Kohe esimeste ülevaadete seas ongi juba film, mille hindamine osutus üpris kaelamurdvaks ülesandeks. Lugu hiirest nimega Despereaux on film, mille süžee on iseenesest niivõrd ajuvaba, et sellest ajuvabamat on raske ette kujutada: kuningriigis, kus üle kõige hoitakse au sees suppi, kukub supi sisse rott, mistõttu kuninganna saab infarkti ja sureb ning kuningas keelab seepeale kõigil supi valmistamise ja söömise. Siin ei saa süüdistada muidugi niivõrd filmitegijaid kui filmi aluseks oleva raamatu autorit, aga see ei muuda tõsiasja, et ekraanil toimuv on ääretult tobe. Lisaks tuleb hetke, mil ilmub välja nimitegelane, oodata lõpmata kaua. Ja kõike kommenteerib jutustaja, keda poleks tegelikult üldse vaja. Samas pole filmi läbiv tavapärane moraal (Kes püüab kõigest väest, saab üle igast mäest) liiga ilmne ja peategelase suhtumine oli mulle sümpaatne, ehkki erinevalt Dostojevskist ei järgne siin filmis kuriteole sugugi alati karistus.

Kui seni on Forum Cinemas lisaks dubleeritud filmile alati näidanud filmi lühikest aega ka originaalkeeles, siis Despereaux’ puhul ei õnnestunud kinokavast küll ühtki ingliskeelset seanssi leida, seega pole mul õrna aimugi, kuidas tegelaste jutt originaalis kõlab, kuid seda võin küll öelda, et dubleeritud tulemus ei kuulu just dublaažiparemikku. Koit Toome on seekord, erinevalt Autodest, kuidagi häiriv ja printsess Hernetera suisa kehvapoolne, kuigi selle võib ilmselt kanda nooruse arvele. Taas oli tegelaste seas üks vene aktsendiga rääkiv tegelaskuju, veider aedviljadest moodustis, kuid seekord pikkis ta millegipärast jutu vahele itaaliakeelseid sõnu. Kui see pidi olema itaalia aktsent, siis ei kõlanud see veenvalt, ja kui see oli vene aktsent, siis miks ta kohati itaalia keelt rääkis?

Eraldi tuleb ära mainida filmi plagiaadihõnguline heliriba. Millegipärast kangastusid mulle filmi muusikat kuulates pidevalt motiivid kusagilt mujalt, näiteks Tähesõdadest, Kariibi mere piraatidest ja, üllatus-üllatus, Rossini ooperi Varastaja harakas avamängust, mis tänu selle kasutamisele Stanley Kubricku filmis Kellavärgiga apelsin on üks neid väheseid klassikalise muusika palu, mille olen suuteline võrdlemisi usaldusväärselt tuvastama. Mulle näis, et suurem osa filmimuusikast on sellistest juppidest kokku pandud.

Kuna tegemist on animatsiooniga, siis peaks selle kohta samuti mõne sõna ütlema, kuid peale selle, et tegemist on tüüpilise pseudo-3D arvutianimatsiooniga, ei oskagi suurt midagi öelda. Peategelase fantaasiates näeb aeg-ajalt ka stiliseeritud kahemõõtmelisi kaadreid, kuid neid on võrdlemisi vähe. Tervikuna kõlbab film minu arust täiesti vaadata, kuigi väikeste laste jaoks on see kahtlemata liiga sünge nagu Grimmide muinasjutudki.

7/10