Kui saabus kesköö, siis ma sedapuhku veel ei maganudki, vaid tutvusin endiselt meie tuliuue DVD-ga. Magama läksin alles pärast seda, kui DVD oli algusest lõpuni läbi vaadatud. Öö möödus rahutult, sest siin on kurjad onud, kes saavad väga pahaseks, kui sa õigel ajal immigratsiooniametniku ette ei jõua. Tagatipuks hakkas kella nelja ja viie vahel järjekindlalt helisema mobiil, mistõttu olin tõsise dilemma ees: kas lülitada see hääletu režiimi peale ümber ja riskida magamajäämisega või jätkata samamoodi, saavutades selle, et lisaks mulle ärkab ka Tim üles. Lõpuks lülitasin heli ikkagi välja, kuid magamisest ei saanud enam erilist asja.

Punktipealt kell 6.30 olin taas Cole Porter Lounge’is, kus istusid kurjad ametnikuonud. Seal läks kõik libedalt ja varem igaks juhuks ära täidetud blanketti polnud seekord vaja, sest vastav paberilipakas oli passis alles. Üks ametnik tuvastas nimekirjast „Estonia”, osutas seepeale oma nimesildile (Zykas) ning kommenteeris „Lithuania”. Taiplik, nagu olen, järeldasin sellest, et ta on ilmselt leedu päritolu. Vähem kui kümne minutiga olin kajutis tagasi ja hakkasin asju pakkima, tehes seejuures traagilise vea ja keerates eile õhtul saadud autogrammidega plakati kokkuvoltimise asemel rulli. Tulevik näitas, et voltides oleks see plakat oluliselt viisakama välimusega Eestisse jõudnud. Pakkimise lõpuks olid mu kaks kotti pungil täis, sest kruiisi käigus lisandus neisse mõndagi plaanivälist: plakat, mehhiko mask, jõulukingitus oma karbiga ja veel nipet-näpet.

Kotid pakitud, läksin viimast korda laeval sööma ja pärast seda tegin paar pilti varahommikusest San Diego sadamast, kus me olime tegelikult juba pool ööd seisnud.

Tagasi San Diegos

Mingi aktsioon juba käib ja pagas liigub laevast välja.

Pagasi mahalaadimine

Kedagi ei lastud laevast maale enne, kui kõik olid immigratsioonist läbi käinud ja nagu tavaliselt, oli meie hulgas ikka üks must hobune, kes polnud sinna isegi veidi enne kella kaheksat veel jõudnud. Vähemalt said enam-vähem kõik laevasviibijad teada, kes see kurja juur oli, sest tema nimi hõigati korduvalt ruupori kaudu välja. Veidi pärast kaheksat läksin viimast korda kajutisse ja väljusin sealt mõni minut pärast poolt üheksat juba oma pampudega. Tegelikult oleksime pidanud kajutist juba pooleks kadunud olema, aga ma ootasin ära, kuni ka Tim valmis lahkuma on. Söögisaalis jätsin Timiga hüvasti ja liikusin edasi aatriumi, maalelubamiseni aega parajaks tegema. Seal oli teisigi pruunkuubi, kes vähehaaval laevalt lahkusid, sest laevalt lubati välja väikeste gruppidena. Neile viimast korda lehvitades oli veidralt nukker tunne, arvestades, et ma polnud varem neist ühtki näinud ja suhelnud olin enne reisi ainult kolmega: korraldajate Jeremy ja Brianiga ning Timiga. Kui kätte jõudis minu kord, nägin vahetult enne laevast välja astumist veel Jonathani, kes ukse juures ukulelet plinnis. Nectar seisis häbelikult tema selja taga. Suuremal osal lahkujaist polnud muidugi aimugi, kes see pilliga veidrik on.

Nüüd, kus põhiline reisi osa, mille pärast ma üldse Ameerikasse tulin, on läbi saanud, võiks mõne sõnaga kokku võtta, milline mulje mulle sellest jäi. Enne reisi ma loomulikult ei teadnud, mida oodata, kuigi lootsin, et siin laeval on lahe. Tuleb tunnistada, et see, millega meie ürituse korraldajad hakkama said, ületas mu suurimadki lootused ja mitte vähe. Suur tänu neile selle eest. Kui samad tegijad peaksid millalgi tulevikus veel midagi sarnast ette võtma, siis tean üht inimest, kes sinna läbi tule, vee ja vasktorude kohale roomab, kui tema näpud just lootusetult põhjas pole.

Üldse võin täie kindlusega väita, et see reis oli kahtlemata mu elu (seni) parim puhkus. Kui minu puhul pole see teab mis saavutus, sest laisa inimesena ei viitsi ma eriti midagi organiseerida ja istun puhkuste ajal kinos või logelen niisama, siis sedasama olen kuulnud, õigemini lugenud, veel vähemalt viie inimese suust, seega oli tegemist tõesti millegi erakordsega. Siinkohal sobib taas tsiteerida Malcolm Reynoldsi surematuid sõnu: „Me suutsime võimatut ja see teeb meid suureks.” („We’ve done the impossible and that makes us mighty!”)

Hämmastav oli eelkõige pruunkuubede vahel valitsev ühtsus- ja meeskonnatunne, mis vähemalt antud juhul polnud tühipaljas sõnakõlks, erinevalt enamikust kordadest, mil seda sõna mainitakse. Näib, et sarnane huvi suudab inimesi tõesti suurepäraselt ühendada. Märgates laeval pruunkuube, kellega polnud sel päeval veel kohtutud, vahetati ilmtingimata vähemalt paljutähenduslik peanoogutus, otsekui oldaks juutide ja vabamüürlaste ülemaailmse vandenõu või mõne muu sekti liikmed. Üksteise äratundmisel aitas kõvasti kaasa kaelas rippuv dog tag, aga vihjeks sobisid ka tüüpilised riideesemed, näiteks särgid, millel kiri Browncoat või midagi sarnast. Paljud näod jäid lõpuks lihtsalt meelde, sest meid polnud ülearu palju.

Kahju oli neist toredatest inimestest lahkuda, kuid muud võimalust polnud. Laevalt lahkumine läks libedalt ja mõne aja pärast seisin kindlal maal. Nüüd oli mul õhtuni vaba aega ja tuli otsustada, mida edasi teha. Kuna õhtul ootas mind reis tagasi idarannikule, mõtlesin esmalt järele vaadata, kuskohas San Diego lennujaam täpselt asub. Jah, tagasi New Yorki oli kavas tulla lennukiga, sest ühest bussireisist läbi Põhja-Ameerika mulle selleks korraks täiesti piisas. Kaardilt vaadates tundus, et väga kaugel ei tohiks lennujaam sadamast olla, seetõttu asusingi jalgsi sinnapoole teele. California tava kohaselt aga oli vahemaa pikem, kui eeldada võinuks, mistõttu läksin sinna üüratu aja ja kohale jõudes oli jope seljakoti alt läbimärg. Siin polnud tegelikult nii jahe, et pidanuks jopega käima, aga kottides polnud enam sentimeetritki vaba ruumi, nii ei jäänud mul kahjuks muud üle.

Lennujaamas ei olnud teha midagi, kuid päris ajaraiskamiseks ei saa seda käiku samuti nimetada, sest nüüd oli mul selge ettekujutus, et rohkem ma siia jalgsi marssida ei viitsi ja edaspidi sõidan bussiga. Samuti sain terminali juures teada, et kesklinnast toob siia buss number 992, millele istusingi ja sõitsin tagasi kesklinna, kust olin just tulnud. Kõigepealt luurasin natuke aega hotelli juures, sest Norm ja Barbara olid teinud ettepaneku, et kui mul päeval midagi targemat teha pole, võiksin nende ja Mike’iga ühineda. See tundus hea mõte eriti lootuses, et äkki õnnestub kotid ajutiselt nende hotellituppa ära sokutada, pealegi oleks üheskoos ikka huvitavam. Kuna me aga mingit konkreetset plaani kokkusaamiseks polnud teinud ja nende kontaktandmeid mul samuti polnud, siis ma nendega hotelli läheduses kokku ei trehvanud ning pärast mõneminutilist passimist otsustasin oma aega kasulikumalt rakendada.

Suundusin mõne kvartali kaugusele NBC maja juurde, kus minu andmetel pidi leiduma tasuta WiFi leviala. Jutt vastas tõele ja järgmised tunni või rohkem surfasin maja kõrval rinnatisel istudes netis. Laeval ma internetti ei kasutanud, sest kuigi teoreetiliselt võimalik, käis see läbi satelliidiühenduse ja oli seega meeletult kallis. Nii olin juba mitu päeva netita olnud ja tundsin tõsiseid võõrutusnähte. Esimese asjana lugesin läbi töö- ja erameilid, seejärel vaatasin, mis Eestis uudist. Ma ei tea, mis ma oleksin teinud, kui poleks sel hetkel teada saanud, et Ingrid Tähismaa lahti lasti. Ilmselt oleks terve mu maailm kokku varisenud, kui see fakt oleks minu eest kauem saladuses püsinud. Muidugi polnud see ainus uudis, mida lugesin.

Kui läpaka aku hakkas juba otsi andma, pakkisin ta jälle kokku ja klõpsisin enne siit lahkumist mõned fotod. Keskmisel neist paistab ka meie hotell (kollane maja Fedexi auto kohal).

NBC maja kõrval 1

NBC maja kõrval 2

NBC maja kõrval 3

Edasi oli aeg käituda nagu turist. San Diegos on kaks põhilist turismiatraktsiooni: SeaWorld ja loomaaed. Tegelikult on neid muidugi rohkem, sadamas on näiteks veel meremuuseum, mille üks osa on ka USS Midway. Samuti peab kusagil San Diegos asuma „üks 26 hoonest, mille puhul Ühendriikide valitsus on tunnistanud, et selles esineb seletamatuid nähtusi” ehk maja, kus kummitab. Kuid jäägu need muuseumid ja kummitusmajad teiseks korraks, seekord otsustasin külastada maailmakuulsat San Diego loomaaeda, mis muuseas kuu aja tagustes metsapõlengutes samuti veidi kannatada sai.

San Diego loomaaeda viis kesklinnast buss number 7. Näib, et kui reisin, ei saa sellest numbrist üle ega ümber, New Yorgis sain ju hotelli lähedusse metrooga number 7. Teine number, mida reisidel sagedasti kohtan, on 17. Kunagi Vilniuses käies oli hotelli majanumber 17, Berliinis käies oli hotelli majanumber 17, New Yorgis peatun Greenpoint Avenue 33-17. Los Angelese ja San Diego hotellid jätame praegu mängust välja, need ei lähe selle ilusa teooriaga kokku.

Veerand kahe paiku päeval tõigi buss mind ilusasti loomaaia värava ette.

Loomaaia väravas 1

Loomaaia väravas 2

Loomaaeda sisse pääsenud, leidsin peaaegu kohe enda eest tiigi, milles pesitsesid roosad flamingod. Millegipärast tekkis minu peas siinkohal assotsiatsioon kurikuulsa filmiga Roosad flamingod, mida tänapäeval mäletatakse peamiselt seetõttu, et Divine sööb seal ehtsat koerasitta (vabandage väljenduse pärast). Flamingode vahel ujusid mingid teised linnud, kelles lähema vaatluse käigus võis ära tunda meile kõigile tuttavad pardid.

Roosad flamingod 1

Roosad flamingod 2

Roosad flamingod 3

Roosad flamingod 4

Eksootilised sinikael-pardid

Minu suureks meelehärmiks läks peagi pärast loomaaeda jõudmist pilve, mis tähendas, et välguta minu fotoaparaat normaalseid pilte nõus tegema polnud. Muidugi võib säriaja ka käsitsi paika panna, aga kes siis seda viitsib. Nii ongi pea kõik järgnevad pildid tehtud välguga, mis üldplaanide puhul mõistagi erilist efekti ei anna. Flamingode järel suundusin edasi pärdikute poole ning järgmistel fotodel näitab minu fotokas üles oma teist suurepärast omadust: võimet fookustada end aiale. Kuna jõudsin loomaaeda aga võrdlemisi hilja, siis polnud mul tõesti aega aparaadiga mässata, nii tuleb leppida just selliste piltidega nagu seekord teha õnnestus.

Pärdikud 1

Pärdikud 2

Pärdikud 3

Pärdikud 4

Pärdikud 5

Pärdikud 6

Pärdikud 7

Pärdikud 8

Üks erakordselt hästi välja tulnud foto.

Udukogu

Näe, kalad.

Kalad 1

Kalad 2

See krokodill püsis kenasti paigal, kuni lastekari tema ees käratses ja polnud võimalik pilti teha. Selleks ajaks, kui võimalus avanes, puges ta muidugi peitu.

Kalad ja krokodilli saba

Juba suuremad ahvid, täpsemalt meie sugulased gorillad.

Gorillad 1

Gorillad 2

Gorillad 3

Nende metallist teisikud.

Metallgorillad

San Diego loomaaed püüab loomadele pakkuda mugavaid tingimusi ja näeb kohati päris kena välja. Need künkad tähendavad ühtlasi, et loomaaias liikudes tuleb pidevalt mäest üles-alla kõmpida, mis kompsudega polegi nii mugav.

Minikosk

Siin basseinis elavad kilpkonnad, muuhulgas üks eriti pika kaelaga liik.

Kilpkonnad 1

Kilpkonnad 2

Kilpkonnad 3

Jälle lasi modell jalga, kuni fotokat otsisin.

Häbelik modell

Mõningase edasi-tagasi kõmpimise järel oli aeg roomajate majja minekuks küps. Järgmistel fotodel on päris mitu madu, kuigi nende nimesid ma kahjuks ei tea. Nii palju võin öelda, et teisel pildil on mingi lõgismadu ja paar kobrat peaks samuti olema pildile jäänud.

Valik madusid 1

Valik madusid 2

Valik madusid 3

Valik madusid 4

Valik madusid 5

Valik madusid 6

Valik madusid 7

Komodo draakon, pirakas roomaja.

Komodo draakon

Roomajate juurest lahkudes otsustasin uurida, milline loomaaed ülevalt vaadates välja näeb. Canon andis järjekordselt oma parima, et mitte koostööd teha, kuid mõned enam-vähem korralikud fotod siiski sain.

Vaade ülevalt 1

Vaade ülevalt 2

Vaade ülevalt 3

Vaade ülevalt 4

Vaade ülevalt 5

Vaade ülevalt 6

Vaade ülevalt 7

Taeva all sõitmiseks on siin sellised kärud.

Köisraudtee

Tagasi kindlal maal.

Vaade maast 1

Vaade maast 2

Vaade maast 3

Veel mõned huvitavad isendid.

Sõralised 1

Sõralised 2

Sõralised 3

Magavad jääkarud.

Magavad jääkarud

Sebrad.

Sebrad

Pornograafiline pilt.

Loomaporno

Lind tuli vaatama, kuidas tema puuris elavatel suguvendadel läheb.

Lind puuril

Käsipuude peale ei maksa eriti nõjatuda, sest need on paksult mingeid väikesi värdjaid täis.

Satikad

Need ohtlikud elukad hammustavad valusasti, vähemalt aia juures olnud sildi põhjal.

Sõralised 4

Sõralised 5

Apaatne panda.

Külili panda

Aaral ei tule puuks maskeerumine hästi välja, sest ta seisab pisut vales kohas.

Aara ja maskeering

Koaala näitab uudishimulikele oma tagumikku.

Koaala

Veel mingi kukkurloom, aga ma täpselt ei tea, kes ta on.

Känguru ja roti ristsugutis

Koaalade juurest suundusin edasi elevantide poole. Väljas hakkas juba õige pimedaks minema, nii et järgmine pilt on viimane, mis enam-vähem normaalselt välja tuli.

Elevandid

Elevanditarandiku kõrval ootasin bussi, sest kottide tarimisest oli mul selleks hetkeks juba täiesti kõrini. Jah, loomaaias sõidab ringi ka buss. Ülejäänud osa loomaaiast, sealhulgas huntide ja kaslaste piirkonna vaatasin üle bussi aknast, vahepeal maha tulemata. Tegemist oleks siin olnud veel piisavalt, aga ma tõesti ei viitsinud rohkem käia, nii et tuleb arvatavasti millalgi tulevikus tagasi tulla, kusjuures valida tuleks taas sügistalvine aeg, sest arvan, et suvel on loomaaed rahvast pungil. Niigi ei saanud normaalselt pildistada, sest klaasi pealt peegeldusid pidevalt mingid näod vastu, mida gorillapildid peaks kenasti tõestama.

Enne lahkumist tatsas mulle vastu paabulind, kes õnnestus julguse tõttu siiski ka fotole püüda.

Julge paabulind

Loomaaiast sõitsin tagasi kesklinna ja lennuni oli endiselt mitu tundi aega. Väljamaal käies üritan süüa kohtades, mida meil Eestis pole, paraku olid Ameerikas lood sellega kehvad, sest enamasti jäi teele ikka ainult McDonald’s. Burger Kingi ei näinud üldse, Queensis oli küll üks White Castle, mida metrooaknast nägin, aga mulle ei jäänud täpselt meelde, kuskohas ta asus, nii ei saanud sinna samuti minna. San Diego kesklinnast õnnestus siiski leida üks Wendy’s ja proovisin selle kohe järele. Ei saa öelda, et siin pakutav midagi erilist oleks olnud.

Kõht täis, ei osanud ma rohkem midagi ette võtta ja sõitsin tagasi lennujaama, kus pidin veel kolm tundi lennu väljumist ootama. Suuremast kotist sain siin õnneks mõneks ajaks lahti. Mõne aja pärast hakati inimesi väravate juurde laskma ja kontrollist läbi minnes tundusin seekord vist kahtlasem kui tavaliselt, sest minu seljakott valiti nn pisteliseks kontrolliks välja. Lahti ei kästud seda küll teha, tõmmati lihtsalt mingi seadmega üle. Ma ei kujuta ette, kas nad otsisid pommi või mida. Äkki oli asi selles, et uute nõudmiste valguses polnud mul seljakotis mingeid vedelikke, sest ma lihtsalt ei viitsi mingite spetsiaalsete kotikestega jamada ja panin kõik asjad, mis võinuks probleeme põhjustada, äraantavasse pagasisse.

Ooteaja lühendamiseks ostsin pärast kontrollist pääsemist omale ajalehe USA Today. Põhiuudis oli, et kusagil Omaha kaubamajas on mingi hull jälle karja inimesi maha lasknud. Elu nagu tavaliselt… Ah jaa, kodulaenud hakkavad ka vaikselt hapuks minema ja Bush kavatseb seda mingi seadusega leevendada. Muud märkimisväärset ma lehest ei leidnud.

Värava juures ootas lennukile pääsemist üks tuttav nägu: siniste juustega Jenny. Tema oli niisiis viimane pruunkuub, keda Ameerikas nägin, sest lendasime koguni samas lennukis New Yorki tagasi. Lend ise väljus plaanipäraselt ja kuna tegemist oli öise lennuga, siis üritasin võtta, mis võtta annab ja silma pisut looja lasta. Ilmselt pean veel harjutama, sest müra tõttu see kuigi hästi välja ei tulnud. Aga ma vähemalt proovisin…