Tänasega võib minu esimese Ameerika-reisi niisiis lõppenuks lugeda, sest üle ei jäänud paraku muud kui tagasiteele asuda. Reisiväsimus või õigemini tüdimus andis end juba samuti väikestviisi tunda, seega polnud enam erilist tahtmist midagi teha. Nii magasingi võrdlemisi kaua ja tegin seejärel hotellist lahkumiseni niisama aega parajaks. Mõni minut enne kella 12 väljusin viimast korda hotellist ja suundusin metroopeatusse, et kesklinna sõita.

Kuna lennuk väljus alles õhtul kell 7, tähendas see, et mul tuleb taas terve päev mingi tegevusega täita, kuid kolme kompsuga polnud vähimatki soovi linna vahel kooserdada, seetõttu otsustasin aega veeta juba tuttavas kohas, Port Authority bussiterminalis. Alustuseks sain lahti suuremast osast rahakotti kogunenud müntidest, ostes omale juua ja veel ühe USA Today. Ajalehemüüja oli kindlasti õnnelik, saades muude müntide hulgas ka 20 ühesendist. Kuna mulle on alati meeldinud raamatupoodides käia, veetsingi järgmised paar tundi bussiterminali poes uudiskirjandust sirvides.

Poole kolme paiku jõudis kätte aeg vaikselt Newarki suunas liikuma hakata. Selleks tuli esiteks üles leida Pennsylvania raudteejaam, mis asub bussiterminalist umbes kümne kvartali kaugusel. Peale tüütu marssimise muid probleeme ei tekkinud, sest jällegi on tegemist võrdlemisi suure hoonega, millest on raske mööda vaadata. Terminalis ostsin üheotsapileti Newarki lennujaama, kuigi automaat üritas mind vägisi takistada, keeldudes korduvalt mu krediitkaarti tunnistamast.

Veidi pärast kolme ronisin oma kodinatega rongi peale ja asusin teist korda oma reisi jooksul teele New Jersey poole. Rongisõit oli sündmustevaene ja umbes poole tunni pärast astusin lennujaama peatuses rongilt maha. Newarki lennujaama peatus on selles mõttes huvitav, et sinna saabki ainult rongiga ja kuhugi mujale peale lennujaama või rongi sealt minna samuti võimalik pole. Kuigi, kes ikka väga tahab, saab kahtlemata perroonilt maha ronida ja rööbaste vahele seiklema minna.

Newark Airport Train Station

Raudteejaam ise päris lennujaamas veel pole. Sinna pääsemiseks tuleb oma rongipilet masinasse sööta ja minna edasi AirTraini peale. Newarki AirTrain on väiksem kui JFK oma, aga käib tihedama intervalliga. Siin on üks AirTrainilt tehtud foto, mis on ühtlasi selle reisikirja viimane pilt.

Newark AirTrain

Enne kella nelja jõudsin niisiis lennujaama ja registreerusin tagasilennule. Lennufirma töötaja rebis lõpuks ometi selle maaletuleku paberilipaka mu passist välja, nii et loodetavasti mul tulevikus tagasi minnes probleeme pole. Meeldiva vaheldusena ei peetud mind seekord täiendava turvakontrolli vääriliseks, ilmselt oli mu nägu vahepeal jälle ausamaks muutunud.

Lennukile pääsemist oodates lugesin ajalehte, kuigi põhiuudised olid samad: Omaha tulistamine ja hapud laenud. Nädalalõpulisas tehti juttu Keira Knightleyst ja filmist Lepitus (Atonement). Lõpuks, veidi enne kella seitset jõudis asi niikaugele, et rahvast hakati lennukile lubama. Ronisime siis kõik lennukisse, aga lennuk ei sõitnud kuhugi. Ootasime seal lennukis tubli kolmveerand tundi, enne kui lennuk ruleerima hakkas, sest imelikul moel ei suudetud pagasit kuidagimoodi peale laadida. Muidugi muutusin seejuures üsna närviliseks, sest Varssavis oli ümberistumiseks aega ainult poolteist tundi ja väljavaade sellise jokutamise tulemusena terve päev Poolas veeta ei tundunud sugugi meeldiv. Paar minutit enne kaheksat õnnestus siiski õhku tõusta ja teele asuda.

Peagi pakuti õhtusööki, mis pärast kõhu ärahellitamist Ameerikas tundus eriti saepurumaitseline ja seejärel pandi käima mingi mulle tundmatu bändi kontsert. Kesköö saabus kusagil Atlandi kohal.