Postmodernne Prometheus

April 16th, 2012

Angel – 1×21 – Pimekohting (Blind Date)

Angeli 21. osas satub nimitegelase teele pime, kuid sellest hoolimata väga osav palgamõrvar. Kui Lindsey kuuleb, et järgmisena kavatseb tema kaitsealune võtta elu mitmelt lapselt, tuleb tal otsustada, kumba järgida: kas südant või mõistust.

Kehvapoolse Buffy osa vaatamise järel läheb süda kohe soojaks, kui sellele järgnev Angel üksnes positiivseid elamusi pakub ja just seda Jeannine Renshaw kirjutatud Pimekohting teebki. Alustama peab sellest, et pealkiri on üpris eksitav: mainitud pime palgamõrvar (Jennifer Badger Martin) on suhteliselt kõrvaline tegelane; ettekääne, mis osa hammasrattad liikuma paneb. Pimekohtingu keskne tegelane on ikkagi Lindsey, kelle ees seisab raske valik võimu ja rikkuse või rahuliku ööune vahel. Oma valikuga tõestab Lindsey taas, et Angel pole klassikaline mustvalge võitlus hea ja kurja vahel. Sel juhul oleks Lindsey kahtlemata mõistnud varem valitud tee ekslikkust ning pöördunud õigele rajale, kuid Angelis valib ta lõppude lõpuks ikkagi võimu.

Pisut analüüsides on Lindsey üsna samasugune tegelane, nagu Faith. Nad pole mitte niivõrd halvad, kui veendunud, et saavad valida ainult ühe alternatiivi vahel. Faithi puhul juba nägime, et see pole tegelikult tõsi. Samamoodi selgub aja jooksul, et Lindsey on tunduvalt moraalsem kui teised Wolfram & Harti töötajad. Pimekohtinguski saanuks Lindsey valida õigema tee, kuid tema motiive võib täitsa mõista: ülim vaesus on väga demoraliseeriv, mistõttu ükski terve mõistusega inimene seda uuesti läbi elada ei taha, kui eksisteerib vähimgi võimalus seda vältida. See ei ole viimane kord, mil Lindsey Wolfram & Harti seisukohtades kahtleb. Minu meelest pani Lindsey lahkumine sarjast teise hooaja lõpupoole tema tegelaskujule kena punkti, sellepärast olin omal ajal päris pahane, et Angeli tegijad ta viienda hooaja teises pooles tagasi kutsusid ja ilusa asja ära rikkusid.

Lisaks Lindseyle näeme Pimekohtingus teisigi Wolfram & Harti töötajaid. Lilah’l on seekord väiksem roll, kuid Lee ei võtnud eelmise osa järel minu õpetussõnu kuulda, olles seega sunnitud oma maise eksistentsi lõpetama, kusjuures üsna ülekohtuselt: tema näidishukkamine oli Lindseyle hoiatuseks mõeldud. Õpetaja rollis Wolfram & Hartis teistest kõrgemal kohal olev Holland Manners, kelle nimetähed üllataval kombel polegi L ja M. Holland Mannersit mängib Sam Anderson, keda paljud mäletavad telesarjast Teadmata kadunud (Lost). Ette rutates võib öelda, et minu meelest on Holland Manners väga hästi mängitud karakter, nagu enam-vähem kõik Wolfram & Harti advokaadid, Lee ehk välja arvatud. Vahest tasub just siit otsida põhjust, miks viimatimainitu elupäevad nii varakult lõppesid.

Pimekohtingu tipphetk kõigi teiste tipphetkede ees on ilmselt aga siiski see, kuidas Lindsey ja Angel teada saamaks, milliseid lapsi täpselt tappa tahetakse, Wolfram & Harti büroosse sisse murravad. See konkreetne lõik tundub pigem spioonifilmist pärinevat. Infole lisaks jääb Angelile advokaadibüroo varakambris näppu ka iidne pärgament Aberjiani ettekuulutustega, mis tulevastes sündmustes suurt rolli mängib. Sissemurdmises osaleb Angeli ja Lindsey kõrval peibutuspart Gunn ning paljude Marki lugejate arvates kõditas nende meeli selles osas enim just tema monoloog vähemustesse suhtumisest. Oma võlu on sel tõepoolest. 10/10

Holland: Miks sa tagasi tulid? Andmeid tagasi tooma? Moraali lugema? Vaevalt küll. Sa astusid uksest sisse ja kutsusid mind eesnime pidi. Esimest korda, varem ei jätkunud sul julgust. Sinust sai uus mees: sa hakkasid meile vastu ja võitsid. Tead, kui palju neid julgeid on? Võin nad ühe käe sõrmedel üles lugeda. Sellised inimesed peavad meie heaks töötama.

April 16th, 2012

Vampiiritapja Buffy – 4×21 – Ürgjõud (Primeval)

Vampiiritapja Buffy neljanda hooaja 21. ehk eelviimases osas toimub otsustav vastasseis Buffy ja Adami vahel, kuid esmalt peab Buffy ära leppima sõpradega, kellega ta Spike’i manipuleerimise tulemusena tülli läks.

Pärast eelmist, väga head osa mõtlesid Buffy loojad välja midagi nii põrutavat nagu Ürgjõud. Põrutavat selles mõttes, et kui Yoko faktor tabas eranditult märki, siis Ürgjõud laseb vähemalt 90% ulatuses märgist mööda. Peasüüdlane on muidugi Adam, kes suutis päris kaua piirduda vaid mõne lausega osa kohta, kuid võtab Ürgjõu alguses kohe pikalt ja pidevalt sõna, hakates seega energia väljaimemisega varakult pihta. Mul on selle kohta värske teooria: lisaks Polügooni relvadele ammutab Adam energiat ka neist Buffy osadest, milles kaasa lööb, mis seletabki, kuhu pea kogu energilisus ja hea mojo siit kadunud on. Tuleb välja, et Adamile tõepoolest meeldib rääkida.

Adam pole ainus, kellele rääkida meeldib. Riley Adamiga kohtumise põhjuseks oli asjaolu, et Maggie Walsh paigaldas oma suures südameheaduses Riley südame lähedale kiibi, mis muuhulgas võimaldas Adamil teda juhtima asuda. Salajastes Polügooni ruumides saab Riley jälle kokku Forrestiga, kellest on vahepeal saanud veider zombi ja deemoni hübriid. Veidral kombel räägib ta nüüd vaat et rohkemgi, kui varem. Muuhulgas esitab ta taas põhjapaneva monoloogi teemal, kui palju parem ikka zombi-deemon olla on. See kõik on ju väga tore, paraku tõin just sellesama asja Angeli eelmise osa puhul miinusena välja. Pole Forresti kõnegi millegi poolest etem kui Alonna monoloog Sõjapiirkonnas, seega jättis ta kasutamata suurepärase võimaluse vait olla.

Õnneks pole kõik tegelased niisama jutukad. Lisaks Forrestile näeme Ürgjõus, mis on vahepeal saanud professor Walshist ja doktor Anglemanist: nemad pole zombisõdalased, vaid lihtsalt zombid, ja räägivad seetõttu vähem. Sellegipoolest näevad nad oma voolikutega välja pigem tobedad kui tõsiseltvõetavad. Tõsiseltvõetavus on probleem terve osa vältel, alates juba hetkest, mil Spike oma geniaalsest plaanist väikese puudujäägi (kuidas oluline informatsioon Willow’ käest Buffyni jõuab, kui nad omavahel ei räägi?) avastab. Tegelikult polnud viga ju Spike’i plaanis, sarja tegijad olid need, kes apsaka algselt läbi lasid ja selle hiljem Spike’i kaela ajasid.

Ühesõnaga: ma ei kujuta ette, mida David Fury Ürgjõudu kirjutades mõtles; see osa on enam-vähem samal tasemel kui Kalamehed, mis ei ole kompliment. Pealegi, ma saan aru, et üks teatav film Keanu Reevesiga peaosas oli sel hetkel endiselt kõva sõna, kuid kas oli vaja seda nii konkreetselt ahvida? Kuulid ja mürsud peatav nähtamatu sein? Aegluubis liikuvad kuulid? Buffy, kes paljaste kätega energiaallika Adami seest välja rebib? See, kuidas Buffy ja tema sõbrad oma jõud liidavad, on idee poolest suurepärane lahendus, samuti võiks hooaja kulminatsioon Polügooni ruumides olla midagi võimast, aga teostus jätab kahjuks küll mageda mulje. Ja see on suuresti terve neljanda hooaja probleem: mitmed mõtted on idee tasandil meisterlikud, kuid elluviidult ei taha hästi töötada, ehkki tõeliselt häid osi on samuti palju.

Buffy neljas hooaeg on eriline selle poolest, et sarja üldine liin saab läbi juba selle osaga, ent üks osa ootab veel ees. Marki lehel tekitas see mitmes esmavaatajas hirmu, mida viimane osa endaga veel kaasa toob ning millised olulised tegelased selles surevad. Päriselt pole asi üldsegi nii hull, sest kuigi Ürgjõus toimunul on oma tagajärjed, lõpeb kõik siiski õnnelikult. Sellest aga juba järgmine kord. 5/10

Willow: See on kõrvits. Giles: Võlukõrvits. McNamara: Mis teil, inimestel, viga on?

|