No nii, elagu ajavahe! Kell on 7 ja mina juba üleval. Tuttavad kahtlemata teavad, et vabatahtlikult tõusen ma sellisel kellaajal väga harva, aga kuna Eestis on kell juba 2 päeval, siis ilmselt on sisemine kell ikka veidi paigast ära läinud, hoolimata kohaliku aja järgi suhteliselt õigel ajal magamaminekust. Egas midagi, teen siis hotelli aknast ühe pildi sellest, milline näeb välja varahommikune Queens, kuu ja päike ka kenasti korraga taevas ja puha.

Varahommik Queensis

Tundub, et olen ikka juba veidi rohkem lõunas, Eestis küll novembri lõpus päike kell 7 hommikul veel tõusnud poleks. Ühtlasi tunnen kindlat vajadust hommikul duši all käia, kuna mingi eelaimdus ütleb mulle, et lähipäevil saavad pesemisvõimalused olema suhteliselt kasinad. Mõeldud, tehtud. Pärast seda ongi õige aeg teha esmakordselt tutvust Ameerika hommikusöögiga. Huvitaval kombel koosneb see põhiliselt munapudrust ja vorstikestest (hm, ma arvasin, et see on inglise hommikusöök). Söögitoas on küll mingi vahvliküpsetusaparaat, mis, nagu ma aru saan, on samuti üks ameerika köögi alustala, aga kuna ma sellega opereerida ei oska, siis jääb vahvlite tegemine esialgu ära. Kuid juba esimest korda siin hommikust süües hakkan aru saama, miks ameeriklastele nii väga süüa meeldib. Julgen arvata, et ma pole varem elu seeski nii head magusat saiakest (õigemini küll sõõrikut) saanud kui siin, selles nurgataguses hotellis. Kui hoolega ette ei vaata, siis hakkavad Ameerikas kilod lisanduma justkui nõiaväel.

Kuna hotellist pidi lahkuma alles kell 12, siis jäi mulle pärast hommikusööki veel paar tundi vaba aega. Mida teeb puhkusel olev inimene, kui ta midagi teha ei oska. Õige, sel juhul teeb inimene tööd. Nii istusingi paar tunnikest oma hotellitoas ja lahutasin Axaptaga meelt. See jäi mõistagi ainsaks korraks, kui ma reisi jooksul tööd tegin, sest tegemist oli ühe enne puhkust ripakile jäänud asjaga, mille olin lubanud ära teha, seega südametunnistus pisut piinas. Töö tehtud, võis täie rinnaga puhkust nautima asuda. Veidi enne kella 12 lahkusin hotellitoast ja asusin edasi teele tähtede poole. Siinkohal tuleks öelda erilised tänusõnad hotelli liftile, mida teisedki külastajad on esile tõstnud. Nimelt on hotellis ainult üks lift, mis töötab mingi erilise algoritmi alusel ja eriti aeglaselt, nii et selleks ajaks, kui ta minu juurde viiendale korrusele jõudis, oleksin ma jalgsi juba mitu korda trepist üles-alla suutnud käia. Laisa inimesena ei viitsinud ma treppi otsida ja ootasin ikkagi lifti, mistõttu kulus hotellitoast alla administraatori juurde jõudmiseks oma viis minutit, kuid suutsin end siiski napilt enne keskpäeva välja registreerida.

Nüüd olid mul mõned tunnid vaba aega, seetõttu vaatasin esmalt ringi hotelli lähiümbruses. Sellel pildil on Greenpoint Avenue, tänav, kus hotell asus. Kaardi pealt vaadates näib see igavesti lai, aga tegelikus elus polegi midagi erilist, täiesti tavaline tänav.

Greenpoint Avenue 1

Hotelli vastas on Calvary Cemetery, eesti keeli siis Kolgata surnuaed. Paljude arvates muudab just see hotelli asukoha mõnevõrra ebamugavaks, aga mind sellised asjad ei häiri. Vastupidi, vaatasin koguni veidi surnuaial ringi. Hauad tundusid olevat paigutatud kenasti päritolu järgi, ühes surnuaia otsas kenasti itaalia nimed, teises grupis iiri nimed, kolmandas inglise nimed jne.

Calvary Cemetery 1

Calvary Cemetery 2

Calvary Cemetery 3

Veel üks vaade Greenpoint Avenue’le, seekord teiselt poolt, nii et paremat kätt on näha surnuaed ja surnuaias olev kirik. Läheduses on veel mitu surnuaeda, aga ühest surnuaiakülastusest mulle siiski piisas.

Greenpoint Avenue 2

Järgmiselt pildilt leiab hea tahtmise korral terve hulga filmipealkirju. Kaks tükki paistab selgelt plakatitel: need on Lõvikuningas (The Lion King) ja Mary Poppins. Selge seos on olemas ka eestlase jaoks raskesti dešifreeritava filmipealkirjaga L. I. E., mis on pildil paistva automagistraali nimetus. Tõsi, tegelikult kirjutatakse see lahti veidi pikemalt, nimelt Long Island Expressway. Lisaks leiab pildilt hulga üldisi termineid, nagu sõidutee, asfalt, maja jne. Mõistagi on valmis tehtud ka selliste nimedega filmid ja üldse on väga raske leida sõna, mida poleks mõnes filmipealkirjas kasutatud.

Long Island Expressway 1

New Yorgi graffiti stiilinäide.

Graffiti

Altpoolt näeb Long Island Expressway välja selline.

Long Island Expressway 2

Hotelli juurest metroopeatusse pääses mööda Van Dami tänavat. See on oluline nimi ja tasub meelde jätta. Kahju muidugi, et see Van Damme tänav polnud.

Van Dam Street

Tuttav kaubamärk, aga võõrad lipud.

Lukoil

Van Dami tänava ääres on ka mingi parandusasutus.

Queensboro Correctional Facility

New Yorgis on peaaegu igal ristmikul valgusfoor. Sellel pildil peaks olema näha kuus fooriga ristmikku, kui mu fotokas suudaks vähe paremaid pilte teha. Kui lisada ristmik, kus pilt on tehtud ja kolm fooriga ristmikku teisel pool, siis on korraga näha kümme fooriga ristmikku, kusjuures ma pole ju kesklinnas, vaid Queensi linnaosas.

Foorid

Kuigi newyorklased nimetavad seda metrooks, sõidab liini 7 rong suurema osa ajast umbes kolmanda-neljanda korruse kõrgusel ja läheb maa alla alles vahetult enne suundumist Manhattanile.

Metroo

33. tänava metroopeatus. Platvormile jõudmiseks tuleb üles ronida mitmest trepist, mis on ka loogiline, kui vaadata, kus rong sõidab (eelmine pilt). Lifti muidugi pole. Eks väike trenn tulebki kasuks.

Metroopeatus

Niisiis, pärast umbes kolmveerandtunnist luusimist sealkandis mulle Queensist selleks korraks aitas. Seega istusin rongi ja asusin teele kesklinna suunas. Kuigi Queens on üks New Yorgi linnaosa, siis, nagu eilsest jutust välja tuli, on selle koha nimi ametlikult Long Island City, mis tähendas, et päris New Yorgi pinnale polnud mu jalg tegelikult veel astunud. Hotelli asukoht on selles mõttes soodne, et metrooga kesklinna jõudmine võtab ainult veerand tundi ning liini 7 lõpp-peatus on 42. tänava ja Times Square’i peatus, mis on vahetult teatrite piirkonna naabruses.

42nd Street 1

Minu jaoks oli nimetatud peatus soodne hoopis teisel põhjusel. Nimelt asub sealsamas lähedal hoone, mida kutsutakse Port Authority bussiterminaliks. Mu esimene ülesanne oligi tuvastada selle asukoht, põhjusel, mis selgub veidi hiljem. Selle leidmine polnud raske, kuna tõtt-öelda on tegemist võrdlemisi piraka majaga, lisaks pääses sinna otse metroopeatusest. Mõned kuud tagasi müttas seal Jason Bourne, aga nüüd on selle jäljed kenasti ära koristatud ja kõik toimib laitmatult. Bussiterminal leitud, võis asuda linnaga tutvuma. Esmalt vaatasin ringi Times Square’i ümbruses.

42nd Street 2

Times Square

Times Square’il võis märgata ratsapolitseinikke, kellest ma ei saanud kahjuks pilti teha, sest päike paistis otse näkku. Küll aga jäi kaamera ette Alasti kauboi koos kahe tundmatuks jääda soovinud naiskodanikuga.

The Naked Cowboy

Veel leidsin Times Square’ilt ühe Virgin Megastore’i. Kaalusin seal mõnda aega mõtet, kas osta uued teksad või mitte osta (avastasin, et vanadel pükstel on mingi plekk, mis polnud pestes välja tulnud), kuna aga tundus, et neid pole kusagil proovida, siis jäid need ostmata. Järele mõeldes pole Virgin Megastore muidugi pükste ostmiseks ka kõige õigem koht, kuna nad müüvad põhiliselt ju ikkagi muusikat ja filme. Pärast väikest lõunapausi McDonald’sis avastasin, et mul pole mitu tundi ikka veel midagi teha. Seadsin sammud taas bussiterminali suunas, kui märkasin tee peal ühe maja küljes Claire Danesi pilti. Esmapilgul tähtsusetu seik, kuid iial ei või teada… Tegelikult luiskasin ka veidi, märkasin seda afišši juba Times Square’i poole minnes, ainult pildi tegin tagasi tulles.

Claire Danes

Marssisin edasi, kuni jõudsin 9. avenüüni. Kuigi see tänavate nummerdamine pole just loominguline, on see iseenesest väga tore, sest kui jätta meelde eelmise tänava number ja praeguse tänava number, siis ei saa mingil juhul minna vales suunas üle ühe tänavavahe. Kui teada, et New Yorgi tänavad on lääne-idasuunalised ja avenüüd põhja-lõunasuunalised, siis pole kaarti vajagi. 9. avenüül keerasin vasakule (lõunasse) ja asusin sinnapoole teele, sest pole midagi põnevamat kui minna avastusretkele, 13 kilo pagasit seljas. Jah, kogu Ameerikas viibitud aja jooksul ei suutnud ma leida kohta, kuhu võiks oma kompsud jätta, kui kindel katus pea kohal polnud. Mõned pildid 9. avenüült.

Ninth Avenue 1

Ninth Avenue 2

Palju õnne, kes tunneb ära pildil oleva pilvelõhkuja või kes siin pildi keskel üldse mingit pilvelõhkujat näeb. Tehnoloogiaime Canon Powershot A510 suutis selle suurepäraselt nähtamatuks muuta, kuigi ma seda täiesti selgesti nägin.

Empire State Building

Kui olin mõnda aega kõmpinud, muutus 9. avenüü ühtäkki Greenwichi tänavaks, mis andis tunnistust sellest, et hakkan jõudma päris vanalinna, kus tänavatel on nimed, mitte numbrid. Manhattan on vist tõesti saar, sest eemal võis märgata ka vett. Suundusingi kaldapealsele ja tegin mõned pildid. Sellele pildile on (hästi väikselt) jäänud ka vabadusesammas.

Päikeseloojang

Mõnda aega läksin piki kallast edasi, aeg-ajalt pilte klõpsides. Vabadusesammas tuli muudkui lähemale ja lähemale.

Kaldapealne 1

Kaldapealne 2

Kaldapealne 3

Siin pildil on patrioot, kes kannab peas Briti lippu.

Briti patrioot

Päev hakkas vaikselt õhtusse jõudma ja tuli aeg tagasi pöörduda. Kuna mulle üldjuhul ei meeldi tuldud teed mööda tagasi minna, otsisin teist teed. No põrgusse, siit kaldaäärselt magistraalilt pole kusagilt võimalik vasakule keerata.

Kaldapealne 4

Sain veel päris pikalt vales suunas edasi minna, enne kui leidsin lõpuks koha, kust vasakule pääses. Varsti jõudsin Greenwichi tänavani, kuid siit ma ei tahtnud samuti tagasi keerata, sest ma juba teadsin, kuhu see viib. Ja jälle! Päris pikalt ei viinud vasakule enam ükski tänav. Kui lõpuks õnnestus sammud põhja poole seada, siis arvasin, et 8. avenüü on küll möödas ja ilmselt jõuan tagasi 7. avenüü peale. Esmalt tuli aga suvaliste tänavanimede rägastikust läbi murda. Muuhulgas jäi silma Vandami tänav. Täiesti õige, üsna tuttav nimi, seekord ainult kokku kirjutatud. Sain vaevalt 100 meetrit edasi minna, kui üks daam minu käest küsis, ega ma juhtumisi tea, kus siin Vandami tänav võiks olla. Sellega algas, kuid sugugi ei lõppenud minu geograafiaasjatundja karjäär Ameerikas. Juhatasin talle tee kätte ja astusin edasi. Nüüd oli tagasijõudmisega juba üpris kiire, tunni ajaga tuli läbida rohkem kui 50 tänavavahet, mis tähendas, et fooridele ma edaspidi küll erilist tähelepanu ei pööra. Niigi olin üsna ruttu selgusele jõudnud, et New Yorgi jalakäijate foorid on ühed kõige mõttetumad asjad maailmas, sest enamik tänavaid on ühesuunalised ja seal ei sõida niikuinii eriti autosid, pealegi on tänavate vahed täpselt nii suured, et ühe foori juurest rohelise (õigemini valge) tulega üle tee minnes jõuab järgmise foori juurde täpselt punase tule põlemahakkamise ajaks. Tundub, et New Yorgis on enam-vähem kõik, sealhulgas politseinikud, samale arusaamisele jõudnud ja lähevadki punase tulega üle tee. Tegin seda minagi ja pärast pingsat kiirmarssi 7. avenüül (eks ma ole ju hea ennustaja) seisin kell 17.15 jälle Port Authority bussiterminali ees.

Port Authority Bus Terminal

Nüüd siis sellest, miks bussiterminal minu reisiplaanides nii olulisel kohal oli. Nimelt eeldas minu reisi põhieesmärk, et pean jõudma USA läänerannikule, aga New York on teatavasti idarannikul. Los Angelesse on New Yorgist võimalik jõuda mitut moodi: kõige kiirem on muidugi lennukiga, aga sinna saab ka rongi või bussiga. Rongisõit oli minu jaoks liiga kallis, nii et kui lennukiga sõita ei taha, siis jääbki üle minna ainult bussiga. Paradoksaalsel moel oli bussipilet lennupiletist kallim, kuid kolme bussis veedetud öö tõttu sai hotellide arvelt kõvasti kokku hoida. Pealegi võimaldas bussiga reisimine näha maad, sest enne Los Angelesse jõudmist tuli läbida ligemale 5000 km ja 13 osariiki.

Buss väljus kell 18.30, mis tähendas, et mul oli veidi rohkem kui tund piletite kättesaamiseks ja bussi peale minekuks. Saba Greyhoundi kassas liikus päris aeglaselt, mistõttu kulus seal rohkem aega kui mulle meeldinuks, aga lõpuks sain piletid siiski kätte. Seega ootas mind nüüd ees 67-tunnine bussireis New Yorgist Los Angelesse kolme ümberistumisega Pittsburghis, St Louises ja Amarillos. Bussi peale minek sujus probleemideta ja asusime teele isegi paar minutit enne õiget aega. Kuna New York asub saarel, siis saab sealt lahkuda kahel viisil: läbi tunneli või üle silla. Meie läksime Lincolni tunneli kaudu, kuid sinna jõudmiseks tuli esmalt ummikus meeterhaaval edasi liikuda. Autoga on New Yorgis üldse täiesti mõttetu sõita, sest kogu aeg on ummikud ja pidevalt töristatakse signaali, kuigi sellest loomulikult mingit kasu ei ole. Niipea, kui tunnelisse jõudsime, ummik aga kadus ja edasi liikusime vägagi normaalse kiirusega. Tunneli keskel jõudsime New Jerseysse ja ma ületasin esimest korda maad mööda osariigi piiri. Tunnelist väljudes hakkas buss keerama vasakule ja keeras ja keeras ja keeras ja keeras ja keeras ja keeras… Ja kogu selle aja me tõusime ja tõusime ja… Loodetavasti jõudis kohale. Igatahes kerkisime me maa alt üsna kõrgele taevasse, kusjuures meie all (ja ka kohal) kulges tõeline teede rägastik. Kui seal valesti sõita, siis jõuab sõna otseses mõttes rappa, sest need teed on ehitatud sohu või kohati suisa vette. Pidevalt oli ebaselge, kui mitu teed meist parajasti alla- või ülespoole jääb, aga erinevaid tasemeid võis olla umbkaudu neli või viis. Selline liiklus vajab igatahes kõvasti harjumist. Peagi tegime peatuse Newarkis, kus buss võeti umbselt reisijaid täis ja osad jäid isegi maha, mis tähendas, et pidin oma koti sülle võtma, kuhu see väga pikaks ajaks jäigi. Enne keskööd tegime ühe vahepeatuse proviandivarude täiendamiseks ja sõitsime siis edasi öhe, Pittsburghi suunas. Uue päeva saabudes olime jõudnud Apalatšide mäeahelikku