Pool reisist jäi eilsega seljataha, aga kruiis ise oli suuresti alles ees. Kuna laev veetis terve päeva merel, siis olid ürituse korraldajad meile tänaseks planeerinud päris tiheda programmi. Hommik algas fotosessioonidega, mis ametlikult pidid kestma kella kümnest kaheteistkümneni. Minulgi oli teatavasti soetatud pilet ühisfoto tegemiseks, seega ajasin end igaks juhuks suhteliselt varakult voodist välja, kuigi võis eeldada, et need jäetakse kava lõppu. Inspirationi söögisaali juures olnud teadetetahvlilt lugesingi välja, et ühisfotode tegemine on plaanis alles kell 11.30. Seega oli mul piisavalt aega, et rahulikult hommikust süüa ja veidi isegi laeval ringi luusida. Hommikusöök oli nagu lõunasöökki rootsi laua põhine ja minu valik oli igal hommikul pea ühesugune ja igav: munapuder ja vorstikesed, millele lisandusid erinevad saiakesed. Joogivalik lõuna- ja hommikusöögi ajal oli samuti tüüpiline: valida sai õuna- ja apelsinimahla, limonaadi (see, mida ameeriklased limonaadiks nimetavad, ehk sidrunijook, mitte meie mõistes limonaad), jäätee ja veel paari joogi vahel. Jääteed proovisin ühe korra, aga kuna see oli võrdlemisi veemaitseline pruun ollus, siis piirdusin edaspidi mahlade ja limonaadiga.

Pärast hommikusööki läksin ja klõpsisin mõned pildid. Meri oli minu arust täiesti rahulik, kuigi Tim ütles hiljem, et tema meelest see nii pole, sest laineharjad olid kohati ikkagi vahused, aga mina jään oma arvamuse juurde. Tundub, et minu võime loksumist taluda on viimasel ajal ikka kõvasti paranenud, sest pärast eilset õhtut ei tundnud ma kordagi väiksematki ebamugavustunnet. Paljud teised pruunkuued kaebasid küll halva enesetunde üle, kuigi olid end üleni plaastreid täis kleepinud. Ei teagi, kas asi on plaastrites, mis ei mõju, või neis endis. Siin on üks merevaade, pole ju erilist lainetust.

Rahulik meri

Ega me merd sõites kaldast väga kaugele ei läinud, siin paistavad kauguses mõned California poolsaare mäetipud.

Rannik kauguses

Siinkandis pidid elama mingid helendavad asjad, nii et laevast maha jääv jälg näeb pimedas väga kaunis välja, kuid minul ei õnnestunud seda näha. Võib-olla oli probleem selles, et tegin selle pildi päeval.

Laevatee

Merel erilist lainetust pole, aga laev kõigub siiski piisavalt, nii et selles basseinis oleval veel on paras lokse sees.

Lained basseinis

Seejärel jõudsin oma ringkäigul taas aatriumi, kuhu olid üles pandud kõik eelmisel päeval enne laevale minekut ja õhtusöögi ajal (jah, isegi õhtusöögilauas ei jäeta sind rahule!) tehtud pildid, mida sai kalli raha eest soetada. Leidsin enda pildid ka seinalt üles: laevale tulemise foto ostsin ära, kuid ei näinud mingit põhjust teise foto eest maksta, sest keegi ei küsinud enne pildistamist, kas ma seda tahan või mitte. Nii ta minust sinna seinale rippuma jäi.

Veel üks vaade aatriumile

Aatrium oli jõulude puhul kenasti kaunistatud ja päev läbi kõlasid seal kenad jõululaulud, nagu näiteks ABBA Happy New Year.

Jõulumeeleolu

Viisin oma kauni foto kajutisse ära ja suundusin tagasi Inspirationi söögisaali, kus pildistamine oli täies hoos, kuigi graafikust veidi maha jäänud. Jonathan oli alles välja ilmunud, kuigi oleks pidanud juba mõnda aega tagasi kohal olema. Ülejäänud külalised kasutasid seda aega kasulikult ja kirjutasid plakatitele autogramme. Kui pildid Jonathaniga tehtud, tuli välja, et kadunud on järgmine külaline, Nectar, keda otsiti ikka õige pikalt. Ilmnes, et see on tema esimene kruiis ja laeva kõikumine valmistab temalegi probleeme, kuid lõpuks saadi ta kätte ja sessioon võis jätkuda. Praegu on päris kurb meel, et ma sellist fotot ei lasknud teha, kus me kahekesi oleksime peal olnud, ta oli ju nii kena, aga tagantjärele on kõik alati väga targad. Poole kaheteistkümneks olime ajakavas tagasi ning tegime oma ühispildid ära. Ma sain enda oma kenasti paari päeva pärast kätte, kuid kõigil seda õnne polnud, sest laeva printeris hakkas tint otsa saama ja meil ei lubatud seda enam fotode printimiseks kasutada. Seda fotot te siinkohal jälle ei näe, sest digitaalne variant pole minu teada veel allalaetav, nii et kes seda näha tahab, peab mulle külla tulema.

Pildistamise ajal oli avatud ka pood, kust sai osta riidekraami, fotosid autogrammide küsimiseks ja muud nänni. Muuhulgas oli nüüd saadaval tühi DVD karp, mille ettenäitamisel sai kruiisi lõpus tasuta DVD tipphetkedega. Ettetellijate nimed olid kenasti kirja pandud, paraku mind seal nimekirjas jälle polnud. Nii olimegi Apriliga kahe peale sunnitud vahepeal kuhugi teadmata kadunud Jeremy üles otsima, et ta Aprilile ütleks, et mulle võib selle karbi tasuta anda.

Lühikese pausi järel algas Romeo ja Julia klubis huvitav ettevõtmine, kus püüti pruunkuubedele selgeks teha, kuidas täpselt tantsitakse osas Shindig nähtud tantsu. Osalejaid oli palju ja kõik tahtjad ei mahtunud korraga isegi tantsupõrandale ära.

Tantsukursus 1

Tantsukursus 2

Eesti mees võib ju tantsulõvi olla, aga mina igatahes pole ja nihverdan sellest võimaluse korral alati ära. Kui tekkis oht, et varsti kutsutakse platsile teine sats, lasin igaks juhuks jalga. Laevatekil käis samuti mingi huvitav konkurss. Ma täpselt ei tea, millega tegu oli, taustaks kõlava Right Said Fredi loo I’m Too Sexy põhjal arvan, et need mehed pidasid end vähemalt ise seksikaks, aga minu hinnangul sobiksid nad hästi kandideerima kõige pringima õllekõhu kategoorias.

Parima õllekõhu konkurss

Tantsutunnile järgnes samas kohas varajane jõulukinkide vahetus, mida juhtis Jonathan isiklikult. Minul polnud kahjuks mingit kinki kaasa tuua, sest selle ürituse idee käidi välja siis, kui olin Eestist juba lahkunud ja San Diegos polnud kinki enam kuskilt võtta. Õnneks olid korraldajad ja veel mõned inimesed minusuguste jobude peale mõeldes kaasa võtnud mitu kinki, nii läks minugi poolt loosi mingi asi, kusjuures mul pole õrna aimugi, mis see oli. Ürituse alustuseks võttis Jonathan talle antud päkapikumütsi, toppis selle paberit täis ja pani pähe. Paberi tõttu võttis müts kaunikesti erekteerunud asendi. Mul sedalaadi killud tavaliselt pähe ei tule, seetõttu tuleb tõdeda, et vastav kommentaar tuli tegelikult rahva hulgast. Jonathan seepeale: „Couldn’t have said it better myself!”

Jonathan ja müts

Alustuseks kogus Jonathan kõik kingid baarileti peale, mille järel selgus, et selline plaan ei lähe mängu ideega hästi kokku.

Jõulukingid

Nii pidid Jonathan ja päkapikk Audrey (algaja pruunkuub, kes, nagu ma hetk tagasi välja selgitasin, on alles 9-aastane) kingid rahvale suvaliselt uuesti tagasi jagama, tehes sellega esimese vahetuse. Järgnenud poole tunni jooksul toimus suhteliselt segane ja arusaamatu protseduur, mille käigus kõik kingid korduvalt omanikku vahetasid, kuni Jonathan lõpuks saavutatuga rahule jäi ja rahvas võis kingid lahti teha. Mina sain endale maasikaks maskeerunud kristallist õuna ja väikese peegli, millest võiks järeldada, et see kink oli rohkem naisterahvale suunatud. Ma ei tohiks seda nüüd küll kõva häälega välja öelda, sest kes mind pärast seda enam tõsiselt võtab, aga minu arust oli see maasikaks maskeerunud õun päris kena. Küllap ma sellele peeglile ka kunagi mingi rakenduse leian. Kingi autoriks oli ilmselt Tim (ei, mitte mu kajutikaaslane Tim, vaid teine Tim), kuna ta mainis, et tema arust oli see õun samuti nii maasika moodi, et parema efekti saavutamiseks tõmbas ta sinna pintsliga veel seemneid kujutavad hallid triibud peale. Ühtlasi suutis ta selle õun-maasika nii oskuslikult paberi sisse mässida, et kui ma enne tagasisõitu seda karpi tagasi panema hakkasin, jäi mul rohekm kui pool paberit üle. Sellegipoolest elas mu maasikas tagasilennu kenasti üle ja pesitseb nüüd köögikapis.

Pärast kingituste jagamist oli meil mitu tundi aega, et laeva peal niisama ringi luusida. See oli enam-vähem ainus vaba aeg, mis meie kavva planeeritud oli. Osa sellest ajast olin koos Timiga ja ajasin temaga juttu, osa aega turnisin üksi ringi. Siinkohal meenub mulle, et ma pole veel öelnud, millega Tim leiba teenib. Ta on tarkvaratestija, nii et põhimõtteliselt oleme sama valdkonna inimesed, kuigi mõnel mu sõbral oleks temaga sel teemal kahtlemata rohkem vestelda, sest minu arust on testimine lootusetult igav tegevus.

Veerand kuue paiku oli aeg end üles lööma hakata, sest mäletatavasti oli täna õhtul kavas pidulik õhtusöök. Lipsu polnud ma kandnud pärast seda, kui septembris oma lõputööd kaitsesin, ja enne seda tekkis viimati vajadus ülikond selga panna 1999. aastal, kui eelmist korda ülikooli lõpetasin. Jah, mulle tõesti ei meeldi end üles lüüa, kuigi tuleb tunnistada, et näen lipsuga päris viisakas välja (kes see ikka koera saba kergitab…). Täna aga ei jäänud muud üle, panin pintsaku selga, viigipüksid jalga ja lipsu ette. Riided olid transportimise käigus küll veidi kortsu läinud, aga õnneks polnud ma ainus, kellel see probleem oli. Kajutist väljudes avastasin enam-vähem kõige tagumisel hetkel pintsaku küljest veel ühe hinnasildi; vedas, et ma seda enne lauda jõudmist märkasin.

Õhtusöögi ajal ei juhtunud midagi huvipakkuvat, kui mitte arvestada, et nagu igal õhtul, tegid veidi enne õhtusöögi lõppu oma etteaste kelnerid ja ettekandjad. Meie laua kelneri nimi pole mul meeles, aga ta oli väga meeldiva olemisega ja pärit Grenadalt. Carnival üritab üldiselt kulusid kokku hoida, mistõttu suurem osa ettekandjaid ja köögitöölisi on pärit Filipiinidelt või Indoneesiast, kuid leida võib ka idaeurooplasi. Esinemise juurde tagasi tulles ma tõesti ei mäleta, mida nad esimesel õhtul tegid, aga täna laulsid nad meile O sole mio’t. Või tegid nad seda eelmine päev? Ei, vist ikka täna. Õhtusöögi järel mulle ülikonnast selleks korraks aitas ja käisin vahetasin ahvikiirusel riided ära.

Pool kaheksa hakkas päeva põhiosa, küsimuste-vastuste sessioon kuulsustega. Suurem osa inimesi ilmus sinna, erinevalt minust, endiselt pidulikes rõivais. Siin on üks enne sessiooni algust tehtud pilt.

Enne küsimuste-vastuste sessiooni

Siin on stiilinäide sellest, milliseid pilte teeb minu kaamera veidi hämaramas ruumis. Hea tahtmise korral on Ron, Michael, Nectar ja Jonathan sellelt siiski tuvastatavad.

Küsimuste-vastuste sessioon

Küsimuste-vastuste sessioon oli äärmiselt naljakas, aga kirjeldades on seda suhteliselt võimatu edasi anda. Mõne aja pärast peaks DVD ostnutele saadetama veel kaks DVD-d, kus see loodetavasti täies pikkuses peal on. Kõrghetkedena võib välja tuua näiteks, kuidas Michael pärast tõsisele küsimusele vastamist ütles, et nüüd tuleb olukorra päästmiseks teha vaat nii ja kepsles seejärel lootusetult ajuvabalt lava peal ringi (no seda ei saa kirjeldada, seda peab oma silmaga nägema) või selle, kuidas Nectar liikus nagu robot. Aga mida ma siin ikka seletan, eks vaadake ise.

Michael Fairmani ajuvaba tants (arvestage seejuures, et ta on üle 70 aasta vana)

Nectar Rose’i robotitants

Kõige naljakam oli aga kahtlemata see, kui Michael, vastates küsimusele, kuidas ta Niska rolli sisse elas, jõudis otsaga niikaugele, et teistele ebamugavuste põhjustamine tekitas temas koguni seksuaalset erutust. Siinkohal tuletas Ron talle meelde, et ta vastab oma tütre (kes võis olla umbes 13-14-aastane) küsimusele. Teistel oli naljakas, temal piinlik, kuigi ega ma eriti ei mõista, mispärast. Mida ta siis ikka nii väga valesti ütles? Ilmselt mingi kultuuridevaheline erinevus…

Õhtu kõige meeldejäävam sündmus tuli aga ootamatult. Umbes sessiooni keskel kutsus Ron kõik ürituse korraldajad ja vabatahtlikud lavale. Seejärel ütles ta ühe oma kuulsatest fraasidest „I never married” (Firefly pilootosast) ja küsis Jeremylt: „What about you?” Jeremy vastas, et ta pole samuti kunagi abielus olnud, kuid kavatseb seda teha, laskus ühele põlvele ja palus kallimat omale naiseks. Nagu näha, kutsuti ülejäänud rahvas lavale puhtalt jälgede segamiseks. Mõistagi oli naine vapustatud, aga ütles jah. Nii et mina olen nüüd oma silmaga näinud ehtsat abieluettepanekut ameerika moodi, täpselt nagu Hollywoodi filmis (koos seda saatva awwwww-heli ja kõige muuga), mida ma enne reisi küll oodata ei osanud.

Sellist õhtu kulminatsiooni on muidugi üsna raske ületada, kuigi küsimustele vastamine läks omasoodu edasi ja Michael esitas veel korra oma ajuvaba tantsu, mida ta nende päevade jooksul korduvalt tegi. Viimasel õhtul suutis ta selle käigus end lavale täies pikkuses pikali vedada, mis oleks võinud õige kurvalt lõppeda, kuid õnneks ei juhtunud temaga midagi.

Kui sessioon läbi sai, võis valida kiirtutvumise või sarja ühisvaatamise vahel. Tutvumine mulle huvi ei pakkunud, seega valisin sarja vaatamise. Kahjuks sai valida ainult ürituse temaatikaga seotud osade vahel, milleks olid: The Train Job, Shindig, War Stories ja The Message. Minule oleks näiteks Our Mrs. Reynolds, Out Of Gas, Ariel või Trash tunduvalt rohkem peale läinud. Aga oli mis oli, esimesena vaatasime, mõningase projektori mittetöötamisest põhjustatud viivitusega, ära Shindigi. Pärast seda otsustas rahvas (vist) vaadata veel osa The Message, aga mulle aitas ja ma läksin ära magama, kuigi selles osas teeb oma etteaste see kurikuulus müts.