Elation teeb aeg-ajalt ka pikemaid reise, kuid meie kruiis kestis viis päeva, mis tähendas, et kaugemale California lahte me sisse ei sõitnud ning pärast Cabo külastust pöörasime otsa ringi ja asusime tagasiteele. Täna liikusimegi täie hooga California ranniku lähedal põhja poole.

Kuna hommikuks oli planeeritud autogrammisessioon, siis polnud mul tõusmisega kiiret, kusjuures katse-eksituse meetodil õnnestus tõestada, et liiga hilja ei tasu siin laeval kah üles tõusta, sest hommikusöögist jäin igatahes ilma. Puuviljakaussi polnud õnneks veel minema viidud ja sealt suutsin omale krabada paar banaani. Samas, väike paastumine pärast kõike seda söömist pole ju paha.

Kell tegelikult polnudki väga palju, nii olin üsna autogrammisessiooni alguses Inspirationi söögisaalis hakkamas ja jälgisin, mis toimub. Mind need autogrammid eriti ei huvitanud, sest põhitegijate omad on mul olemas, pealegi kritseldasid nad neid terve pühapäeva hommiku plakatitele, mis andis alust loota, et neid plakateid hakatakse kunagi jagama. Seega lõin seal niisama aega surnuks.

Kella üheteistkümneks oli planeeritud huvitav üritus: mullivanni ühiskülastus Jayne’i mütsidega. Jayne’i müts on huvitav ajuvaba välimusega riideese, mille tegelaskuju nimega Jayne sarja ühes osas emalt kingituseks saab ja uhkusega kannab. Tuttavad teavad, et minulgi on selline müts, Eestis minu teada ainus, millega ma talveperioodil iga päev ringi liigun. Mullivanni ma sellegipoolest ei roninud, sest ei võtnud reisile ujumispükse kaasa. Mäletatavasti ei oska ma ujuda, nii ei näinud ma põhjust ballasti ilmaasjata kaasa vedada. Pealegi, kui mul oleks need kaasas olnud, ei oleks need kuigivõrd ülejäänud seltskonna omadega harmoneerunud. Siin on millegipärast kombeks, et meeste ujumispüksid peavad ulatuma poolde säärde, aga minu omad on sellised, nagu meie rannas oleme harjunud nägema. Naised õnneks 1930-ndatest pärit trikoodega enam ringi ei käi ja mõni kannab isegi bikiine. Sellegipoolest, oleks mul vastav varustus kaasas olnud, oleksin selle trikiga ilmselt kaasa läinud, aga siis poleks ma saanud teistest neid kauneid fotosid teha.

Rahvas hakkab vaikselt kogunema.

Mütsid mullivannis 1

Inimesi on juba päris palju.

Mütsid mullivannis 2

Lehvitame pildistajatele.

Mütsid mullivannis 3

Ikka veel pole kõik kohal…

Mütsid mullivannis 4

Mõned suuremad plaanid ka. Selle pildi keskel on Julia, kellest eile väga innustatult rääkisin. Esiplaanil vasakul on siniste juustega Jenny, kuigi praegu ei paista tema juuksed mütsi alt eriti välja.

Mütsid lähivaates 1

Ei saa ju jätta muljet, et mind huvitab ainult Julia, seega peab teisigi lähemalt pildistama. Vaikselt võeti üles lauluviis „The Hero Of Canton” (kes teab, see teab).

Mütsid lähivaates 2

Mütsid lähivaates 3

Audrey, meie seltskonna kõige noorem liige. Tänapäeval on päris riskantne sellist pilti üles panna, mine tea, mis süüdistusi sulle pärast kaela lajatama hakatakse, aga minu arust oli ta üsna armas laps. Ma polnud ainus, kes nii arvas, terve me seltskond, kuulsused kaasa arvatud, hellitas ta vist päris ära, sest kedagi teist talle konkurentsi pakkumas polnud. Aga mis seal ikka, järelkasv on alati teretulnud. Neil piltidel seisab ta nukralt mullivanni serval, sest selle küljel oli kuri kiri „Alla 18-aastastele keelatud”. Mütsi sai ta muide kingiks meie jõuluürituse käigus ja oli selle üle väga õnnelik.

Mütsid lähivaates 4

Veel üks üldine plaan. Lõpuks on kohale jõudnud Mike, kes otsustas veidike teistsuguse Jayne’i mütsi kasuks, nagu ka tema kõrval seisev meeskodanik.

Mütsid mullivannis 5

Mõne hetke pärast tekkis seltskonnal mõte, et võiks mütsidega torust alla lasta. Mõeldud-tehtud. Esimesena astus võistlustulle sinijuukseline Jenny.

Ettevalmistused laskumiseks

Nii jõudis ta vette.

Jenny torus

Taas sain ma fotoka peale tõsiselt vihaseks, sest suurem osa torust alla tuhisevaid pruunkuubi nägid pildil välja sellised. Sellest me üldse ei räägi, et välguga pilti tehes tuleb mitu sekundit oodata, enne kui midagi toimuma hakkab. No kurat, inimesed ei püsi ju nii kaua ühe koha peal.

Plärtsatus

Julia õnnestus pildile saada, sest suunasin kaamera ettenägelikult pisut allapoole.

Julia torus

Ma ei tea, kuidas see võimalik on, aga mingi nipiga suutis ta torust alla tulles värvitüki oma küüne alla saada. Siin uurib ta pahuralt olukorda ja suundub õige pea laevaarsti juurde. Ülejäänud reisi aja oli tema sõrme ümber veider metallkonstruktsioon.

Pahur Julia

Rahvas hakkab vaikselt ära vajuma.

Tüdimus

Paraku polnud praegu kõige õigem aeg lahkuda, sest meie üritustele tüüpiliselt tegelik algusaeg veidi viibis ning ametlik osa polnud veel alanud. Läksin ka ise minema, kui Tony, ürituse idee autor mulle alles koridoris vastu tuli. Seetõttu läksid vannis istumine, sealhulgas laul, video jaoks kordamisele, kuid osalejaid oli vähem kui meie mitteametlikul üritusel.

Autogrammijagamine kestis edasi, kuid algusest peale võis märgata, et üks bardidest, Cedric, on kuhugi kadunud. Ilmnes, et kuri tõbi on mehe maha murdnud. Ma ei tea, kas tegemist oli kõhutõve või mingi muu taudiga, kuid tõsiasjaks jääb see, et teda polnud terve päev näha. Tim, erinevalt minust, võttis autogrammijagamist, nagu fotosessioonigi, väga tõsiselt ja küsis kõigi käest autogrammid. Pildile jäi ta vist samuti kõigi kuulsustega. Minule piisas täna sellest, et sain kätte oma üleeile tehtud ühispildi.

Päev jätkus ühislaulmisega Romeo ja Julia klubis. Pruunkuubede hulgas on ikka palju musikaalseid inimesi ja meie üritus andis väikese laulupeo mõõdu välja küll. Alustati muidugi enamtuntud paladest, nagu Firefly tunnusmeloodia ja „The Hero Of Canton” (jälle!), seejärel liiguti mulle tundmatute lugude juurde, mille hulka kuulus ka mitu olukorrale vastavaks kohendatud sõnadega jõululaulu. Üks lugu, mida ma varem polnud kuulnud, oli Sail The Sky, mis mulle tõsiselt meeldima hakkas. See on ka bardide plaadi peal ja kaht esimest minutit saab plaadiga tutvudes kuulata. Laulupeo muusikalise tausta eest vastutaski Hawke, kes oli terve, erinevalt Cedricust.

Laulupeole järgnes Firefly ja Serenity teemaline viktoriin, kus ma kaasa ei mänginud, olin vaid pealtvaataja rollis. Küsimused varieerusid lihtsatest keerulisemateni, kuid olid suunatud siiski suurematele fännidele kui mina, sest enamiku küsimuste vastuseid ma ei teadnud. Parima küsimuse auhinna napsas omale küsimus: „Mis oli šahti number, kustkaudu Serenity Havenisse saabus?” Pildilt saab igaüks seda ise vaadata.

Serenity jõuab Havenisse
Autoriõigus: Universal Studios

Keegi, vist mängu läbiviija Christy kommenteeris, et kui mõni meist oleks seda teadnud, oleks ta tõsiselt meie terves mõistuses kahtlema hakanud. Õnneks selliseid inimesi meie hulgas polnud. Samas ma ei kahtle, et näiteks Star Warsi fännide hulgas on küll selliseid, kes teavad filmidest iga viimast kui detaili. Võib-olla on neid ka pruunkuubede hulgas, aga sel juhul otsustasid nad meiega koos mitte reisida. Viktoriini neli paremat said nänni, kusjuures nende hulka jõudmisel mängisid oma rolli nii teadmised kui õnn, olenevalt sellest, missugused küsimused sulle sattusid.

Pärastlõuna oli taas vaba, sest kavas oli rollimäng, mis mind ei huvitanud, kuigi rollimängijatele valmistas kindlasti rõõmu, et Niska rollis esines Michael Fairman ise. Hommikust saadik oli näha, et tuul hakkab vaikselt tõusma ning kella kolme paiku oli see juba päris tugev.

Torm on tulemas 1

Lainedki läksid tasapisi suuremaks ning õhtul kõikus laev üsna tublisti, nii et laeva koridorides oli sirgelt käimisega probleeme.

Torm on tulemas 2

Täna oli viimane hea võimalus merel päikese loojumist jälgida ning seda ma ka tegin, lootuses näha rohelist sähvatust. Aga mida polnud, seda polnud.

Õhtusöök toimus taas kuulsuste seltsis ning seekord otsustas Tim meie seltskonna asemel istuda Michaeliga ühes lauas. Christy, kes vastutas lauanimekirjade eest, ajas midagi sassi, nii juhtuski, et minuga samas, neljakohalises lauas, istus ainult Jenby ja mitte kedagi teist. Õnnetu juhus, sest nüüd ei saanud ma paratamatult terve õhtusöögi aja vait olla, mis mul eelmistel päevadel nii hästi välja tuli. Ega siis midagi, pidime omavahel vestlema. Minu õnneks oli ta jutukas inimene, seega rääkis suurema osa ajast tema. Muuhulgas tuli välja, et Jenby on jurist ja Eesti eluga oli ta samuti päris hästi kursis, sest tema isa oli juba sügaval Nõukogude ajal tihti Leningradis komandeeringus käinud. Sellel videolt võetud pildil on Jenby parempoolne.

Jenby tantsuhoos

Täna oli jällegi tantsimise päev, kusjuures seekord käis see Macarena saatel. Jonathan tegi sama, mida eile, kuid täna leidus talle järgijaid. Minu vaatenurk jättis erinevalt eilsest tublisti soovida, lisaks sellele, et olime neist kaugel, toimus tegevus mu selja taga.

Pärast õhtusööki algas kokteilipidu, mis läks sujuvalt üle karaokeks. Peo käigus pakuti tund aega tasuta alkoholi. Kes siis sellisest asjast keelduda suudab? Tarbisin minagi kaks tundmatu nime ja koostisega eredavärvilist kokteili (valetan, üks neist oli puhta valge). Kuulsused olid samuti meie seltsis ja veetsid lõbusalt aega.

Karaoke käigus tuli taas välja, et meie hulgas on palju häid lauljaid, sest naljategijad olid ilmses vähemuses. Näiteks Eddie näitas end väga heast küljest. Laval käis ka Nectar, kes esitas koos mingi tüübiga laulu We Will Rock You, samuti paitas meie kõrvu taas paari lauluga Michaeli naine.

Karaoke vahel jagati ära auhinnad kostüümivõistluse parimatele, milleks oli enam-vähem sama nänn kui viktoriini võitjatele jagatu: koomiksid, raamatud ja muu taoline kraam. Sellelt pildilt jõudsid parimate hulka roosa kleidiga Kayleeks kehastunud naine ja Arieli haigla medtöötaja (tema riietel on helkurribad).

Kostüümivõistlus 1

Selle pildi paremas ääres seisab taas Kaylee, keskel aga kuldse kleidiga Heather ja mustas kuues Rob, kes kuulusid samuti võitjate hulka.

Kostüümivõistlus 2

Siin valmistub näitlejatest koosnev žürii osavõtjaid hindama. Ma poleks seda fotot siia lisanud, kuid see on ainus, millelt leiab Michael Fairmani meeldiva lauluhäälega naise ja tema tütre (paremalt teine-kolmas).

Žürii 1

Žürii alustas tööd.

Žürii 2

Lõpptulemusena selgus kostüümivõistlusel neli võitjat, kellest kolm on juba ära nimetatud ja ainus, kes sedapuhku imekombel pildile ei jäänud, oli mu vana tuttav Kevin 00-Washi kostüümis. Kuna meie seas oli ka nooremaid, anti välja eraldi auhind laste kategoorias, mille võitis ainus osaleja Audrey. Eriauhinna kõige napilõikelisema kostüümi eest sai kodanik, kes imiteeris üht Jonathani kostüümi Firefly osast The Message ehk teisisõnu võttis end aluspükste väele.

Jonathan algatas juba paar päeva tagasi, kingijagamise käigus, veel ühe võistluse, mille võitja on see, kes suudab Seani ratastooli külge kruiisi lõpuni jäänud päevade jooksul kinnitada kõige nõmedama väljanägemisega asja. Sean oli lisaks Timile teine ratastoolis pruunkuub meie kruiisil. Kuna aga Sean tahtis homme taas maale minna, siis palus Jonathan kõik tema tooli külge pandud saasta ajutiselt ära võtta ja homme õhtul enne võitja väljaselgitamist tagasi panna. Siin saab Sean rahulikumalt hingata, sest ta tool näeb jälle normaalne välja.

Sean ratastoolis

Karaokelugude vahel käivitati üks teine plaat, mis tõi kaasa spontaanse ühislaulmise. Paistab, et paljud pruunkuued on lisaks muule ka Buffy fännid, sest selleks plaadiks oli muusikali Once More, With Feeling heliriba. Siin rikuti kindlasti sadat sorti autoriõigusi, sest minu teada keelas Fox hiljuti kõigi oma telesarjade avalikud esitused ära, aga see oli kahtlemata võimas vaatepilt. Mina pidin taas jääma vaataja rolli ega poleks parimagi tahtmise juures saanud kaasa lüüa, sest lisaks mõningasele viisipidamatusele ei teadnud ma sõnu. Ja ise tahan veel Buffy fänn olla.

Õhtu lõpetuseks oli kavas bardide kontsert, aga kuna Cedric oli endiselt haige, pidi Hawke meile esinema üksi. Nii jagunes rahvas sujuvalt karaoke ja Hawke’i kontserdi vahel, mis toimusid erinevates kohtades. Hawke andis oma parima, esitades põhiliselt ropuvõitu sisuga lorilaulusid, aga tema hääl läks üsna kontserdi alguses jalutama ega tulnudki enam tagasi, kuid jäin sellegipoolest kuulduga rahule. Mõlemat bardi korraga saab kuulata homme, pärast lõputseremooniat. Jah, kurb küll, aga kruiis hakkabki vaikselt läbi saama.