Postmodernne Prometheus

April 18th, 2012

Angel – 1×22 – Shanshu Los Angeleses (To Shanshu In L. A.)

Angeli 22. ehk esimese hooaja viimases osas hauvad Wolfram & Harti helgemad pead välja uue plaani Angeli ohu kõrvaldamiseks, mis tähendab, et tuleb likvideerida vahendajad tema suhetes Kõrgemate Võimudega: oraaklid ja Cordelia.

Vägisi näib, et sellele osale peaks andma kõrgema hinde, kui ma tegelikult annan. David Greenwalti kirjutatud-lavastatud Shanshu Los Angeleses liigutab sarja üldist liini suurte sammudega edasi, kuid tundub sellegipoolest kuidagi steriilne, sündmusi kaugusest jälgiv, millest on tingitud ka lõplik hinne. Pealkiri, mida pole üldse lihtne eesti keelde tõlkida, viitab sedapuhku filmile Elada ja surra Los Angeleses (To Live And Die In L. A.). Wesley selgitab nimelt välja, et pealkirjas esinev salapärane sõna shanshu tähendab korraga nii elu kui surma. Iseenesest päris kaval. Aberjiani ebaselge ettekuulutus hingega vampiirist mängib rolli sarja lõpuni, kuni lõpuks selgub, et vampiir, kellest räägitakse, pole üldse Angel, kuid vaevalt sarja tegijad tol hetkel nii kaugele ette näha oskasid.

Oraaklite surmast on natuke kahju, selle vähese ajaga, mis neile antud oli, suutsid nad end vähemalt mulle huvitavaks mängida. See, kuidas Vocah (Todd Stashwick) Cordeliat mõjutab, annab pisut märku, mis saatusel tulevikus Cordelia jaoks varuks on. Ka tavalised nägemused hakkavad Cordelialt üha enam lõivu nõudma, sest erinevalt Doyle’ist ei ole temas deemoni verd, kuid see probleem ootab Angelit ja tema kaastöötajaid alles ees.

Vocah on tegus deemon ja jõuab ühe osa jooksul palju. Muuhulgas laseb ta suure pauguga õhku Angeli büroo ja korteri. Wesley, kes sinna pahaaimamatult tagasi läks, saab samuti vigastada. Saatus pole Wesley vastu sugugi lahke: sai ta ju juba varem kaela haavata, armastuses tal samuti õnne ei ole, nüüd siis lisaks veel see plahvatus… Tegelikult vajasid Angeli tegijad lihtsalt avaramat võttepaika, milleks saab järgmisel hooajal mahajäetud hotell, kuhu jäädakse õige mitmeks aastaks. Samas oli sel väikesel kontoril oma võlu, nii et tema ekraanilt lahkumisest on ikka veidike kahju.

Shanshu Los Angeleses jätkab väga mustades toonides. Vahest oleks rõõmutu (inglise keeles bleak) isegi õigem väljend. Angelil pole näiteks erilist põhjust rõõmustada, sest Wesley ja Cordelia on mõlemad haigevoodis ning suhted Kate’iga lähevad päris nugade peale. Vaevalt et Lindseygi osa lõppedes kuigi õnnelik on, jääb ta ju meeleheitliku katse käigus Aberjiani ettekuulutusi enda valduses hoida ilma oma paremast käest. Pisut on võib-olla põhjust rahul olla Wolfram & Hartil, sest nende salapärast rituaali saadab edu. Osa lõpus näeme, kes on rituaali käigus surnuist tagasi toodud salapärane deemon: see pole keegi muu kui Darla. Asjal on veel üks konks, Darla polegi deemon, vaid hoopis inimene, kuid see selgub mõistagi alles järgmisel hooajal. Ühtlasi on Shanshu Los Angeleses esimene kord Buffy ja Angeli ajaloos, kui külalisesineja jäetakse saladuseks ning Julie Benzi nime ei näidata enne, kui osa lõpus.

Samuti alustab Shanshu Los Angeleses traditsiooni lõpetada Angeli hooaeg cliffhanger‘iga. Täpset cliffhanger‘i definitsiooni pole muidugi olemas, sellepärast ütleksin mina, et Angeli esimene, kolmas ja viies hooaeg lõppevad cliffhanger‘iga, teine ja neljas aga mitte eriti, ehkki lahtised teemad jäävad mõlemal juhul õhku. Täiesti teistsugune lähenemine võrreldes Buffyga, kus püüti lahtised otsad iga hooaja lõpus ikkagi enam-vähem kokku siduda, teise hooaja lõpp ehk välja arvatud. 8/10

Angeli esimene hooaeg oli kahtlemata eneseotsingute aeg, paljud osad on eraldiseisvad lood, mis kolmandaks-neljandaks hooajaks peaaegu täielikult kaovad, kuni viiendal jälle tagasi tekivad. Sellegipoolest hakkas juba sel hooajal välja kooruma sarja põhipaha, advokaadibüroo Wolfram & Hart. Esimestes osades nägime ka puhtalt Angeli jaoks välja mõeldud tegelaskuju Doyle’i, kuid Glenn Quinni isiklike probleemide tõttu ootas teda üsna ruttu kangelaslik surm. Tema asendaja Wesley jõudis juba poole hooajaga muutuda oluliselt kompetentsemaks kui Buffys. Eks harjutamine teeb meistriks. Tahes-tahtmata peab Angeli esimest hooaega võrdlema ka Vampiiritapja Buffy neljanda hooajaga ja siinkohal jääb selgelt peale Angel. 9/10

Angel: Ära usu kõike, mida ette kuulutatakse.

Käesolev postitus oli muide täpselt sajas Buffy ja Angeli ülevaade, mis tähendab, et ainult 154 osa on veel jäänud, aga kuna Marki järgmise hooaja ennustuste tõttu on homme järjekordne puhkepäev, siis, kui kõik plaanipäraselt läheb, on kavas väike boonuspostitus.

April 18th, 2012

Vampiiritapja Buffy – 4×22 – Rahutud (Restless)

Vampiiritapja Buffy neljanda hooaja viimases osas kavatseb meie võidukas nelik Adami alistamist tähistada hommikuni kestva filmimaratoniga, kuid uni osutub hoopis magusamaks. Ja kus und, seal unenägusid…

Järjekordne Buffy hooaeg läheneb lõpule, mis tähendab, et eile õnnestus võtta üks plaaniväline lisapuhkepäev, sest vaim ei tulnud peale. Positiivne areng on seegi, et muude tegevuste tõttu osutus praegune tempo seitse osa nädalas Markile mõneks ajaks üle jõu käivaks, mistõttu peaks vähemalt Buffy ja Angeli järgmise hooaja lõpuni tema ülevaated ilmuma sagedusega viis korda nädalas. Mul pole selle vastu mitte kõige vähematki, sest samamoodi kõige muu kõrvalt ühel päeval kaks postitust kirjutada on päris koormav. Täna peaks seega olema viimane taoline päev lähemas tulevikus.

Nüüd osast endast. Rahutud on kahtlemata üks Buffy veidramaid osi, kuid eks unenägudes juhtu ikka veidraid asju. Veidrus algab juba sellest, et Rahututel puudub teaser (algustiitrite eelne stseen), mis on üldse esmakordne juhus. Mark pidas oma arvustuses näiteks vajalikuks ära mainida, et küllap kasutas Whedon selle osa kirjutamisel variautorina David Lynchi. Rahutud sarnaneb oma olemuselt tõepoolest väga Lynchi tööde, eriti Twin Peaksiga, kuulsad punased kardinadki on täitsa olemas. Teine oluline materjal, millest inspiratsiooni ammutatakse, on Francis Ford Coppola klassikaline film Tänapäeva apokalüpsis (Apocalypse Now), ent kuna mul on õnnestunud terve senine elu seda nägemata ära elada, jäävad vähemasti need viited mulle suuresti arusaamatuks.

Osa unenäoline olemus tähendab, et toimuvat on võimalik päris mitut moodi interpreteerida, kuid tagantjärele tark olles on selge, et Rahutud kordab kolmanda hooaja viimase osa ettekuulutust Dawni saabumise ja Buffy (järjekordse) surma kohta. Viide Dawnile on seekord selgem kui kunagi varem ja ta mainitakse isegi nimeliselt ära, ehkki Mark ja teised uued vaatajad seda muidugi ei tea. Fraas Be back before dawn ei jäänud neil siiski märkamata ja rahvas oletas õigesti, et see tähendab midagi olulist. Nojah, enam pole vaja kaua oodata, selgus, õigemini ebaselgus ja küsimärgid inimeste peade kohal saabuvad juba järgmises osas.

Unenägusid ma väga pikalt ei analüüsiks, las igaüks mõtleb ise, mida neist arvata. Kõigi unenäod peegeldavad selgesti identiteediküsimusi, mida nad käesoleval hooajal läbi on pidanud elama, tuues mõnel juhul kaasa veelgi varasemad hirmud (eriti Willow’ puhul). Mida võib-olla esmapilgul tähele ei pane, on see, et Willow’, Xanderi ja Gilesi saatus unenägudes sõltub sellest, millist rolli nad Adami hävitamisel mängisid (vastavalt hing, süda ja mõistus). Buffy oli mäletatavasti käsi, aga võitluseks ei lähe, sest selgub, et Buffylgi on mõistus täiesti olemas. Kurja juur Esimene Tapja ise on jällegi idee, mis mõjub paberil arvatavasti paremini kui ekraanil, sest, olgem ausad, ta näeb üsna tobe välja, kuid igatahes pärines just Esimesest Tapjast see ürgjõud, mille Buffy kangelased Ürgjõus esile manasid.

Maksimumpunkte Rahutud seega ei saa, sest lisaks Esimesele Tapjale häiris mind veel Adam, kes isegi inimkujul imes osast õige pisut energiat välja. George Hertzbergi etteaste tundub väga lepingulise kohustuse moodi, mingit otsest põhjendust tema ilmumisele ei ole, ehkki see annab hea võimaluse vaadata, milline ta tegelikult välja näeb. Buffy andis Whedonile ilmselgelt võimaluse eksperimenteerida ja Rahutud on üks taoline eksperiment, aga suuresti õnnestunud eksperiment, sest millegipärast on see hobuse unenägu ülimalt paeluv. 9/10

Neljanda hooaja kohta tervikuna olen varemgi arvamust avaldanud, seega piisab paarist lausest. Hooaja parimad osad ei jää üldkokkuvõttes parimatele milleski alla, näiteks Vaikus on ilmselgelt Buffy kõige õudsem osa, kuid mõned mädad õunad rikuvad kogu kompoti ära. Hooaja üldine liin Polügooni, Maggie Walshi, Adami ja ülikondades meestega, mille teostus jätab pealegi kõvasti soovida, sobiks pigem Salatoimikute sarja kui siia. Taseme poolest on kahtlemata tegemist seni kõige ebaühtlasema Buffy hooajaga, seega tahaks vägisi anda veel ühe palli võrra madalama hinde, kuid üksikutele osadele antud hinnete keskmist vaadates tundub see liiga ebaõiglane. 8/10

Xander: Mõnikord ma mõtlen, kuidas kaks tüdrukut koos loitsivad… ja siis lähen loitsin ise omaette.

|