Nelja paiku ärkasin üles ja vaatasin, et ümberringi on kõik juba tuledes. Nii jõudsimegi Kennedy lennuväljale kella viie asemel juba enne kolmveerandit. Pagasi kättesaamisega läks küll veidi aega, kuid veerand kuus olin edasiliikumiseks valmis. Hotelli pääses alles kella kolmest, mis tähendas, et mind ootab taas kümme meeldivat tundi oma viieteistkilose pagasi seltsis. Tõtt-öelda kaalusin mõnda aega võimalust kotid lennujaama jätta, pagasihoid oli siin olemas, paraku väljus lend tagasi Eestisse hoopis Newarkist, mis tähendanuks, et mul tuleb ette võtta mõttetu reis siia ja tagasi. Egas midagi, võtsin oma kodinad taas kätte, jätsin sinijuukselise Jennyga hüvasti ja asusin teele.

Ärasõit JFK lennujaamast meenutas väga kahe nädala tagust. Istusin taas AirTraini ja sellelt edasi metrooliinile E. Seekord aga ei istunud ma ümber liinile 7, vaid sõitsin liini E lõpp-peatusse, milleks oli kurjakuulutava kõlaga World Trade Center. Ja oligi nii, jõudsin maapinnale ühe suurte mõõtmetega augu vahetus läheduses. Metroosõit ise võttis õnneks omajagu aega, nii olin rohkem kui ühe tunni kümnest kohale jõudes juba ära kulutanud.

Alustuseks tahtsin taas merd näha ja hakkasin umbkaudu lõuna suunas liikuma, pööramata WTC-le esialgu suuremat tähelepanu. Pärast mõningast astumist jõudsin välja kindluseni, kust sai osta pileteid sõiduks Vabadusesamba juurde. See hoone, mille nimi on Castle Clinton, asus juba üsna mere ääres ja oli veel kinni. Astusin veel natuke edasi, jõudsin päris kalda äärde ja pildistasin Vabadusesammast, sest sellest pole veel piisavalt häid pilte tehtud. Meri näis võrdlemisi rahutu, kuigi lained polnud suured.

Varahommikune Vabadusesammas

Järgmisena oli kavas üks asi, mida plaanisin samuti reisi algusest peale. Viiest päevast merel polnud mulle veel küllalt, nii otsustasin sõita praamiga Staten Islandile. Edasi-tagasi pilet on väga soodsa hinnaga, sõit ei maksa nimelt midagi. Staten Islandile sõidavad silmatorkavad oranži värvi praamid, mida kõik on kindlasti filmides näinud.

Staten Island Ferry

Selle pildi tegin veel kaldapealselt, kuid väikese ringiga õnnestus üles leida ka terminal. Terminalis pidas turvakontroll taas vajalikuks mind kõrvale kutsuda ja üle kontrollida, mis mul kotis on. Eks kahe suure kotiga indiviid äratab muidugi kahtlusi, aga võiks ju aru saada, et New Yorgi linnas pole neid kuhugi jätta. Praamisõit ise kestis paarkümmend minutit ja olingi kohal.

Vaade Staten Islandilt Manhattanile

Kohe oleks olnud naljakas tagasi minna, seetõttu luusisin natuke saare peal ringi. Tähelepanelik inimene märkab, et sellel fotol on lipud maja katusel pooles vardas, sest täna on Pearl Harbori ründamise aastapäev.

Leinapäev

Vaade ristmikule.

Wall Street 1

Kui peaksin pakkuma, mis asutus on järgmisel pildil kujutatud majas, siis läheb mõte justkui iseenesest politseijaoskonnale.

NYPD Blue

Staten Islandil on oma Wall Street.

Wall Street 2

Merel sõidab Hyundai.

Hyundai

Siin majas on tuumavarjend.

Tuumavarjend 1

Kes ei usu, võib lähemalt vaadata.

Tuumavarjend 2

Erinevalt paari nädala tagusest ajast oli New Yorgis täna kõledavõitu. Kuigi õhutemperatuur oli nullilähedane, paistis põliselanike jaoks olevat tegemist südatalvega, sest paljud mässisid end nii sisse, et ainult näha võis ainult nende silmi. Nendel piltidel on lehekoristus täies hoos.

Lehekoristus 1

Lehekoristus 2

Lehekoristus 3

Tagasiteel terminali poole märkasin kalda ääres suurt hulka praame. Kaugemal on üks praam halvale teele läinud ja suundub millegipärast silla poole.

Rohkem kui üks praam

Manhattanile naastes tegin veel ühe foto Vabadusesambast. Lähemale ma talle seekord ei läinudki, sest külm ilm ei kutsunud eriti sinna väikesele saarele ronima, pealegi oleks mu kompsud võinud järjekordselt kahtlusi äratada. Tegelikult luiskasin taas, Staten Islandile sõites läks laevatee saarest mõnevõrra ligemalt mööda.

Vabadusesammas lähemalt

Ameeriklased jälgivad kullipilgul, et Vabadusesambaga midagi ei juhtuks.

Vaenlane ei maga

Kesklinna tagasi jõudes liikusin väheke Brooklyni silla poole, aga lähemale kui sel fotol ei viitsinud minna. Pealegi ma Brooklyni silda Los Angeleses juba nägin.

Brooklyn Bridge

Seejärel hakkasin vaikselt tuldud teed pidi tagasi minema, kuni jõudsin taas mereäärsesse parki, kus asus Castle Clinton. Suurepäraseks modelliks osutus üks orav.

Orav sööb

Lossi juures mõtlesin veel korra järele, kas minna Vabadusesamba juurde või mitte ja otsustasin ikkagi mitte minna. Seega hakkasin veidi teist teed mööda hoopis tagasi World Trade Centeri poole minema. Nüüd huvitas mind juba rohkem, mis seal aia taga toimub ja tegin hunniku pilte.

World Trade Center 1

World Trade Center 2

World Trade Center 3

World Trade Center 4

World Trade Center 5

Nagu näha, midagi seal igatahes ehitatakse. Nüüd oleks olnud soodne võimalus hüpata uuesti rongi peale ja sõita tagasi Times Square’ile, kuid kahel põhjusel ma seda ei teinud: esiteks oleks sel juhul tulnud Metrocardile raha juurde panna, mida ma ei viitsinud teha, ja teiseks oli mul endiselt sigapalju vaba aega. Mis siis muud, kui jalad selga, kotid samuti ja sammu marss sada tänavavahet edasi Times Square’i poole. No olgu, võib-olla mitte päris sada, aga igatahes päris palju, kui mere äärest lugema hakata. Põnevuse huvides liikusin seekord mööda 6. avenüüd, tehes teel mõned pildid huvitavamatest kohtadest, kuid tõele au andes hakkas see pidev klõpsutamine ära tüütama, nii et igaühe meeleheaks on neid seekord võrdlemisi vähe.

Church & Reade

Jõulumeeleolu

Father Fagan Park

4. tänava kandis sain järjekordselt näidata oma linnatundmisoskust, sest üks aasiapärase välimusega naine küsis, kus võiks asuda 14. tänav. Ütlesin talle, et sealpool, kuhu ma ise lähen, kuid ilmselt polnud ma seekord piisavalt veenev, sest ta ei jäänud mind uskuma, arvates, et ma ei tea seda. Nii küsis ta veel ühe inimese käest, kes ütles talle sedasama, mida mina varem. No kui ma olen 4. tänava juures ja seljataha on jäänud 1. ja 3. tänav, kus ta siis mujal olla saab kui eespool.

Nimetatud 14. tänava lähedusse jõudes oli mul astumisest mõneks ajaks siiber, nii et kui teele jäi McDonald’s (mis muu!), tegin järjekordse söögipeatuse. Kosutust saanuna liikusin uue hooga edasi. 20. tänava juures jäi silma omapärane maja.

20th Street

Lõpp juba paistab ehk ime 34. tänaval. Teine ime on see, kuidas ma 6. avenüült järsku Broadwayle olen sattunud.

34th Street

Ja siin ta lõpuks ongi: vana hea tuttav 42. tänav. Pikk jalgsimarss on selleks korraks otsas.

42nd Street

Times Square’il oli mul taas kindel plaan, mida teha. Luusisin ringi sealses Virgin Megastore’is, tehes esmalt niisama aega parajaks. Pärast paaritunnist „kaubaga tutvumist“ valisin välja kaasatoomiseks välja mõned DVD-d, sest kuidas saab Ameerikast nendeta tagasi tulla. Need olid järgmised:

  • My So-Called Life. Mm, nooruke, Väikeste naiste ja Romeo ja Julia vaheline Claire Danes.
  • Entourage, Season 3 Part 2. Ma ei ole veel 3. hooaja esimest pooltki jõudnud ära vaadata, nii ma ei teagi, kas Džoann Ööb, meie mees Hollywoodis, on siin või esimeses pooles.
  • Stanley Kubrick Collection. Üldiselt ma ostan harva üht asja mitu korda, kui see kuidagimoodi Joss Whedoniga ei seostu, aga seekord ma seda siiski tegin. Kaalusin, kas osta kõrgresolutsiooniga või tavaline variant, aga lõpuks otsustasin tavalise kasuks, sest sel hetkel ei olnud veel kindlalt teada, kas peale jääb HD-DVD või Blu-Ray. Seega tuleb kunagi tõenäoliselt veel üks kord rahakotiraudu paotada.
  • Knocked Up. Mm, Katherine Heigl.
  • Superbad. Mm… oot, siin polegi kedagi, see on muidu hea film.

Lisaks ostsin veel ühe seljakoti, sest nüüd poleks kõik asjad mingil juhul kahte kotti ära mahtunud. Poest lahkudes paistis, et võib juba vaikselt hakata hotelli poole liikuma ja veel ühe lisakotiga polnud ka enam erilist mõtet niisama ringi luusida, seega istusingi liinile 7 ja sõitsin Queensi, kuhu jõudsin kell pool kolm. Järgnes eriti uimane marss hotelli suunas, mis kestis kauem kui pool tundi. Õhtul jälle kesklinna suundudes käisin sama maa läbi umbes kümne minutiga, nii et seekord tegin ikka tõsiselt aega parajaks. Viis minutit kolm läbi olin hotellis.

Hotellitoas oli õige aeg hakata õhtuks valmistuma. Need, kellel on hea mälu, ehk mäletavad, et reisi 2. päevast kõnelevas jutukeses oli pilt American Airlines Theatre’i küljes olevast afišist, millel figureeris Claire Danes, keda tänagi juba mainisin. Nagu öeldakse: kui esimeses vaatuses ripub seinal püss, siis viimases vaatuses peab see pauku tegema. Täna õhtul oligi plaanis ära näha, milline Claire tegelikus elus välja näeb. Selle püha eesmärgi nimel olin soetanud isegi teatripileti, mis minu puhul on suhteliselt haruldane. Üle-eelmist korda käisin teatris 1995. aastal, vaatamas Linnateatri kultusetendust Kolm musketäri ja viimati suvel, Ronga etendusel. Mulle tundus, et kui käisin vaatamas esimest lavaaugus toimunud etendust, siis tuleb viimane samuti ära näha, kuigi neid viimaseid etendusi on seal vist varemgi olnud. Seega polnud tänaõhtune teatrisseminek minu jaoks sel aastal esmakordne.

Kõrvalepõikena mainin, et samal ajal toimus Los Angeleses Mutant Enemy päev, kus stsenaristidele, sealhulgas Joss Whedonile oli toeks suur hulk tema sarjadega seotud inimesi, näiteks Nathan Fillion, Summer Glau, kruiisilgi nähtud Ron Glass, Eliza Dushku, Amy Acker ja paljud teised. Nii mõnigi läks kruiisilt sinna edasi, kuid mul olid tagasituleku plaanid juba tehtud, kui ürituse toimumisaeg paika pandi. Samas, kui oleksin pidanud valima Claire Danesi ja Eliza Dushku vahel, oleksin ilmselt ikkagi otsustanud Claire’i kasuks, sest Jossiga seotud näitlejaid avaneb kindlasti võimalus näha ka tulevikus, aga see, et Claire’i Broadway debüüt langes just sellele ajale, mil ma ise USA-s olin, oli küll erakordne vedamine.

Esimese ettevalmistusena tegin paaritunnise uinaku. Äratuse panin teadmisega, et etendus algab kell 7, kuid tegelikult hakkas hoopis kell 8, mis tähendas, et minekuga polnud vaja kiirustada. Mulle anti sama hotellituba, mis eelmisel korral, ning selles leiduv triikraud kulus nüüd marjaks ära. Tänapäeval on vist kombeks teatris vähem pidulikult riides olla kui vanasti, aga ma ei saa ometi Claire Danesiga teksades kohtama minna, nii panin minnes jalga viigipüksid, aga lipsu ja pintsaku vääriline tänane situatsioon siiski polnud.

Teatrisse jõudsin paarkümmend minutit enne etenduse algust. Ma polegi seni veel öelnud, et etenduseks oli George Bernard Shaw’ Pygmalion, kuigi väikese vihje sellele tänase jutu pealkirjast leidis. Filmi Minu veetlev leedi umbmäärane süžee oli ka ainus, mida ma etendusest enne tänast teadsin; filmi ennast pole ma näinud, sest Audrey Hepburnile tehti selle valmimise ajal kõvasti ülekohut ja ma pole suutnud end veel sundida seda vaatama. Niisiis olin etenduse sisu osas suhtelises teadmatuses.

Saalis võtsin sisse oma suurepärase koha lae all, tagantpoolt teises reas. Paraku jõudis teadmine sellest, et Claire Danes Broadwayl mängib, minuni suure hilinemisega, nii olid kõik paremad piletid selleks ajaks otsas. No miks ei võinud Tähetolm meie kinodesse umbes poolteist kuud varem jõuda, äkki oleksin normaalsema istekoha saanud. Praegu aga pidin vaatama tibatillukest Claire’i kusagil kauguses, kuigi niipalju olin suuteline tuvastama, et see on tõepoolest tema.

Etendus ise mulle meeldis. Hilisema kodutöö põhjal tundus, et tegu oli suhteliselt originaalilähedase tõlgendusega. Hoolimata sellest, kelle nimi seisab etenduse plakatil, on peategelane tegelikult Higgins, kuigi mul pole aimugi, kes teda mängis ja ega see mind eriti huvitagi, piisab teadmisest, et ta sai oma tööga hästi hakkama, jättes Higginsist väga nõmeda mehe mulje. Claire ise üllatas mind positiivselt, arvasin, et ta pole kuigi hea teatrinäitleja, sest hääl on alati olnud tema nõrk koht. Paistab aga, et ta on selle kallal viimasel ajal kõvasti tööd teinud. Lavakujundus oli samuti suurepärane, kuigi tegevuspaiku oli ainult kolm, aga no mida sa ikka teed, kui Shaw niimoodi kirjutas. Mina jäin nähtuga seega igati rahule.

Etenduse järel oli kõht taas tühi ja mis on 42. tänaval, teatri vastas? Õige, McDonald’s. Kui Big Maci einele oli lõpp peale tehtud, sõitsin tagasi hotelli juurde. Täna oli ühtlasi viimane päev, mil reisil midagi põnevamat toimus, homme tuleb juba tagasiteele asuda.