Nüüd on see siis käes: täna lähme laevale ja ees ootab viis päeva huvitavaid tegemisi (eeldatavasti) sõbralike pruunkuubede seltsis. Voodi oli nii suur, et selles sai end veel enne reisi mõnusalt laiutades välja puhata ja kui juba snoobi mängida, siis täiega, seetõttu tellisin endale täna hommikusöögi tuppa. Ühtlasi võimaldab praemuna ja vorstikeste söömine ning samal ajal teistega MSN-is suhtlemine kõvasti aega kokku hoida. Kui kandikult ei õnnestunud rohkem midagi söödavat leida, kraamisin oma asjad kokku ja laskusin liftiga fuajeesse, kust leidsin ees juba hulganisti bussi ootavaid pruunkuubesid. Sadam pole hotellist küll ülemäära kaugel, nii et sinna saaks ka jalgsi, kuid milleks ikka ilmaasjata raskete kottidega rügada, kui on võimalik lihtsamalt pääseda, pealegi on seltsis segasem. Niisiis võtsin minagi sappa, kusjuures olin ootavatest inimestest järjekorras 37. Ei, ma ei lugenud enda ees seisjaid ise üle, seda tegi üks korraldajatest. Buss pidi tegema kolm reisi, millest esimene oli juba läinud ja kuna bussi mahtus korraga 50 inimest, siis oli lootust järgmisel korral sadamasse jõuda.

Bussijärjekord

Järjekorras seistes nägin esmakordselt veel üht kutsutud külalist, kelleks oli Michael ning läheduses vantsis edasi-tagasi ka Jonathan, ukulele näpus. Kahtlemata panite tähele, et kõik need inimesed on meie nii head tuttavad, et neist kõneldes piisab eesnimest. Whedoni fännide seas on see üsna tüüpiline: näiteks kui öelda „Sarah”, siis teavad kõik, et see ei saa olla keegi muu kui Sarah Michelle Gellar, meie oma Buffy. Vaene Sarah Thompson Angeli-sarjast võib küll oma vanemaid kiruda, et need talle nii õnnetu eesnime panid; temast rääkides tuleb alati täisnime kasutada, muidu arvataks, et jutt käib ühest teisest Sarah’st. Samamoodi teavad kõik, et näiteks Tony on Anthony Head (Buffy Giles), James on James Marsters (Spike), Juliet on Juliet Landau (Drusilla), Eliza on Eliza Dushku (Faith) ja Stephanie on Stephanie Romanov (Angeli Lilah). Firefly näitlejad on meie jaoks samuti ainult Nathan, Jewel, Morena, Summer jne. Jah, õnneks on Whedon osanud oma sarjadesse näitlejaid nii valida, et eesnimed suurt ei kattu, mis teeb meie elu palju lihtsamaks.

Mõne aja pärast tuli buss teisele ringile, kuid mingi imeliku hookuspookuse tulemusena sai see täis enne, kui ma välisukseni jõudsin, kust järjekord algas. Ilmselt lasti korraga bussi vähem rahvast, kui esialgu arvasime. Nii ei jäänud mul ja teistel õnnetutel üle muud, kui edasi oodata, millal buss viimast korda hotelli ette jõuab. Ühe ringi tegemiseks kulus bussil ligemale kolmveerand tundi, kuigi sadamasse on hotellist ainult veidi üle kilomeetri. Eks me siis seisime ja vestlesime, kuna alla olid jõudnud ka Kevin ja veel paar tuttavat nägu eilsest õhtust. Läks aega mis läks, aga lõpuks tuli buss taas ja meiegi asusime lõpuks teele. Bussis sõitis meiega kaasa Tony, keda nägin esimest korda. Tema oli veel üks üritust korraldava meeskonna liige, kelle ülesanne bussis ja kogu reisi jooksul oli meid lõbustada, mis tal ka üsna hästi õnnestus, sest koomikuannet tal jagus. Erinevalt paljudest teistest showmeestest tundusid tema naljad kuidagi loomulikumad, need polnud punnitatud, nagu sageli tavaks.

Võttis aega, mis võttis, aga lõpuks me selle kilomeetri läbisime ja jõudsime sadamasse. Bussiga tulemise eelis oli seegi, et buss sõitis julmalt sadama väravast sisse, aga jalgsi tulles oleks pidanud juba väravas tõestama, mis õigusega me üldse sinna tahame pääseda. Bussist väljudes avanes võimalus anda oma pagas üle pakikandjale, kes need siis mingil ajal kajuti ukse taha toimetavad. Selleks pidi pakkidele loomulikult kinnitama sildid oma nime ja kajuti numbriga. Naljakas oli see, et kisa paluti tõsta alles siis, kui pagas õhtul kella kaheksaks pole kohale jõudnud, aga laev pidi sadamast välja sõitma juba kell neli. Seega, kui pagasit selleks ajaks pole, siis suure tõenäosusega pole seda reisi lõpuni ja ta ootab San Diego sadamas, kuni sa reisilt tagasi tuled. Nagu varemgi öeldud, siis oli minu eesmärk, et pagasi kogus oleks minimaalne, nii oli minu pagasiks kaks väikest kotikest, mida ma loomulikult pakikandjatele ei andnud, kuid ameeriklased olid nendeks viieks päevaks terve elamise kaasa võtnud.

Carnival Elation

Pärast seda oli aeg end laevale möllida, mis minu puhul võttis veidi kauem, kui ilmtingimata pidanuks. Protsessi kiirendamiseks oli Carnivali kodulehel võimalus pärast vajaliku info sisestamist välja printida nn Carnival FunPass, millega olekski registreerimine suuresti tehtud. Tegin selle kohusetundlikult ära, kusjuures taas tuli märkida oma esimese peatuskoha aadress USA-s pärast kruiisilt naasmist. Huvitaval kombel oli see taas vana hea tuntud Long Islandi aadress, nagu varasematelgi kordadel. FunPassi ma aga välja printida ei saanud, sest selleks pidid oma info sisestama kõik kajutisviibijad, kuid Tim ei saanud Jeremy esimest sellekohast meili kätte ja ajaks, kui ma Eestist ära sõitsin, polnud ta seda veel teinud. San Diegos nägin, et nüüd oli ka tema info olemas, aga mul polnud enam võimalik kusagil seda FunPassi välja printida. Seetõttu oligi minu ainus tõend laevale pääsemiseks Carnivali kodulehelt väljaprinditud leht broneeringu numbriga ja töötaja leti taga pidi minuga rohkem vaeva nägema.

Lõpuks pisteti aga ka minu Sail & Sign Card mulle pihku ja tee laevale oli vaba. Sail & Sign Card on väga oluline magnetkaart, mille kaotamine põhjustab omanikule palju jama. Sellega pääseb laevale ja laevalt maha, see avab laeval sinu kajuti ukse, samuti saab sellega tasuda ostetud alkoholi ja limonaadi eest. USA-st lahkudes polnud mingit passikontrolli, välja lastakse sealt kõik, kes tahavad, aga sissepääsemine on tunduvalt keerulisem. See tähendas ühtlasi ka seda, et USA-sse saabudes passi klammerdatud paberilipakas lubatud USA-s viibimise ajaga jäi sinna alles, kuigi puhtformaalselt oleks selle vist pidanud kellelegi andma. Keegi seda aga küsima ei tulnud ja kuna see lubas riigis viibida kuus kuud, 23. maini 2008, siis ei tundnud ma seepärast ka erilist muret. Eeldasin, et küllap tagasi lennates keegi seda ikka tahab. Enne laevale jõudmist tehti minust veel foto, mida oli hiljem võimalik laevalt osta. Pardale astusin umbes kell üks päeval.

Laevale pääsenuna oli minu esimeseks ülesandeks leida oma kajut, mis asus viiendal, nn M-tekil. Pruunkuued olid üle laeva laiali paigutatud ja viiendal tekil oli neid suhteliselt vähe, suurem osa elas neljandal ehk kõige madalamal kajutitega tekil. Meie kajuti number oli M240 ja see asus üsna laeva ahtris. Kajut, nagu teisedki tavakajutid, oli tegelikult neljakohaline, aga meie olime selles niisiis kahekesi.

Kajut M240

Minu arust nägi kajut välja päris respektaabel, kuigi sellel oli üks oluline puudus. Tim palus Jeremyl küll muretseda meile invaliididele mõeldud kajut, sest ta pidi mäletatavasti ratastooliga liikuma, kuid see oli igatahes täiesti tavaline kajut, mis tähendas paraku seda, et tema ratastool ei mahtunud uksest sisse. Seetõttu oli Tim sunnitud kajutisse sisenema järgmiselt: tõusma ratastoolist püsti terve jala peale, ratastooli kitsamaks kokku suruma (õnneks oli tal selline tool), selle uksest sisse tõstma ja alles siis uuesti lahti tõmbama. Kajutis endas oli juba võimalik ratastooliga sõita. Timiga suhtlemine oligi selles suhtes problemaatiline, et kuna ma pole ratastooliinimestega kokku puutunud, siis ega ma eriti ei tea, millal oleks õige oma abi pakkuda ja millal mitte. On ju selliseid, kes tahavad kõigega oma jõul hakkama saada ning kellele ei meeldi, kui nende eest kõik ette-taha ära tehakse ja minu jaoks on õige tasakaalu leidmine sellises olukorras raske. Tahaks loota, et sain sellega hakkama, kuigi ega ma ei tea, milline mulje Timile minust jäi.

Kajutis oli ka teler, kust nägi telekanaleid ja mitut filmikanalit, millelt tulid muuhulgas Kariibi mere piraadid: Maailma lõpus ja Ämblikmees 3. Häkker nagu ma olen, leidsin ühel päeval puldiga klõpsides ka paar varjatud kanalit, mis eelmise-järgmise kanali nuppe vajutades end esile ei mananud ja mida nägi ainult siis, kui puldilt otse kanali number valida. Üks neist oli näiteks laeva töötajatele suunatud infokanal.

Tutvus kajutiga tehtud, oli aeg minna laeval esimest korda lõunat sööma. Söögiga oli siin küll selline seis, et piisava tahtmise korral on võimalik end lõhki süüa, selle eest lisaks midagi maksmata. Piletihinna sees on kolm söögikorda: rootsi laua stiilis hommikusöök, lõunasöök, mille puhul saab valida, kas süüa rootsi lauas või päris lauas, ja menüüpõhine õhtusöök. Kes soovib, võib rootsi lauas teha mitu ringi, sest see on avatud mitu tundi ja keegi ei kontrolli, oled sa juba söönud või ei. Tõeline õgardite paradiis, kui nii võib öelda. Mitu korda nägingi inimesi, kes olid rootsi lauas oma kandiku kraami nii täis kuhjanud, et mina saaks sellest paar päeva söönuks. No okei, võib-olla mitte paar päeva, aga terve päeva küll. Mina sõin lõunat kõigil päevadel rootsi lauas ja kuna selle ajal midagi põrutavat ei toimunud, siis järgmistel päevadel ma lõunasööki ilmselt isegi ei maini.

Lõunasöögi järel luusisin veidi laeval ringi ja tegin mõned fotod. Esmalt paar vaadet laevalt San Diegole. Ühelt fotolt paistab ka see, et Elation on ametlikult Panama laev.

Päästerõngas

San Diego sadam 1

Siin pildil on laeva aatrium, mis ulatub seitsmendast tekist kaheteistkümnendani. Laeva sisekujundus pälvis meie seltskonnalt palju kommentaare, nii et kui selgus, et Elation pidi Carnivali laevadest kõige konservatiivsema ja reserveerituma kujundusega olema, tekib küsimus, kui kitšimaigulised need ülejäänud laevad siis veel olla võivad.

Aatrium

Kella kolme paiku oli aeg suunduda tagasi kajutisse ja läbida suhteliselt mõttetu instruktsioon, kuidas käituda merehädas. Selleks tuli kajutist kaasa krabada päästevest ja suunduda kogunemispunktidesse, kus õpetati seda õigesti selga panema. Hädaolukorras see vaevalt kuigi paljudel meeles on, kuid fotol näeb ruumitäis päästevestides inimesi küllaltki efektne välja.

Ellujäämisõppus

Instruktsiooni lõppedes viisin vesti tagasi ja suundusin uuele, põhjalikumale avastusretkele. Veel üks vaade sadamale.

San Diego sadam 2

San Diego sadamas seisab ka USS Midway, mis enam merd ei sõida ja on muuseum.

USS Midway

Laeval oli kaht tüüpi päästepaate, millest ühed mahutasid tervelt 150 inimest, aga teistesse mahtus ainult 149. Muud erinevust ei suutnud mina nende juures tuvastada.

149 inimese päästepaat

150 inimese päästepaat

Laeva tekkidel oli päris mitu basseini ja mullivanni, mis jaheda ilma tõttu küll erilist rakendust ei leidnud.

Basseinid 1

Panama lipp lehvib uhkelt San Diego lahe kohal.

Panama lipp

Midagi hakkab vist toimuma, laeva korstnast tuleb paksu musta tossu. Nimetatud korsten on ühtlasi ka laeva maskott. Hmm, kas tõesti midagi paremat ei leidnud?

Korsten

Pisike mees sadamakail.

Sadamakai

Uudishimulikud linnud.

Linnud

Päike hakkab vaikselt juba loojuma.

Päikeseloojang San Diego lahel

Veel üks vaade üle laeva San Diegole.

Vaade üle laeva

Kõrvalkai ääres seisis konkureerivale laevafirmale kuuluv kruiisilaev Oosterdam. Nagu näete, on sellel erinevalt meie laevast peaaegu kõigil kajutitel rõdu.

Oosterdam 1

Oosterdam 2

Laeva keskel on lisaks basseinile koguni liurada.

Basseinid 2

Kõige kõrgemal ehk 13. tekil on jooksurada ja minigolfiväljak.

Jooksurada

Minigolf

Tundub, et liigume: meie ja kalda vahele on tekkinud vahe.

Sõidame…

Laeva väljumist jälgima tulnud pruunkuued ja muu rahvas paar tekki allpool.

Ärevad pruunkuued

Eelmise pildi tegemise ajal seisin just laeva pasuna all, mis sadamast väljudes korduvalt tuututas. Mu vaesed kõrvad, seda heli kuuleb isegi kilomeetrite kaugusel.

Pasun võib iga kell häält teha

Navigatsiooniseadmed ja ruuporid.

Ruuporid ja antennid

Päikeseloojang Coronado saare kohal. Coronado saar on rohkem selline poolsaare moodi saar.

Coronado saar

Siin hägusel pildil sõidab üks tüdruk torust alla, mis oli tõeliselt vapper tegu, kui vaadata, millised riided ülejäänutel seljas on. Minul näiteks oli jopegagi kõhedavõitu, sest puhus üsna tugev tuul.

Tüdruk torus

Viimane vaade meie reisiseltskonnale, taustaks Coronado sild. Pärast seda läks nii pimedaks, et võisin fotoka südamerahus homseni kokku pakkida.

Coronado sild

Kui sadamast lahkumise ärevus oli vaikselt hajuma hakanud ja laev ilusasti teele asunud, pidi hakkama valmistuma õhtusöögiks, kuhu täna võis veel tavaliste riietega minna. Või noh, mitte päris tavalistega, sest T-särgiga vähemasti kirjade järgi restorani uksest sisse ei lastud, kuigi tegelikus elus selle nõude täitmist väga rangelt ei kontrollitud. Laeval oli kaks õhtusöögiaega: kell 17.45 ja kell 20, aga kõik pruunkuued sõid korraga, varasemal kellaajal, ja üksteisele lähestikku. Mingi salapärase loogika järgi oli meid ka laudadesse paigutatud ja meie Timiga sõime lauas number 294, kus istus kokku 10 inimest. Pean häbiga tunnistama, et kuigi ma neid nägupidi tean, siis nimepidi ainult paari. Konkreetselt oskan välja tuua, et meie lauas istusid: Jenby ehk Jennifer Texasest, kes elas Houstonis, inglanna Rachael ehk Rach Yorki lähedalt ja habemik Mike Texasest (täpsemalt vist Dallasest), aga tema nime sain alles tükk aega pärast Eestisse tagasitulekut teada. Aja jooksul suudan seega ehk välja selgitada ka ülejäänute nimed. Mina, Tim ja Mike olime ainsad mehed selles lauas, naisi oli järelikult seitse, kuigi ega silmal seal eriti midagi vaadata polnud. Noh, vähemalt istus Rach, kõige noorem ja kenam minu lauakaaslastest otse mu vastas.

Kui jutt juba sellele teemale kaldus, siis ilmselt on üsna paljudel ettekujutus, et ameeriklased on koledad nagu öö ja paksud nagu elevandid. Seninähtu põhjal ma seda küll väita ei saa, inimesi on muidugi igasuguseid, aga suurem osa on täiesti normaalse välimusega ja ei kaalu samuti ülemäära palju. Samas pole New York ja Los Angeles kohad, mille põhjal saaks väga laiapõhjalisi üldistusi teha, sest Los Angeleses tahavad kõik filmi pääseda ja New Yorgis raha teha. Siin, pruunkuubede hulgas, oli aga märgata selget tendentsi ülekaalule, samuti oli kenade naiste osakaal meie hulgas minimaalne. Normaalse välimusega mehi torkas rohkem silma, aga minul polnud sellest paraku suurt kasu. Eelnev jutt lähtus muidugi puhtesteetilistest kaalutlustest, mitte lootusest linnuke kirja saada.

Õhtusöögi juurde tagasi tulles leidsime oma laualt: vasakult poolt kolm kahvlit, paremalt kaks nuga ja väikese kulbi sarnase eseme, mis pidi ilmselt olema supilusikas, vähemalt supi söömiseks mina ja suurem osa teisi seda kasutasid, ning laua keskelt veel kolm lusikat. Tohoh, siin tahetakse meid vist küll surnuks sööta. Kusjuures see ei olnud tegelikult kogu arsenal: kui tellisid omale prae, milles oli liha, siis toodi selle lõikamiseks lauale veel üks nuga, mida seal alguses polnud. Õhtusöök ise oli neljakäiguline: eelroog, salat, praad ja magustoit. Esimestel päevadel oli mul söögist jagusaamisega taas probleeme, kui näiteks juba tellitud Caesari salati kogus annab üksinda korraliku eine mõõdu välja. Paraku on mind õpetatud, et toitu pole viisakas järele jätta, seega nutsin ja sõin. Kõige suuremaid portsjone suutsin toitu valides õnnekombel vältida, kuid nägin oma silmaga, kuidas isegi minu suure söömaga ameeriklastest lauanaabrid nendega toime ei tulnud. Mul endal õnnestus aga tegutseda nii, et ühelgi päeval taldrikule midagi ülearust ei jäänud.

Õhtusöök kestis igal päeval umbes poolteist tundi, mis tähendas, et esialgne ürituste kava, kus õhtusöögijärgsed üritused pidid algama kell seitse, tuli veidi ümber teha. Täna sellega aga probleemi polnud, sest meie kruiisi sissejuhatav üritus algas alles kell kaheksa.

Nüüd siis natuke täpsemalt sellest, millise üritusega on üldse tegu. Browncoat Cruise 2007 oli oma olemuselt nn convention-tüüpi üritus, kuhu on kutsutud mõned rohkem või vähem kuulsad inimesed, kes jagavad autogramme, poseerivad koos soovijatega, räägivad spetsiaalselt korraldatud sessioonidel oma kogemustest ja vastavad kuulajate küsimustele. Ma ei teagi, kuidas oleks õige convention eesti keelde tõlkida, konvent on natuke nõme sõna ja lihtsalt kokkutulek ei anna asja sisu päris täpselt edasi, aga olgu, ütlen siis edaspidi konvent. Kui kunagi olid konvendid nišiüritused, mis kasvasid välja omaaegsetest Star Treki fännide kokkutulekutest, siis tänaseks on need jõudnud massidesse, näiteks Comic-Con oma mitmekümne tuhande külastajaga on juba tõeline kombinaat.

Meie üritus erines tavapärasest selle poolest, et toimus laeval. Natuke varjutas seda asjaolu, et pärast kruiisi väljakuulutamist tulid kaks sellistele üritustele spetsialiseerunud firmat lagedale kavaga korraldada oktoobris-novembris sealsamas lähedal oma konvendid. Kuna inimeste rahakott pole piiritu, tähendas see, et nende ürituste vahel tuli paratamatult valida, mistõttu registreerus kruiisile planeeritust mõnevõrra vähem külastajaid, kuid sellegipoolest tuli kokku veidi üle 200 inimese, kellel oli kavas mõnusalt aega veeta.

Mina esindasin sellel üritusel niisiis eesti pruunkuubesid, või kui suurusehullustusse sattuda, siis kogu mandri-Euroopat, sest olen üsna veendunud, et kõik ülejäänud osalejad olid kas USA-st, Kanadast, Austraaliast või Suurbritanniast. Aga jääme igaks juhuks siiski Eesti juurde. Kui mul palutaks veel kohalikke Firefly fänne nimetada, siis oleksin ilmselt parajas plindris, sest oskaksin välja tuua ainult mõned üksikud nimed, kui tuttavaid mitte arvestada. Kaks nime, Lauri Kaare ja Timo Diener, on aga piisavalt olulised, et nad siinkohal ära mainida, sest tänu neile oli Eesti üks väheseid Euroopa riike, kus Serenity üldse kinolevisse jõudis, kogudes minu andmetel veidi üle 2500 vaataja.

Hämmastav oli see, et üle poolte osalejate, sealhulgas minu jaoks oli see esimene Firefly konvent, millel osalesime. Niisiis, kuigi meid on vähe, kasvab meie arv jätkuvalt. Peaaegu kõik, kellega ma rääkisin, ütlesid, et avastasid Firefly alles pärast Serenity nägemist, nii et mina olin kohalolijate seas staažikas tegija, kuna tellisin DVD veel enne selle ilmumist. Mainiksin eraldi ära, et selleks hetkeks polnud ma sarja veel näinud ja lähtusin puhtalt Joss Whedoni nimest, mis oli end mulle juba tõestada suutnud.

Sissejuhataval üritusel tutvustati meile muuhulgas ametlikult meie kuulsaid külalisi, kuigi tõele au andes ei tekita nende nimede mainimine mittepruunkuubede hulgas tõenäoliselt erilisi assotsiatsioone, järelikult väga kuulsad nad pole. Kui oleks, siis ilmselt nad sellistel üritustel ei osaleks või kui osaleks, siis väga harva. Loetlen nad Firefly ja Serenityga seotuse järjekorras üles, olulisemast alustades. Lisan igaühe kohta ka ürituse DVD-lt võetud ekraanipildi, sest mul endal neist häid pilte kahjuks pole.

Ron Glass

Ron Glass

Ron Glass on üks Firefly üheksast peategelasest ehk ainus osaleja, kelle nimi on sarja algustiitrites. Tõsi, see on seal viimasel kohal ja selle ette pole kirjutatud sõna „and”, mis tähendab, et tema osa sarjas polnud nii suur kui mõnel teisel osatäitjal. Kindlasti oli tema roll Serenity filmis neist üheksast kõige väiksem, kuid tema tähtsust sarjale tervikuna ei saa kindlasti alahinnata ja kui sari oleks edasi kestnud, oleksime tema tegelase mõistatuslikust minevikust rohkem aimu saanud. Iga päev paljastas Ron jupikese taustainfot, mille Joss oli lubanud tal välja öelda. Selle põhjal peame järjefilmi asemel paraku leppima koomiksiga, mis ilmselt paljastab, kes karjane Book (tema tegelaskuju) siis ikkagi oli. Koomiksi pealkirjaks saab The Shepherd’s Tale. Minul isiklikult oli hea meel Roni meiega ühinemas näha, sest peaaegu kõiki teisi ma Edinburghis juba nägin, kuid Roni esilinastusel polnud. Nimetatud üheksast näitlejast on mind seni edukalt vältida suutnud ainult Alan Tudyk, kellel on neist ilmselt kõige rohkem tööd. Kui nüüd Ron Glassi juurde tagasi tulla, siis ka tema nimi on USA-s laiemale üldsusele tundmatu, kuid kui öelda võlusõnad Barney Miller, siis jõuab paljudele kohale, kes ta on. Paraku pole mul endal õrna aimugi, mida see Barney Miller endast kujutab, kuigi tean, et see on mingi telesari.

Michael Fairman

Michael Fairman

Michael Fairman mängis kahes Firefly osas kurikael Niskat, kellele meeldis väga inimesi piinata. Vanust on tal juba omajagu ja ta on mänginud paljudes filmides, seetõttu meenub minulegi Niska asemel kõigepealt hoopis tema kehastatud Adlai Stevenson filmis Kolmteist päeva. Stevenson oli USA suursaadik ÜRO-s, kes Kuuba raketikriisi ajal Nõukogude suursaadik Zorinile koha kätte näitas. Michael tõi kruiisile kaasa ka oma naise, kes oli temast tunduvalt noorem, ja teismelise tütre.

Jonathan Woodward

Jonathan Woodward

Jonathan Woodward mängis Firefly osas The Message laipa. Õigemini laipa, kes ärkab mingil hetkel ellu. Võib-olla rikkusin kellelgi nüüd üllatusmomendi ära, aga see juhtub üsna osa alguses, pealegi ei tulnud minu jutust välja, kuidas ja miks ta ellu ärkab. Niipalju võin öelda, et tema tegelane ei ole zombi ega vampiir. Jonathan on üks neist vähestest, kes on mänginud kõigis kolmes Joss Whedoni telesarjas, kusjuures Buffys kehastas ta tõepoolest vampiiri. Nagu juba mainitud, on ta paras nalja- ja napsumees, kusjuures teda rohkem tundvate inimeste sõnul pidas ta end seekord üsna korralikult üleval, tarbides tavalisest vähem alkoholi. Suurtes doosides võib Jonathan muutuda tüütavaks, nii et aplaus tema vabatahtlikule assistendile Tiffanyle, kes Jonathaniga kogu kruiisi vältel mässama pidi.

Nectar Rose

Nectar Rose

Nectar Rose mängis filmis Serenity armurobotit ehk Lovebot’i, olles ekraanil kõige rohkem paar minutit. Olen kuulnud ütlust: sa oled nii ilus, et sind on valus vaadata. Enne tema nägemist ma eriti ei uskunud, et see ütlus tõele vastab, aga lähedalt vaadates on ta tõesti nii kena, et nutt tuleb peale. Piltidel ei paista see kusjuures millegipärast eriti välja. Ta on ka võrdlemisi hästi säilinud, arvestades, et minu andmetel on ta minust vanem. Samuti tundus Nectar väga vahetu ja siiras, ülimalt meeldiv inimene (inglise keeles on olemas sõna sweet, mis sobib tema iseloomustamiseks nagu valatult). Täiesti ideaalset inimest pole kahjuks siiski olemas, kohati tundus, et tema silmaring jätab soovida.

Sonny Rhodes

Sonny Rhodes

Sonny Rhodes on ka juba suhteliselt eakas bluusmuusik, kes esitab Firefly tunnuslugu, mis sarja algustiitrite ajal kõlab. Tema jaoks oli see esimene Fireflyga seonduv üritus, kuna selle laulu sisselaulmine oli tema jaoks tavaline töö. Seetõttu ei tea ta enam sõnugi ja jäi nimetatud laulu esitamisega kohati jänni, kuid jällegi oli tegemist väga meeldiva inimesega. Lisaks on tal haruldane oskus iseenesest naeruväärsetes ülikondades stiilne välja näha. Kunagi mulle bluus absoluutselt ei meeldinud, kuid pärast keskkooli lõppu olen hakanud selle suhtes üles sulama, nii polnud mul tema laulude kuulamise vastu midagi. Sonny naine oli temaga kaasas, kuid erinevalt Michaeli perest ta meiega koos aega ei veetnud.

The Bedlam Bards

The Bedlam Bards

The Bedlam Bards ehk Cedric ja Hawke on selles mõttes tavalised Firefly ja Serenity fännid, et pole filmi ega sarja valmimisega vähimalgi määral seotud. Erinevalt ülejäänud fännidest on nad aga valmis saanud terve plaaditäie neist inspireeritud muusikat, mida kasutati muuhulgas sarjast kõneleva fännidokumentaali Done The Impossible tegemisel. Nimetatud dokumentaalfilm on Internetist täiesti vabalt (ja legaalselt) QuickTime’i vormingus allalaetav, kuid seda saab tellida ka DVD-l. Selle filmi tegid samad tegelased, kes meie kruiisi organiseerisid, ehk siis Jeremy ja teised. Cedric ja Hawke tulid muidugi heameelega meiega koos kruiisima, sest esiteks on nad fännid nagu meiegi ja teiseks annab see neile tänuväärt väljundi ning veidi teistsuguse publiku kui vanamuusikafestivalidel. Neil on mõned päris head laulud, mida saab netis (osaliselt) kuulata ja meeldimise korral osta.

Nüüd on kõik osalejad üle käidud ja ega sissejuhataval üritusel suurt muud ei toimunudki, peale selle, et tutvustati heategevuslikul oksjonil müüdavat kraami. Oksjon kestis kuni kokkuvõtliku ürituseni viimasel õhtul ja selle tulud läksid ühte Ron Glassi poolt valitud fondi. Ürituse lõppedes liikusime edasi teise ruumi, kus meile pidi esinema Sonny Rhodes, kuid selle algus venis tublisti, sest võimendit ei saadud kohe tööle. Sonny lugude vahele esitasid mõned laulud ka bardid. Sonny ise saatis end esmalt tavalisel kitarril, kuid seejärel võttis kätte kandlelaadse asja, mis pidi samuti mingit sorti kitarr olema. Korduvalt toodi välja, et Sonny on enam-vähem ainus bluusmuusik, kes sellel mängib, rohkem kasutatakse seda instrumenti kantris ja teistes muusikastiilides.

Sonny kontserdi järel jõudis kruiisi esimene päev ka kenasti õhtusse. Laeva kõikumisest tingituna oli mu enesetunne õhtu alguses olnud veidi nadivõitu, kuid sissejuhatuse ajal need vaevused kadusid, et reisi jooksul enam mitte kordagi tagasi tulla ning magama minnes oli kõik juba kõige paremas korras.