem roll, kuid erinevalt Teravkõrvast on Superstaaris midagi valesti. Naljad ei taba enamasti märki ja kõik on üleüldse kuidagi pingutatud. Õnneks pole ma ainus, kes niimoodi arvab, veel paar Marki lehekülje lugejat on samal arvamusel.

Antud juhul ei saa osa põhjalaskmises süüdistada seda, keda tavaliselt, aga kui stseen Adamiga on enam-vähem osa tipphetk, siis on ilmselgelt kusagil midagi mäda. Võimalik, et Superstaaril on identiteedikriis ja ta ei tea täpselt, mida tahab. Põhimõtteliselt võinuks see olla satiir, mis mulle üldiselt väga meeldib, näiteks Jah, härra minister (Yes, Minister) on üks minu lemmiksarju, kuid selle asemel on Superstaar pigem nagu James Bondi paroodia. Halb James Bondi paroodia. Sarja tegijad nägid veel hulka vaeva, pannes kokku täiesti uued algustiitrid, milles on kesksel kohal Jonathan, ja puha ilmaasjata, needki mõjuvad punnitatult. No ei ole naljakas. Üldse tundub mulle, et kui paljude Buffy ja Angeli kaasautorite puhul on kiidusõnad õigustatud, siis Jane Espensoni panust pigem ülehinnatakse. Tal on küll helgemaid momente, kuid sageli jäävad tema käsikirjad keskpärasteks, ehkki, nagu juba mainitud, palju on neidki, kes minuga ei nõustu.

Superstaari põhiline vastane jätab samuti soovida. Eile kiitsin Angeli autorite loomingulisust kollide väljamõtlemisel, kuid anti-Jonathani meenutavaid tonte oleme varem korduvalt näinud. Ka Jonathani ootamatu meelemuutus ja arusaam oma tegude ekslikkusest tuletab taas meelde Terry Brooksi klassikalise teose Shannara mõõk (The Sword Of Shannara) lõpplahenduse ning mitte heas mõttes. Kõik on lihtsalt pisut liiga mugav.

See ei tähenda, et Superstaar oleks üdini halb. Isegi keskpärane Buffy teeb silmad ette paljudele teistele sarjadele. Näiteks Anya meenutab üle hulga aja taas seda Anyat, keda meile esialgu tutvustati. Juba mõnda aega pole talle kui suurele sõnameistrile erilist rääkimisõigust jäetud, kuid Superstaaris paitab ta meie kõrva päris mitme hea repliigiga. Mitmesugune Jonathani-teemaline nänn, nagu plakatid, koomiksid, kalendrid jms jätab samuti hea mulje, tunduvalt parema, kui kõik muu Jonathaniga seonduv. Ning Buffyle ja Rileyle annab Jonathan head suhtealast nõu, kuid üldiselt pole Superstaar osa, mida ma väga tihti vaadata tahaks. Anya meelest võivad alternatiivsed reaalsused ju lahedad olla, aga minu meelest mitte, üksikute eranditega. 6/10

Giles: Xander, ära kasuta raamatute läheduses ladina keelt.

|