Kontserdi järel pandi käima film Santa Clause 3, aga see tundus olevat niivõrd kehv, et ma ei suutnud seda üle kümne minuti vaadata. Huvitav, kas lennufirmadel on mingi põhimõte, et reisi ajal võib ainult saasta näidata, sest nii jäävad inimesed paremini magama. Minu puhul see igatahes toimis, seega veetsin suurema osa järelejäänud lennuajast teatavas transiseisundis.

Lennuaeg ise oli õnneks mõnevõrra lühem kui lennupiletil kirjas, nii jäi Poolasse jõudes Tallinna lennuni veel 70 minutit, millest suurem osa möödus muidugi turvakontrolli sabas seistes. Tore oli lennujaamas üle hulga aja taas eesti keelt kuulda. Tallinna-lend möödus samuti sündmustevaeselt ja kella kahe ajal päeval seisin juba lennujaama taksopeatuses. Sellega jõudis mu reis ametlikult lõpule.

Päev ise sellega aga ei lõppenud ja sõltlasena liikusin edasi kinno, kus vaatasin ära filmi Beowulf, mida mul Ameerikas pingutustest hoolimata näha ei õnnestunud. Alates 1999. aastast olen käinud ka igal PÖFF-il, vaadates tavaliselt ära mitukümmend filmi. Nii tundsin endal seegi kord kohustust minna vähemalt ühele seansile, milleks osutus Ang Lee teos Ettevaatust, iha. Väsimuse tõttu osutus silmade lahtihoidmine filmi ajal tõeliselt problemaatiliseks. Viimati oli selline seis eelmise aasta PÖFF-il, samuti Kosmose suures saalis, vaadates filmi Pärast pulmi, kuigi tookord tekitas elevust filmi mõnevõrra ebatüüpiline, hüplev narratiiv (ah, mida ma siin ironiseerin, rullid pandi lihtsalt vales järjekorras käima). Pole ma aga kordagi kinos magama jäänud ega jäänud nüüdki, kuigi film ise oli igavapoolne ja võrdlemisi etteaimatav.

Kinost koju minnes üllatasid mind Pärnu maanteel kaks nooremapoolset meeskodanikku, kes leidsid, et õige viis minu tähelepanu võita on mul prillid eest ära lüüa ja neile peale astuda. See tuli minu jaoks niivõrd ootamatult (ja eks ma olin ikkagi parasjagu unine ka), et ma ei suutnud isegi reageerida. Pärastpoole polnud jälle enam mõtet reageerida, sest neil oli oluline eelis: nemad nägid mind tõenäoliselt hästi, aga mina neid häguselt, pealegi oleks tulemus sel juhul tõenäoliselt veelgi nukram olnud.

Üldiselt on igaühel ründamiseks mingit põhjust vaja, isegi venelased küsivad tavaliselt enne kakluse alustamist suitsu. Seda ebameeldivam on asjaolu, et need kaks tölli, kes rahumeelse inimese prillid igasuguse põhjuseta ära lõhkusid, olid mu oma rahvuskaaslased. Kui te, ahvid, seda juhtumisi loete ja oma tegu kahetsete, siis võtke ühendust; mul oleks pärast reisi raha mujalegi kui uute prillide alla panna olnud. Jah, Ameerika kahtlastest paikadest pääsen ühegi kriimuta, aga tagasi tulles langen kohe kohalike pättide ohvriks. Kurb lõpp toredale reisile.