Seni olen seda teemat vältinud, kuid ega me kruiisi eesmärk polnud ainult viis päeva merel veeta, vaid ikka maailma ka näha. Meil oli kavas kaks peatust, esimene neist Cabo San Lucas, kuhu täna hommikul jõudsimegi. Cabo San Lucas, mida ameeriklased lihtsalt Caboks kutsuvad, asub California poolsaare tipus. Kui mingi asi üldse puhtalt Cabo nime väärt on, siis on selleks kahtlemata Cabo de Hornos, meile paremini tuntud kui Kap Hoorn või Hoorni neem, aga põhjaameeriklaste jaoks on see võrdlemisi tundmatu maa. Edaspidi lähen ka ise lihtsama vastupanu teed ja kutsun Cabo San Lucast ainult Caboks, nagu siinkandis tavaks.

Kõigil laevalviibijatel oli enne kaldale minekut võimalik valida Carnivali poolt väljapakutud ekskursioonide vahel või sellest loobuda ja kohapeal omal käel ringi vaadata. Mina valisin juba enne reisile tulekut välja ekskursiooni Cabo maalt ja merelt (Cabo by Land and Sea). Kruiisi ajal selgus, et see oli ühtlasi meie väiksema seltskonna nii-öelda ametlik ekskursioon, kuhu olid oodatud kõik pruunkuued, et Cabos ühiselt aega veeta. Kui laev oli kogu kruiisi aja selles ajavööndis, kuhu kuulub California osariik, siis Cabos on ametlikult teine aeg, mida Ühendriikides nimetatakse mägede ajaks. Sellest tulenevalt pidime end täna hommikul sigavarakult üles ajama ja juba kell kolmveerand kaheksa (laeva aja järgi) Cole Porter Lounge’is kokku saama, et koos ekskursioonile minna. Tühja kõhuga pole samuti mõistlik terve päev olla, mis tähendas, et ärkama pidi juba veidi pärast kella kuut hommikul.

Pärast hommikusööki oli mul mõni hetk vaba aega, kuni laev veel Cabo poole tüüris. Läksin välja laevatekile ja mida ma näen: seal seisab Oosterdam konkureerivast kruiisifirmast. Või nagu ütles üks klassik: no kuda sa, lontrus, jälle siia said? Meist jäi ta ju San Diego sadamasse maha. Aga siin ta igatahes oli.

Jälle Oosterdam

Klõpsisin tekilt veel mõned pildid ja suundusin seejärel kohtumispaika, kus suur hulk rahvast juba ees ootas.

Cabo laevalt 1

Cabo laevalt 2

Cabo laevalt 3

Cabo laevalt 4

Mulle, nagu kõigile teistelegi, topiti lounge’is rinda mingi number, et meie turististaatus ikka kõigile teada oleks. Mina kuulusin rühmitusse, mis kandis punasel taustal numbrit 24. Ma olen ikka tõeline pedant, sest siinkohal keerasin ma kella tund aega edasi, olles sellega üks väheseid, kui mitte ainus, kes seda tegi. Paljud meie reisiseltskonnast väljendasid kartust, et nii toimides võivad nad laevast maha jääda. Minu arust on kella edasi keerates ainus oht see, et sa jõuad laevale liiga vara tagasi, aga noh, eks nad ise tea paremini.

Pisukese ootamise järel hakkas üht-teist toimuma ja kõik see mees hakkas liikuma allapoole, et maale minna. Seejuures äratas mu tähelepanu minu ees liikuv noor ja kena daam, kahtlemata üks kaunemaid pruunkuubede seltskonnas. Ohtlik on dokumente minu läheduses liiga laialt lehvitada, sest lugesin tema Sail & Sign Cardi pealt välja tema nime, milleks osutus Julia. Lugesin välja ka tema perekonnanime, mida ma siinkohal ei maini, kuid tuleb tunnistada, et see sisaldab täpselt samu tähti täpselt samas järjekorras nagu ühe kollaste keredega multifilmiperekonna nimi. Keegi kindlasti arvab nüüd, et kuritarvitasin tema privaatsust, aga muretsemiseks pole põhjust, see on tema blogist, millele linkisin, sama ilusasti välja loetav. Hiljem tuli välja ka see, et ta on pärit Kanadast. Kes tema fotot näha tahab, peab kahjuks pettuma, ent kes teab, mida tulevik toob.

Juba Oosterdami pildilt võis näha, et kruiisilaevad Cabo sadamasse sisse ei sõida, vaid jäävad reidile. Nii pidimegi väljapääsu juures ronima pisikesse paati, mis meid maale viis. Kuigi meri näis vaikne, loksus meie paadike enne sõitmahakkamist päris kõvasti, kuid liikuma hakates jäi see õnneks järele.

Paat, mis meid maale viis

Kuigi paljud laevad on temast suuremad, näib Elation altpoolt vaadates päris suur.

Elation altvaates

Õige pea astume taas kindlale maale.

Cabo sadama kai

Eesti kodanikud pääsevad Mehhikosse viisavabalt. Mille põhjal Cabos otsustati, kes ja kuidas maale pääsevad, seda ma ei tea, sest ühtki ametimeest ei paistnud ning dokumente näha ei soovinud keegi. Enam-vähem ainsaks tõestuseks, et ma üldse Mehhiko pinnale olen astunud, on mu oma siintehtud pildid. Passis aga pole selle kohta ainsatki märget. Ma ei tea, kas see on teiste transpordivahendite puhul ka nii, kuid eeldan, et mingit dokumenti ikka küsitakse. Tegelikult ma valetan, meilt küsiti ka. Siin fotol seisavad järgmised tulijad sabas, et näidata ette oma Sail & Sign Card, millelt enamat kui nimi parimagi tahtmise korral välja ei loe.

Maaletahtjad

Maapinda polnud meie jalge all kauaks, sest kohe pärast saabumist algas ekskursiooni merd puudutav osa ja kõik ronisid selle katamaraani pardale.

Katamaraan

Tuttavad teavad, et mul on mitmeid rohkem või vähem veidraid põhimõtteid, mida ma mõnikord, kuid üldiselt harva rikun. Nii julgengi arvata, et ma pole terve elu jooksul kordagi päikesekreemi kasutanud, sest kogu aeg toas istudes ei ole selleks erilist vajadust. Eeltoodust tulenevalt pole üllatav, et ma siingi päikesekreemist loobusin. Tasub ära mainida, et olime juba piisavalt palju lõuna poole sõitnud, sest täna oli kogu reisi ainus tõeliselt soe päev, kus õhutemperatuur oli ligi 30 kraadi. Kui ma eelmine kord päikesel end ära kõrvetada lasin, mis juhtus paar aastat tagasi firma suvepäevadel, siis hiilis see päike kuidagi märkamatult ligi, nii et polnud tundagi, millal asi karmiks kiskus. Cabos oli aga kohe aru saada, et kui liiga kauaks päikese kätte vahtima jääda, siis on kuri karjas. Ometi on ju talv peaaegu käes. Tundub, et kui peaksin siia tulevikus suvel sattuma, tuleb küll oma põhimõtetest loobuda või kogu aeg varjus passida.

Vaade üle inimeste peade reidil seisvatele kruiisilaevadele. Taas on end pildile suutnud nihverdada Kevin, kes näpib esiplaanil fotokat.

Laevad reidil

Cabo läheduses sõidab ringi palju läbipaistva põhjaga paate, et turistid saaksid vee-eluga lähemalt tutvust teha. Samuti on siin head võimalused sukeldumiseks ja snorgeldamiseks, millest mul pole tuhkagi kasu, sest ma ei oska ujuda. Millegipärast tõmbab mind aga sellest hoolimata vee poole, äkki seetõttu, et olen mere ääres sündinud. Sellel fotol asubki oma teele üks põhjatu paat.

Põhjatu paat

Enne päikese käest varju pääsemist tuli niisiis üle elada kolmveerandtunnine katamaraanisõit. Ekskursiooni hinnas sisaldus lahkesti üks soft drink ehk meie mõistes limonaad (seda, mida siin limonaadiks kutsutakse, rääkisin mäletatavasti eile). Sellel laeval tähendas see seda, et umbselt jääkuubikuid täis klaas sisaldas muuhulgas ka natuke jooki. Üldse märkasin, et siinkandis armastatakse klaasi palju jääd panna, kuid selles klaasis suurt peale jää ja kõrre polnudki. Vaat sulle siis tasuta kraami. Jooki nautides tegin veel ühe foto.

Vaade katamaraanilt

Mõne aja möödudes asusime teele neeme enda suunas, sest Cabo teatavasti tähendabki hispaania keeles neeme. Sellelt pildilt paistab, et ma polnud pruunkuubede seas ainus fotohuviline.

Pruunkuued aktsioonis 1

Sõitmise ajal saime kuulata Jacques Cousteau selgitusi selle kohta, mida me parajasti näeme ja mis toimub meie jalge all allpool merepinda. Varsti jõudsimegi neemeni.

Cabo San Lucas 1

Cabo San Lucas 2

Sellel fotol on kuulus Cabo kaar. Eestlasi käib siin vähe, aga siiski käib, sest nägin kellegi Orkuti profiilis peaaegu samasugust pilti, ainult süsta asemel oli läbipaistva põhjaga paat.

Cabo San Lucas 3

Päris neeme tipp. See neem on väga efektse välimusega, mistõttu turiste karjakaupa just siia meelitatakse, kuid California poolsaare lõunapoolseim punkt asub tegelikult veidi mujal.

Cabo San Lucas 4

Cabost ühele poole jääb Vaikne ookean ja teisele poole California laht, mida kohalikud Cortesi mereks kutsuvad. Fakt, et California lahte ka Cortesi mereks nimetatakse, oli mulle küll uudiseks; huvitav, et ma geograafia- ja ajaloohuvilise inimesena seda varem ei teadnud. See näitab, et maailmas leviv poliitiline korrektsus pole päris igale poole jõudnud, vastasel juhul oleks selle kurikuulsa konkistadoori nimi siingi põlu all. Lahe hüüdmine mereks on samuti pärit ammusest ajast, kui maadeavastajad Californiat veel saareks pidasid. Meie giid nimetas seda lahte kogu ekskursiooni vältel igatahes eranditult Cortesi mereks.

Vahepeal suundusin laeva teisele küljele, et päike liiga pikalt üht ja sama kohta ei kõrvetaks. Siingi näitas rahvas üles suurt huvi Cabo kui turismiatraktsiooni vastu. Sellelt pildilt näeb, et lisaks tavasurelikele ühines meie ekskursiooniga ka Ron Glass ise.

Pruunkuued aktsioonis 2

Ühtlasi leiab pildilt vasakust servast vähemalt ühe ametliku Browncoat Cruise’i särgi, mis on rõvedat helepruuni värvi. Taustal olevad tumedamates toonides pruunid särgid ei ole ürituse ametlikud särgid, kuigi neid sai kruiisi vältel osta. Mõneti on korraldajate valik pruuni värvi kasuks mõistetav, sest haakub ilusasti sõnaga pruunkuub, paraku meeldisid mulle läbiviijate endi oranžid särgid tunduvalt rohkem. Seetõttu oligi mul täna seljas hoopis sedasama oranži värvi Subclubi särk. Mu omapärased T-särgid said meie ürituse jooksul üldse meeldivalt positiivse vastuvõtu osaliseks, näiteks kohe esimesel õhtul kommenteeris üks tegelane möödaminnes: „Keep up the good work. I hate clowns.”, vihjates sellega mu särgil olevale kirjale „I just killed a clown”. Sarnane oli suhtumine ka paari teise särgi puhul.

Vaade neemele teise kandi pealt. Pildile on jäänud isegi üks koobas.

Cabo San Lucas 5

Meie giid, kellest ma hiljem veel mõne sõnaga räägin, mainis, et viiskümmend aastat tagasi elas Cabos ainult paar-kolm tuhat inimest. Väga oluline on siinjuures rõhutada, et üks neist oli tema vanaisa. Viimastel aastakümnetel on Cabo aga turismipiirkonnana väga populaarseks saanud, nii elabki seal praegu juba umbes 150 000 inimest ja rannad on hotelle täis ehitatud.

Valmis majad

Kuigi ruum hakkab otsa saama, pole hullu, küll leiab veel kohti, kuhu ehitada.

Pooleliolevad majad

Mäenõlvad leiavad siingi tõhusat rakendust, kuigi mitte nii julmalt kui Albuquerque’s.

Künka otsa ehitatud majad

Laev hakkab sadamasse tagasi pöörduma.

Pruunkuued aktsioonis 3

Ühe kai ääres seisis ehtne mereröövlite laev, Lõbus Roger mastis lehvimas.

Surnukirstul viisteist meest, hoirassaa, ja pudel rummi!

Maal jaotati meid suhteliselt kaootiliselt nelja bussi vahel laiali. Mul ja ülejäänutel, kes sattusid neljandasse bussi, avanes au veeta ka ülejäänud aeg laeval Cousteau jutu vahele rääkinud giidi, Jesuse seltsis. Ennast tutvustades mainis ta kohe, et siinkandis on inimestel ainult kolm võimalikku eesnime: Jose, Maria ja Jesus. Hmm, siin on vist peidus mingi vihje. Tema nimi, nagu mainitud, oli Jesus. Veel lisas ta, et erinevalt teistest giididest on tema seltsis lõbus. Nojah, seda ütlevad nad kõik.

Bussis oli meeldivalt jahe ja päikesepõletuse oht oli selleks korraks möödas. Ekskursiooni kava põhjal pidime külastama mitmeid kohalikke vaatamisväärsusi ja esimese peatuse tegime siinsete klaasipuhujate juures. Mina kujutasin üsna hästi ette, kuidas see käib, kuid ameerika suurlinnainimeste jaoks oli see kindlasti tõeline eksootika. Järgmise pildiseeria käigus valmistab spetsialist toormaterjalina kasutatud üheksast õllepudelist vaasi. Esimesel fotol seletab klaasipuhuja selja taga midagi ka Jesus.

Klaasipuhuja 1

Klaasipuhuja 2

Klaasipuhuja 3

Seejärel sõitsime mere ääres asuvasse itaalia restorani, kus tegime kahekümneminutilise pausi. Siin tegin midagi enda kohta võrdlemisi ebatüüpilist. Nimelt sai taas valida ühe tasuta joogi ja mina valisin selleks seekord vabatahtlikult Corona õlle. Kuna terve oma senise elu jooksul olen ma ära joonud umbkaudu kümmekond pudelit õlut, siis pole ma kõige õigem inimene selle väärtust hindama, sest minu jaoks on nad kõik ühtmoodi vastikud, aga see tundus taas kuidagi veemaitseline.

Terrassilt leidsin vanad tuttavad Eddie ja Jeni, kelle seltsis olid veel üks mees ja naine. Eddie on selles mõttes fenomen, et esiteks oli ta üks väheseid, kes suutis meelde jätta mu nime, ja teiseks suutis ta selle võrdlemisi täpselt välja hääldada. Peale tema sai sellega hakkama ainult Jason (Universali giid), kuigi tegelikult pole vahet, kuidas mind hüütakse. Peaasi, kui ma aru saan, et keegi tahab minu poole pöörduda.

Ülejäänud restoranis oleku aja puhusin selle seltskonnaga juttu. Teised peamiselt rääkisid ja mina kuulasin. Tuli välja, et tundmatu mees (kelle nime ma jälle ei mäleta) on Fisher Stevensi assistent. Tema üllatuseks me Eddiega mõlemad teadsime, kes Fisher Stevens on, sest ta arvas, et see nimi ei ütle meile midagi. Üldiselt pidi olema nii, et inimestel hakkab mingi ettekujutus tekkima alles siis, kui mainida, et ta mängis filmis Lühis (Short Circuit). Välja tuli aga hoopis see, et Eddie on päris suur Fisher Stevensi fänn ning et mulle meeldis kunagi TV3 pealt vaadata sarja Homsed uudised (Early Edition), kus ta mängis peategelase sõpra. Nii sattusidki temaga juttu ajama just õiged inimesed. Muuhulgas mainis ta, et Fisher Stevens üritab pärast pausi taas Hollywoodis järje peale saada. Lisan taas ühe ekraanipildi DVD-lt meie seltskonnaga, kuigi Fisher Stevensi assistendi naine (kes oli muide väga kena, nii et tal on vedanud) jääb suuresti kaadris domineeriva Eddie selja taha. Ma ise suutsin jälle demonstreerida enda harukordset annet filmilindile mitte jääda, kuigi olin tegelikult sealsamas. Päris ideaalselt see siiski ei õnnestunud, olen DVD-lt end juba viiest kohast leidnud.

Eddie, Jen, Fisher Stevensi assistent ja tema naine

Siin on veel mõned samas kohas tehtud fotod.

Itaalia restorani esine

Itaalia restorani juures 1

Itaalia restorani juures 2

Ekskursiooni kavas oli ka kaktuseistanduse külastamine, aga kui ma just mäluaukude all ei kannata, siis me sinna ei jõudnud. Selle asemel sõitsime paarikümne kilomeetri kaugusele San Jose linna, mille ametlik nimi on taas pikem, San Jose del Cabo. Tee äärde jäi mitmeid golfiväljakuid, mille kohta Jesus pidevalt rõhutas, et neid kastetakse ümbertöödeldud ookeaniveega. See tundus talle olevat väga südamelähedane teema, sest ta mainis vee ümbertöötlemist oma jutus vähemalt kümme korda. Väljakul, mille kõrval me San Joses bussist maha tulime, lehvis hiiglaslik Mehhiko lipp.

San Jose del Cabo

San Joses oli valida, kas minna poodidesse või sööma. Kuna suurem osa seltskonnast olid ameeriklased, läksime mõistagi sööma. Minul kõht eriti tühi polnud, seega olin kahevahel, kas minna teistega kaasa või luusida omapead ringi. Lõpuks otsustasin ikkagi teistega ühineda. Sattusin viiesesse lauda, kus olid peale minu veel abielupaar Norm ja Barbara, mulle juba õhtusöögilauast tuttav teksaslane Mike ja veel üks naine, kes rääkis isegi vähem kui mina, seega pole mul aimugi, mis ta nimi võis olla. Mu uued tuttavad Norm ja Barbara olid taas väga lahedad inimesed, aga seda võib vist kõigi pruunkuubede kohta öelda, nii et ma ei tea, kui kaua ma viitsin seda korrutada. Muuhulgas tuli välja, et Barbara on osaliselt soome päritolu, mistõttu polnud mul jällegi vaja selgitada, kus Eesti asub, sest nad teadsid seda isegi piisavalt hästi. Nemadki said Firefly-pisiku alles pärast Serenity nägemist. Omalt poolt rääkisin sellest, kuidas Serenity Eestis kinno jõudis, Edinburghi-reisist ja muust, seega vestlusteemasid meil jagus.

Võtsin DVD-lt taas mõned kaadrid, kus nad juhuslikult peal olid. Esimesel pildil on Mike Ron Glassiga.

Ron Glass ja Mike

Ron Glass ja Barbara.

Ron Glass ja Barbara

Norm ja Sonny Rhodes.

Norm ja Sonny Rhodes

Teised meie vestluse käigus sõid, aga mina ei näinud selleks hetkel tõesti vajadust, kuigi selles kohas sai kümne dollari eest suhteliselt piiramatus koguses süüa. Küll tarbisin ma ära ühe kokakoola. Maksmishetkel tekkis Mike’il mõte see jook mulle välja teha, mida ma tal ka teha lasin, kuigi ei saa öelda, et ma end selles olukorras mugavalt oleksin tundnud, eriti kuna mul oli täpne raha olemas. Ma pole harjunud, et suhteliselt võõrad inimesed tahavad minu eest maksta ja ei osanud jälle kuidagi reageerida.

Pärast söögipausi sõitsime San Josest tagasi Cabosse, kus järgnes vabakava, kuigi soovituslik oli minna sadamas asuvale turule. Suurem osa meist, sealhulgas mina, seda ka tegi. Ostsin sealt 20 dollariga omale ajuvaba välimusega mehhiko maadlusmaski, sest mingi suveniir võiks ikkagi mälestuseks olla, aga suuremate asjade mahutamine pagasisse oleks olnud parasjagu keeruline ettevõtmine. Tõenäoliselt oleks saanud ka tingida, aga ausõna, ma lihtsalt ei viitsinud seda teha. Olen seni hoolega vältinud üles panemast pilte, kus ma ise peal olen, aga see foto on vast piisavalt anonüümne.

Mina ja mask

Seejärel suundusin tagasi laevale, sest ma ei osanud Cabos enam midagi tarka teha ja päike kõrvetas, mistõttu oli kasulikum varjus olla. Laeval keerasin kella jälle tund aega tagasi. Pärastlõuna möödus niisama luuslanki lüües, kuni oli aeg minna õhtust sööma. Muuhulgas astusin läbi aatriumist, lootuses leida seinalt eilse õhtusöögi ajal tehtud foto minust pidurõivais. Leidsin küll oma lauanaabrite pildid, aga mitte ennast, ilmselt oskas fotograaf väärt pildi ära vussida, mis mind mõnevõrra kurvaks tegi, sest see oleks olnud haruldane mälestusese.

Tagasi laeval

Vahepeal kohtasin ka Timi, kes oli samuti maale läinud ja sadamas ringi vaadanud. Muuhulgas oli ta soetanud ühe kuuba sigari. USA-sse neid teatavasti kaubandusembargo tõttu sisse viia ei lasta, mis tähendas, et sellele tuli laeval ots peale teha. Kusjuures ta polnud sugugi ainus, kes sigar näpus ringi jalutas. Ei tea, on need tõesti nii head, või on siin tegemist embargost tingitud massipsühhoosiga?

Õhtusöögi ajaks olin näost meeldivalt punane, aga hullemat õnnestus seekord vältida ja nahk püsis reisi vältel ühes tükis. Täna oli esimene õhtu, kus meie kuulsad külalised ei söönud koos, vaid olid laudade vahel ära jagatud ja soovijad said osta pileti, olemaks nendega ühes lauas. Meie kümneliikmelises seltskonnas oli samuti kadusid, sest Rach ja tema sõbranna, kellega ta õhtusöögi ajal peamiselt vestles, otsustasid tänase õhtu veeta meie asemel Jonathan Woodwardi seltsis. Kes saabki talle seda pahaks panna, oli ta ju Jonathanist ilmselgelt sisse võetud. Kuhugi oli kadunud ka Mike ja veel keegi, mistõttu anti meile täna väiksem, kuuekohaline laud. Paraku tähendas see ühtlasi seda, et täna teenindas meid Grenada mehe asemel poolakas Robert, kes oli morn nagu öö, sattudes sellega ülejäänud seltskonna pilkealuseks. Vabandasin ta välja sellega, et ta on pärit Ida-Euroopast ja siin on kõik sellised. Muuseas, olen suutnud välja selgitada veel ühe oma lauanaabri nime, milleks osutus Carolyn. Kui nii edasi läheb, siis tean varsti kõiki, kellega ühes lauas istusin.

Kuigi ma kuulsustega õhtusöögi eest ei maksnud, mul seekord kohaga vedas, sest Jonathan istus täpselt minu selja taga, nii et pisut iroonilisel moel olin talle lähemal kui Rach. Kui saabus kelnerite ühisetteaste aeg, kes täna astusid üles tantsukavaga, ronis Jonathan oma tavapärases lõbusas tujus toolile ja ühines nendega. Siinkohal oleks olnud õige aeg teha üks foto (vähem kui meetri kauguselt, ideaalsest kohast!), sest isegi minu fotokas suudab pimedas nii lähedalt pildistada, aga ma olen liiga viisakas inimene ega tahtnud talle välku otse näkku lasta ja pilt jäigi tegemata. Paparazzo’t minust ikka ei saa.

Õhtusöögi järel esinesid meile taas Sonny ja The Bedlam Bards. Vahepeal tuli lavale ka Michael Fairmani naine, kes tahtis meile mõned lood laulda, aga tausta-CD ei hakanud tööle, nii piirdus ta ühe looga a cappella. Ja hästi tegi, kuigi minu arvamus on ilmselt vähemuses, sest kõik teised teda miskipärast kiitsid. Viisi ta muidugi enam-vähem pidas ja häälematerjali jagus, aga minu arust oli tema esitus täiesti emotsioonivaba, tuim. Pealegi kulus mul ligemale minut, kuni ta refräänini jõudis, tuvastamaks, mis looga üldse tegemist on, sest ega see kuigivõrd ammusel ajal Judy Garlandi poolt kuulsaks lauldud originaaliga ei sarnanenud. Ütlen siis ära, et ta laulis meile oma versiooni laulust Over The Rainbow. Kontserdi ajal ostsin esimest ja viimast korda laeval alkoholi, sest kes saaks keelduda sinisest margariitast.

Õhtu lõppes järjekordse sarja ühisvaatamisega. Enne seda mängis Jeremy meile ette mõned lihavõttemunad Done The Impossible DVD-lt, sealhulgas masendavalt jabura õppevideo komposti kasulikkusest, milles lööb kaasa umbes 8-9-aastane Jewel Staite. Seda pidavat mõnedes Kanada koolides tänase päevani näidatama. Võib-olla peaks meilgi sellise video kasulikkuse peale mõtlema, biojäätmed on praegu kuum teema.

Seekord otsustas rahvas ühiselt vaadata osa War Stories, milles lööb niisiis kaasa Niska ehk Michael Fairman, kusjuures meie hulgas oli ka algaja pruunkuub Audrey. Ma pole küll mingi puritaan, aga pole kindel, kas ma nimelt seda osa julgeks nii noorele lapsele näidata, saab veel hingelise trauma ning kümne aasta pärast võtab automaadi kätte ja laseb kõik maha, kes ette jäävad. Eks ma nüüd muidugi veidi liialdasin, selles vanuses peaks inimene juba oskama tegeliku elu ja väljamõeldise vahel vahet teha. Pealegi lõpuni ta seda ei vaadanud, eeldan, et ta läks magama, sest kellaaeg oli juba üsna hiline. Meilgi polnud täna õhtul aega vaadata rohkem kui üks osa.