Nii tore, kui Los Angeleses ka polnud, pidin ma täna siit siiski lahkuma ja sõitma edasi San Diegosse. Enam pole muud võimalust ja tuleb kergitada saladuseloori, miks see reis üldse ette võetud sai. Nimelt oli viimaks jõudnud kätte aeg liituda Browncoat Cruise 2007 nimelisel kruiisil osalejatega. Seda, mis on kruiis, kujutavad inimesed endale ilmselt ette, kuid lähemalt selgitamist vajaks, mis või kes on pruunkuub ehk inglise keeles browncoat. Lühidalt öeldes on pruunkuued mõned aastad tagasi USA-s Foxi kanalil näidatud kahetsusväärselt lühikese elueaga telesarja Firefly ja/või selle järjefilmi Serenity (mida eilsestki jutust korra läbi käis) austajad. Väike vihje sarjale oli juba tänase jutukese pealkirjas. Kui soovite sarjast ja filmist paremat ülevaadet saada, siis siin on üks fänni poolt Youtube’i üles pandud video. Loodetavasti ei käsi Fox või Universal seda kohe maha võtta.

Tõele au andes ei olegi ma nii suur Firefly fänn kui võiks arvata. Tõsi, sarja idee autoriks on Joss Whedon, mees, kelle loodud asjad mulle üldiselt väga meeldivad, kuid minu jaoks on Firefly tema sarjadest kindlal kolmandal kohal Vampiiritapja Buffy ja Angeli järel. Fireflyl oli küll potentsiaali neist ajapikku paremaks saada, paraku vaadati seda vähe ja nii tehtigi seda kokku ainult 14 või 15 osa, millest eetrisse jõudis 11 või 12, sõltuvalt sellest, kas pilooti arvestada ühe või kahe osana. Siiski on meil vedanud, et sari jõudis eetrisse 2002. aastal, sest praeguse konkurentsi tingimustes pidanuksime ilmselt leppima paari-kolme osaga, enne kui sarjale oleks vesi peale tõmmatud. Suhteliselt seletamatu on aga sarja lõppemisele järgnenud edu videolevis ehk DVD-l. Veel 2007. aasta lõpupoole jõudis sari 20 nädala jooksul enim müünud DVD-artikli edetabelisse, mis 2003. aastal välja antud DVD kohta on vähetõenäoline, et mitte öelda täiesti uskumatu sündmus. Varjamatu reklaam: Firefly peaks olema müügil ka Eesti paremini varustatud plaadipoodides hinnaga 390 krooni. Minge ja ostke, selle raha eest on seal kvaliteeti rohkem kui küll.

Hoolimata sellest, et sari ei jõudnud end mulle täiel määral tõestada, peab temas olema siiski midagi külgetõmbavat, sest suhteliselt lambist tekkis mulle 2005. aastal mõte minna Serenity esilinastusele, mis toimus meile (suhteliselt) lähedal, Edinburghis. Kui ma kunagi aega saan, siis kirjutan vast sellestki reisist pikemalt. Serenity on samuti omaette fenomen, sest üldjuhul ei tehta läbikukkunud sarja põhjal täispikka mängufilmi. Filmi linastumise järel selgus, et fänne on siiski vähem kui arvati, sest Serenity ei osutunud kinodes kuigi edukaks ning lootus neid tegelasi taas suurel ekraanil näha on imepisike, kuigi imesid on varemgi juhtunud.

Reis Edinburghi jättis mulle positiivse mulje, seega hakkasin juba 2007. aasta alguses, üsna varsti pärast seda, kui kruiisist kuulsin, kaaluma mõtet sellel osaleda. Ajastus oli samuti ideaalne, langedes PÖFF-iga täpselt samale ajale, mis tähendas, et kui peaksin millegipärast sellest mõttest loobuma, saan puhkuse ajal PÖFF-il käia, nagu eelmistel aastatel. Esialgu oli mul kavas leida mõni kaaslane, kes oleks nõus minuga kaasa tulema, paraku ütlesid kõik sellest võimalusest ära (teate küll, kes te olete, paljust heast jäite ilma). Üksi nii pikale reisile minek mulle küll väga ei imponeerinud, aga lõpuks otsustasin siiski minna ja augustis broneerisin koha ära. Tellisin omale ookeanivaatega üksikkajuti, sest ma pole ülemäära seltsiv inimene.

Nüüd algasid jamad. Selgus, et Carnival, meie tore kruiisifirma, oli laeva üle broneerinud, mis tähendas, et polnud üldse selge, kas mulle on laevas kohta või mitte. Selgusetus kestis tublid paar kuud, kuni lõpuks oktoobris sain teada, et üksikkajutit ei õnnestu saada, kuid kui olen nõus kajutit jagama, siis suudetakse mind ära mahutada. Samuti oli kajutis ookeanivaate asemel kardinaga varjatud vaade seinale, nagu ikka laeva sisimas olevates kajutites. Mu kajutikaaslaseks osutus mees nimega Tim, kes võitis mingil üritusel tasuta pääsu kruiisile. Timil on teine nimi ka, kuid see ei taha mul kuidagi meeles püsida, seetõttu pean temast rääkides alati meenutama, kes kirjutas Kellavärgiga apelsini. Seda ma tean ja siis pole enam probleemi, sest Timi perekonnanimi on samuti Burgess. Mõnes mõttes oli isegi parem, et ma üksikkajutis ei konutanud, sest niimoodi olin sunnitud rohkem suhtlema.

Täna oli niisiis tagumine aeg San Diegosse sõita, kuid enne seda pidin tegema veel üht. Laeval toimus igal õhtul ühine õhtusöök ja kruiisi teisel päeval oli see pidulik, mis tähendas, et sinna pidi minema ülikonnas. Puhtpraktilistel kaalutlustel ei hakanud ma oma vana ülikonda siit kaasa vedama, pealegi oli mul kooli lõpetamise puhul detsembris niikuinii uusi riideid vaja, seetõttu otsustasingi viigipüksid ja pintsaku osta Los Angelesest. Kavas oli hommikul natuke linna peal ringi vaadata, paraku mängis ilmataat mulle sel päeval paraja vingerpussi.

Vihm Los Angeleses 1

Vihm Los Angeleses 2

Tõeline vedamine: olen Los Angeleses napilt kaks päeva ja selle aja jooksul tuleb taevast alla selline kogus vett. Siiski tuleb näha ka asja helgemat poolt: ma ei tea, mida ma oleks teinud ja kelle suunas kirunud, kui selline ilm oleks olnud eile. Sadu oli muidugi kasulik, sest kogu piirkond polnud vist juba pikemat aega vihma näinud, kuid oleks võinud veel paar päeva oodata, kuni me kenasti laeva peal oleme. Igatahes langes ringkäik sellise ilmaga ära, mistõttu ostsin riided Macy’se kaubamajast üsna hotelli lähedal. Väljavalitud rõivad olid mingil põhjusel niigi 50% alla hinnatud, aga müüja kassaleti taga andis mulle kui heale kliendile sellest hinnast veel 20% alla, seega sain need lõppkokkuvõttes 40%-ga esialgsest hinnast ning odavamalt kui Eestis. Väga võimalik, et müüja tahtis jootraha, aga kuna mulle on seni veel suhteliselt selgusetuks jäänud, kellele ja millal seda anda, siis ta seda ei saanud. Lisaks sain kaubaga kaasa ka riidepuu, mida oli suhteliselt raske pagasisse ära mahutada, ja ülikonnakoti. Ma ei tea, kuidas nüüd Eestis olukord on, aga viimati, kui ma ülikonda otsisin, mis oli ammu, siis küll kotti kaasa ei antud, nii et plusspunkt Ameerikale.

Kasutamaks reisi jooksul erinevaid transpordivahendeid, otsustasin Los Angelesest San Diegosse sõita rongiga. Niisiis läksingi hotelli tagasi, pakkisin ülikonna sisse, krabasin oma kotid ja sõitsin metrooga Unioni rongijaama, kus printisin aparaadist välja varem ostetud Pacific Surflineri pileti. Kellaaega sellel polnud, järelikult oleksin võinud minna ka varasema rongiga kui esialgu planeerisin, sest jõudsin jaama võrdlemisi vara, kuid otsustasin minna siiski hilisema, kella kahese rongiga. Vahepeal vaatasin niisama jaamas ringi, lugesin ajaviiteks raamatut ja otsisin midagi näksida. Veidi enne kahte oli aeg minna rongi peale. Seejuures avanes taas võimalus näha kilplust ameerika moodi. Millegipärast oli jaamas ühe ruumi keskel (nii et sellest pääses mööda vasakult, paremalt, eest ja tagant) mingi värav, mille taha kõik Pacific Surflineri reisijad pidid kogunema. Kui kätte jõudis õige aeg, värav avati ning sellest läbi minnes pääses perroonidele viivasse koridori, kus segunesime teistele rongidele minevate reisijatega, kes muidugi ei pidanud värava taga ootama, vaid võisid minna, kuhu tahavad. Põhimõtteliselt oli jaamaruumis selle ajani passimine vajalik ainult sellepärast, et polnud teada, milliselt perroonilt rong täpselt läheb.

Lisaks hinnale otsustasin Los Angelesse tulles rongisõidu asemel bussisõidu kasuks sellepärast, et rongiga sõites avaneb võimalus näha peamiselt igasugu tööstusregioone, aga maantee läheb ikka ilusamatest paikadest ka läbi. Tundub, et otsus oli õige, sest reisi algus möödus ühe kiirevoolulise musta värvi veega kanali kõrval sõites, mille ma mõttes kohe Los Angelese Solgiojaks ristisin, kuna teistsuguse ilmaga seal vaevalt mingit vett oleks olnud. Californias on ruumiga samuti kitsas käes, raudtee äärde ehitatud majad on ikka väga lähestikku, kohati üksteisest ainult paari meetri kaugusel. Seal on sõna otseses mõttes nii, et kõigepealt on sein, siis selline vahekäik, et paksem mees peab sealt enam-vähem külg ees läbi minema, siis on aed, seejärel teine sama lai vahekäik ja jälle majasein. Samas, paljukest neid elumaju seal raudtee ääres oli, põhiliselt nägin igasugu laohooneid, vanaraualadusid ja muud taolist.

Mõnda aega sõitnud, tekkis mul ühtäkki mõte, et Californias pidi ju palju apelsinipuid olema, aga mina pole veel ühtki näinud. Möödus vähem kui minut ja ma nägin tee ääres apelsine kasvamas, järelikult pidas keegi vajalikuks minu palvele vastata. Veelgi imelikuma kokkusattumuse tulemusena jõudsime kohe varsti pärast seda kohta, mille nimi oli Orange. Aga see jäi ka ainsaks korraks, kui ma apelsinipuid nägin. Tõsi, ega ma ei tea, millised nad ilma apelsinideta välja näevad, võib-olla ei tundnud ma neid lihtsalt ära.

Natukese aja pärast tekkis tunne, et ega enne homset vist ookeani ikka ei näe, olgu selle rongi nimi mis tahes. Läks veidi mööda ja seal ta oli, ainult mõnekümne meetri kaugusel, suured lained rahulikult rannale loksumas. Paistab, et võiksin ennustajana lausa leiba teenida. Rongidele tüüpiliselt ei suutnud me graafikus püsida ja kuna kohati oli raudtee mõlema suuna jaoks ühine, siis pidime tihti tühja passima, kuni vastassuunast tulev rong mööda sõidab. Juht põhendas hilinemist küll sellega, et neil neljal päeval aastas, mil Lõuna-Californias vihma sajab, polegi seda võimalik vältida, kuid küllap hilinevad nad tegelikult muudelgi päevadel. Selles suhtes oli tal muidugi õigus, et vihma sadas enam-vähem terve tee San Diegoni välja, kohale jõudes tuli aga välja, et sadu oli mõni hetk tagasi järele jäänud.

Rong jõudis San Diegosse kell 17.20, pool tundi hiljem kui pidanuks. Võtsin taas jalad selga ja asusin hotelli suunas rühkima. Iroonilisel moel asub Greyhoundi terminal San Diegos hotellile oluliselt lähemal kui rongijaam ja mina otsustasin seekord just rongi kasuks. Hotell ise oli Courtyard Marriott San Diego Downtown, seniräägitu põhjal minu jaoks liiga noobel, kuna aga teised varem saabuvad pruunkuued otsustasid peatuda just siin, tahtsin nendega ühineda juba tänaõhtusel peol. Hotellis oli vastuvõtulaud, kus meie ürituse korraldajad saabujate nimesid kirja panid ja nänni jagasid. Nänni hulka kuulusid: ürituse voldik, esialgne ajakava ja kaelariputatav silt (dog tag) osalejate laeval teiste hulgast tuvastamiseks. Kuna üksikkajuti ja kahekohalise kajuti hinnavahe oli päris suur, siis olin selle arvelt enne reisi meili teel broneerinud veel ürituse T-särgi ja DVD ning ühispildi kuulsustega, mille eest pidanuks tegelikult maksma. Jeremy, üks korraldajatest, oli minu meili muidugi ära kaotanud ja pidin talle meelde tuletama, mida ma siis ikkagi täpselt tellisin. Lõpuks sain aga kätte kõik, mida tellinud olin ja jagati, näiteks ürituse DVD-d pole ju loogiliselt võttes võimalik enne ürituse toimumist kätte saada.

Pärast nännijagamise lõppu sain kätte hotellitoa võtme ja sõitsin liftiga oma tuppa, mis seekord polnudki viimasel, vaid hoopis üheksandal korrusel. Hotellituba oli suur ja uhke ning selle ukselt leidsin toa normaalhinna, mis oli 399 dollarit öö, kuigi talveperioodil peaks tegelik hind olema mõnevõrra madalam. Mina maksin samas ainult 149 dollarit pluss maksud, sest meie seltskond sai hotellis ööbida soodsama grupihinnaga; normaalhind oleks küll liig mis liig olnud. Soodsama hinna väljakauplemiseks olin enne reisi sunnitud isegi esimest korda elus USA-sse helistama, sest tuba neti kaudu broneerides poleks soodustus arvesse läinud. Aga lõpp hea, kõik hea ja siin ma nüüd olin, meeldivalt suure viie padjaga voodi, diivani ja kahe lauaga varustatud toas. Siingi oli olemas internetiühendus ehk side välismaailmaga.

Courtyard Marriott San Diego Downtown

Järgmised paar tundi ei toimunud midagi märkimisväärset, kuid kell 8 algas hotelli fuajees meie üritust sissejuhatav pidu, kuhu mina jõudsin veidi enne üheksat, mil pidu oli juba täies hoos. Pärast seda, kui olin veidi aega niisama passinud ja võõraid nägusid vahtinud, tegin tutvust esimese pruunkuuega, kelleks osutus Kevin. „Tegin tutvust” tähendab siinkohal, et ta astus mulle ligi ja hakkas minuga rääkima. Kevin oli samuti kohale sõitnud üsna kaugelt, New Yorgi osariigist (mitte linnast). Edaspidine aeg möödus juttu puhudes kiiremini ja koos Keviniga saime tuttavaks veel mõnede inimestega, kelleks olid: 1) Heather ja Rob, 2) Eddie ja Jen, 3) April ja Anna. Viimatinimetatud April ja Anna olid ürituse korraldajatele lähedalseisvad isikud ja pärit samuti Utah’st nagu korraldajadki.

Kõigi nendega juttu puhudes hakkas esimest korda selguma, et kui üldjuhul on meil siin ettekujutus ameeriklastest kui rumalast rahvast, kes, kui neil palutakse kaardil Iraaki näidata, osutavad täie tõsidusega Austraaliale, kuhu on eriti suurte tähtedega kirjutatud IRAAK, ja neile ei tundu see vähimalgi määral kahtlane, siis vähemalt pruunkuued on küll üsna intelligentne seltskond. Mitte kellelegi neist polnud vaja selgitada, kus Eesti asub, sest neil oli sellest endalgi piisavalt hea ettekujutus, vähemasti sama hea, kui minul USA osariikidest ja nende paiknemisest. Anna vend olevat näiteks mõnda aega isegi Tallinnas elanud. Maailm on väike, ma ütlen.

Peol liikusid ringi ka esimesed kruiisile kutsutud kuulsustest, kes on siis sarja või filmi tegemisega mingit moodi seotud inimesed. Nendeks olid Jonathan Woodward, kellel on paraja nalja- ja napsumehe kuulsus ning Cedric ja Hawke, ühisnimetajaga The Bedlam Bards. Muuhulgas esitasid Cedric ja Hawke meile paar pillilugu oma loomingust. Täpsemalt räägin sellest, kes meiega kruiisisid, homses jutus.

Poole üheteist paiku hakkas pidu vaikselt ära vajuma ja minu uued tuttavad suundusid oma tubadesse. Pidasin ka ise plaani seda teha, kuid enne seda tuli korda ajada veel üks asi, nimelt teha tutvust Timiga. Tim oli teiste pruunkuubede seast kergesti tuvastatav, sest ta istus ratastoolis. Kuna tundsin ta ära, siis oleks enda mittetutvustamine olnud äärmiselt ebaviisakas, nii võtsingi kogu oma julguse kokku, astusin talle ligi ja ütlesin, kes ma olen. Rääkisin tema ja teise Timiga, kellega ta koos oli, veidi juttu, kuni nemadki magama läksid. Pärast seda polnud fuajees enam tõesti midagi teha, nii suundusin minagi tagasi oma tuppa.

Kuigi uurisin selle Timi käest välja hiljem, on siinkohal ehk paslik öelda mõni sõna, miks ta ratastoolis oli. Loodan, et teda ei pahanda, kui ma sellest räägin, kuna tegu on õpetliku looga. Nimelt sõitis ta juunikuus oma autoga kiirteel, kui temast nõelas mööda ja/või pidurdas tema ees järsult tundmatuks jäänud auto, mille mark ja värvus on seniajani teadmata (tunnistajate ütlused lähevad selle osas lahku). See tuli Timi jaoks ootamatult, ta reageeris üle ja keeras järsult rooli. Auto kaotas juhitavuse ja sõitis kiirusega umbes 100 km/h betoonpiirdesse. Kõik eeltoodu sai Tim teada politseitoimikutest, sest tal endal puuduvad selle päeva kohta igasugused mälestused, muuhulgas teadmine, mida ta tegi teel, kustkaudu ta tavaliselt ei sõida.

Pärast õnnetust oli Tim mitu nädalat kunstlikus koomas, kuid jäi ellu, mille üle tal oli väga hea meel. Õnnetuses said kahjustada tema selgroog, siseelundid, murdus mitu ribi. Kõik see oli kruiisi ajaks juba terve, jäänud oli ainult jalavigastus, mis esialgu oli üks väiksemaid muresid, kuid erinevalt teistest tõrkus paranemast. Nii pidigi Tim kruiisi ajal ja veel umbkaudu kuu pärast seda liikuma ratastoolis, kuigi lühikesi maid sai ta läbida ka karkudega või ühel jalal hüpates. Peakski järele uurima, kas ta saab juba omal jalal liikuda, sest üle kuu on möödas, saadan talle lähipäevil selle kohta meili.

Lisan siia ka mõned kruiisi DVD-lt võetud kaadrid oma uutest tuttavatest, sest minu fotokas ju pimedas pilte ei tee. Selle pildi keskel on minu kajutikaaslane Tim, kellel on seljas T-särk kirjaga “Joss Whedon Is My Master Now”.

Minu kajutikaaslane Tim

Kevin ja Ron Glass.

Kevin ja Ron Glass

April, Ron Glass ja Anna.

April, Anna ja Ron Glass

Eddie ja Jen Michael Fairmani raudses haardes.

Eddie ja Jen Michael Fairmani raudses haardes

Kuna Heather ja Rob suutsid kogu kruiisi jooksul väga oskuslikult kaamerat vältida nagu minagi, siis ei leidnud ma DVD-lt nende kohta ühtki paremat võtet kui see kaader kostüümivõistluse võitjate autasustamiselt, kus Heather ja Rob on vasakult kolmas ja neljas. Taas on end osanud pildile sättida Kevin, kes seekord on kõige vasakpoolsem.

Kostüümivõistluse võitjad

DVD autoriõigused: Pointe Digital.

Niipalju siis sellest päevast. Meie reisiseltskonda ootas ees viis tegevust täis päeva kruiisilaeval Carnival Elation, millest võis juba ette palju loota, sest sõitmine Carnivaliga on fun. Fun, fun, FUN!