Öö möödus meeldiva kõikumise tähe all, sest lained olid päris suured, kohati ligi kolmemeetrised. Täna ootas meid ees viimane maaleastumine enne naasmist San Diegosse, Ensenada-nimelise linna külastus. Kui Cabos pakuti pruunkuubedele välja ühine ekskursioon, siis Ensenadas võis igaüks teha, mida ise tahtis. Mina reserveerisin endale aegsasti pileti sõiduks edasi päris piiri äärde, Rosaritosse. Filmitemaatika oli vähemalt sellel reisil võrdlemisi tähtsal kohal ja Rosaritos asub üks Foxi allüksus, kus on vändatud suur hulk filme, sealhulgas maailmas läbi aegade enim sisse toonud Titanic. Seetõttu saigi end jälle varakult üles aetud, sest buss väljus kai kõrvalt juba kell 9 hommikul (siin, erinevalt Cabost, kehtis sama aeg, mis laeval).

Cabost erineb Ensenada ka selle poolest, et siin ei jää laevad reidile, vaid sõidavad sadamasse sisse. Sellel fotol seisabki meie laev juba kai ääres.

Sadamakai

NOOOOT! Poole üheksa ajal kuulsin poole kõrvaga esimesi sahinaid, seega oli mul üsna hea ettekujutus, mis toimuma hakkab, kuigi suurem osa laevast viibis õndsas teadmatuses. 8.50 paiku tuligi ametlik teadaanne: „Peame kahetsusega teatama, et Ensenada sadam on tormi tõttu suletud ning ükski alus ei pääse sadamasse ega sadamast välja. Seetõttu jätkab meie laev teekonda San Diegosse, kuhu jõuame planeeritud ajal homme kell 8. Kaldaekskursioonide eest ettemakstud raha kantakse teie kontole tagasi, lisaks pakume teile ebamugavuste katteks omalt poolt 25 dollarit krediiti, mida saate kasutada ostude eest tasumisel. Kruiisilaeva Elation kapten ja kogu meeskond soovivad teile meeldivat päeva merel.”

Niipalju siis sellest. Laeval liikus ringi palju rohelisevõitu nägudega inimesi, kes oleks meelsasti tervitanud võimalust jalge all jälle kindlat maad tunda. Selle asemel pidid nad taluma veel terve päeva kõikumist, mis oli seda hullem, et laev podistas edasi minimaalse kiirusega. Parim pilt, mille ma Ensenadast teha suutsin (kui see ikka on Ensenada, need võivad lihtsalt mingid suvalised majad mäe külje peal ka olla). Kusjuures meri pole ju iseenesest eriti tormine, ainult veidi rahutu. Huvitav, mis siis päris tormi korral juhtub?

Ensenada

Midagi targemat polnud teha, niisiis läksin tagasi magama ja põõnasin päris mitu tundi. See osutus üpris heaks mõtteks, sest järgmised paar päeva jäi uneaeg minimaalseks. Üles ärgates ronisin taas pasuna lähedusse ning tegin veel mõned kaadrid merest, mis oli juba mõnevõrra rahulikum kui hommikul.

Tormine meri 1

Tormine meri 2

Tormine meri 3

Kuna päeval pidid kõik laevalt ära olema, siis koosnes pruunkuubede tänane kava esialgu ainult lõputseremooniast, aga sel ajal, kui ma magasin, olid korraldajad kokku pannud hädakava, et meil laeval lootusetult igav ei hakkaks. Taas toimus mingi üritus mullivannis, paraku magasin ma selle maha, seega ei tea ma täpsemalt, mis see võis olla.

Pärast lõunat oli meil täpselt nii palju vaba aega, et saime teha plaanivälise ühisvaatamisseansi ja koos ära vaadata Serenity täispika mängufilmi, kuigi teame seda kõik vist niigi peast. Mina polnud seda juba mõnda aega vaadanud, aga seda pikema pausi järel uuesti nähes olen sunnitud tunnistama, et Serenity on ikka tõesti hea film. Kui olen reisikirjadega ühele poole saanud, siis üsna suure tõenäosusega kirjutan siin blogis peagi sellest filmist veidi pikemalt. Kes oli filmi piisavalt näinud ega tahtnud seda uuesti vaadata, võis teha tutvust Firefly-teemaliste kaardimängudega või omapead aega veeta. Võimalik, et kavas oli veel üritusi, aga kuna need ametlikus ajakavas teadupärast ei kajastu, siis rohkem mulle küll ei meenu.

Enne õhtusööki tegime aatriumis ühispildi, millel peaksid, vähemalt teoreetiliselt, olema peal kõik kruiisil käinud pruunkuued. Seejärel oligi aeg viimast korda koos õhtust süüa, kusjuures täna istusid kõik jälle selles lauas, kus ametlikult ette nähtud. Midagi põrutavat söömise ajal ei juhtunud ja hüvastijätuks laulsid kelnerid meile ühe südantlõhestava loo, kutsudes meid tulevikuski nendega kruiisima, sest Carnivali laevadel on alati fun, fun, FUN! Paraku hakkas see deviis meil selleks ajaks juba väikestviisi üle viskama.

Õhtusöögi järel toimuski lõputseremoonia. Viimast korda said sõna meie külalised ja kõik istusid kurbade nägudega Cole Porter Lounge’is. Ma pole vist öelnudki, et suurem osa üritusi toimus just seal. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Tony oli kusagilt kätte saanud tuliuue DVD, millel meie tegemised kokkuvõtlikult peal ja me vaatasime selle seejärel ühiselt läbi. Tseremoonia lõpus käisime oma tühjade karpidega seda alandlikult omalegi palumas, pannes ühtlasi kirja aadressi, kuhu mingi aja pärast peaks jõudma veel kaks DVD-d küsimuste-vastuste sessiooniga täies pikkuses ja muude olulisemate sündmustega täismahus. Ühtlasi saime teada, et meie erakordse tubliduse tõttu ei jäänud üritus osalejate vähesusest hoolimata kahjumisse, mistõttu saab igaüks tasuta plakati kõigi kuulsuste autogrammidega. Ma võin mõnikord ikka päris ettenägelik olla.

Lõputseremoonial jagati välja ka Jonathani poolt lubatud auhind sellele, kes paneb Seani ratastooli külge kõige nõmedama väljanägemisega asja. Eile kraamiti tema tool kenasti puhtaks, aga nagu välja tuli, polnud sellest mingit kasu, sest Sean ei saanud niikuinii maale minna. Siin paneb rahvas tema tooli külge sodi tagasi.

Seani piinamine 1

Sellel pildil jälgib Rach kokteili imedes toimuvat.

Rach imeb kokteili

Tagatipuks torkas Jonathan Seanile sülle ka oma ukulele.

Seani piinamine 2

Selline nägi Seani ratastool välja, kui kogu kõnts oli selle külge tagasi riputatud.

Seani passioon

Teise ja kolmanda koha omanikud said auhinnaks laimiviilu Jonathani ja Seani tequilaklaaside küljest, mille eelnimetatud olid eelnevalt tühjaks kummutanud, aga esikohaomanikule tegi Jonathan niisiis välja ühe joogi (võib-olla ka rohkem, ma täpselt ei tea). Ja võitjateks osutusid… taas Heather ja Rob, kes riputasid tooli külge laeva täispuhutava maskoti, milleks oli mäletatavasti korsten. Paistab, et neil on ikka päris õnnelik käsi, pea igal pool läks neil hästi.

Välja kuulutati heategevusliku oksjoni võitjad, kusjuures üheks neist oli Tim, kes sai omale kotitäie suhteliselt mõttetut kraami. Samas oli oksjoni heategevuslik aspekt olulisem kui see, mis sealt lõpuks vastu saadi. Lisaks maksis vähemalt Timi võidu, nagu ka õhtusöögi Michaeliga, kuulsuste autogrammid ja fotod, suuresti kinni Carnival, sest ta käis peaaegu igal õhtul kasiinos mängimas ja naases sealt huvitaval kombel rikkamana kui minnes. Põhiliselt panustas ta vist blackjack’ile, sest mul on küll raske uskuda, et mänguautomaadid tema vastu nii helded oleksid olnud.

Lõputseremoonial tuli üldsuse tungival palvel kordamisele eileõhtune meeleolukas ühislaulmine. Tuleb välja, et kõik pruunkuued ikkagi pole Buffy fännid, sest mõned olid toimuva üle täielikus hämmingus. Suurem osa rahvast aga kordas oma eilset etteastet, kuigi tänases repertuaaris olid teised lood.

Lahtise suuga laulupidu

Õhtu lõpetasid bardid, kelle esinemine eile ära jäi. NOOOOT! Hmm, see Borati nali tüütab korduval kasutamisel ära. Bardid ei esinenud ka täna, sest Cedric oli küll olemas, kuid sama tõbi murdis maha Hawke’i, nii et ikka oli pool puudu. Niisiis kuulasime Cedricut ja taas avanes võimalus end näidata Eddiel, kes teda mõne loo puhul kitarril saatis.

Pärast läksid mõned pruunkuued veel diskole, aga mul polnud tantsutuju, eriti pärast teadaannet, et homme hommikul kell 6.30 peavad kõik, kes pole USA kodanikud, ilmuma immigratsiooniametnike palge ette. Nojah, isegi hea, et nad meid näiteks kell 5 näha ei tahtnud. Kui Cedric lõpetas, läksin seega tagasi kajutisse, uurimaks, mida huvitavat meie DVD-l veel leidub.