Kesköö paiku tegime veel ühe söögipeatuse, kuid mina seekord bussist väljas ei käinud. Kui New Yorgis oli olnud ilus ilm ja ligi 10 kraadi sooja, siis maapinna kerkides ilmus kõigepealt udu, mis läks peagi üle uduvihmaks. Veidi enne kella poolt kolme öösel, kui me Pittsburghi jõudsime, sadas juba päris vihma. Buss oli teinud kiiret sõitu, mis tähendas, et olin oma graafikust pool tundi ees, kuid ega sest mingit kasu polnud, bussijaamas sai lihtsalt kauem oodata.

Pittsburgh, PA

Eestis on bussijuhi ülesandeks ainult bussi juhtida, aga USA-s tuleb hoolega tähele panna, mida bussijuht räägib, sest järgmise bussi väljumist tuleb oodata õige värava taga (nagu pildilt näha, on värav lihtsalt uks, mille peal on number) ja seda, kust väravast bussi peale minnakse, ütleb just bussijuht. Kui see kõrvust mööda lasta, siis on kuri karjas, sest Greyhound on rohkem kui 80 aastat vana firma ja ega seal pole vist terve selle aja jooksul erilisi uuendusi läbi viidud, sest isegi selline asi nagu elektrooniline tabloo on Greyhoundi jaamades täiesti tundmatu asi. Siis, kui seinal on paber kellaaegadega, millal bussid võiksid väljuda, on juba hästi läinud. Siin märkab selget kontrasti Port Authority terminaliga, mis hakkab vaikselt ikkagi 21. sajandisse jõudma. Vahe on muidugi selles, et Port Authority terminal ei kuulu Greyhoundile ja seda saavad kasutada ka teised bussifirmad. Lisaks on Greyhoundi terminalides igal pool kurjad sildid: NO TRESPASSING, NO SOLICITING, NO LOITERING ja FOR PATRONS ONLY. Selle põhjal tundub, et heidikud on kõigi võimaluste maal ikka küllaltki suur probleem.

Bussijuht mainis, et Pittsburghist edasi St Louise poole sõitmiseks tuleb rivistuda ukse number 4 taha, mida me ka tegime. Paraku jagunes järjekord mingist kohast alates kaheks, mis tähendas lõppkokkuvõttes ikka seda, et kes ees, see mees. Rahvast oli ilmselgelt ka liiga palju, et ühe bussi peale ära mahtuda, kuid õnneks selgus, et vastavalt vajadusele sõidab ühest kohast teise parajasti nii palju busse kui vaja. Enne bussile astumist kirjutas bussijuht mu piletile salapärase numbrikombinatsiooni 494. Peagi tuleb välja, milleks see hea oli. Olles end juba bussis sisse seadnud, selgus, et bussijuhil puudus täpne ettekujutus, millise bussiga ta sõitma peab ning kõik pidid bussist maha tulema ja teise bussi peale ronima. Loomulikult läks selle käigus kaduma hea istekoht ja olin sunnitud istuma vahekäigu pool. Need operatsioonid võtsid muidugi omajagu aega, nii et edasi sõites polnud pooletunnilisest edumaast enam midagi järel ja olime graafikust hoopis 40 minutit maas.

Pittsburgh on Pennsylvania osariigis ja enne järgmist peatust läbisime vähemalt kaardi põhjal ka Lääne-Virginia, kuid pead selle kohta ma anda ei saa, kuna lasin silma siiski umbes tunniks või veidi kauemaks looja. Ühtlasi oli see mu ainus unepaus sellel ööl, sest kuni Pittsburghini olin kohusetundlikult üleval olnud ja aknast välja pimedusse vaadanud. Kui väljas hakkas valgenema, jäime toppama ummikutesse, mis andis tunnistust sellest, et hakkame jõudma oma järgmisse peatuspaika, linna nimega Columbus. Huvitava nimega linn, eriti kui teada, kus ma töötan. Pildilt on ka näha, et nüüdseks olime jõudnud juba Ohiosse.

Columbus, OH

Columbuses oleks ka selgunud, mis on see salapärane 494, kui ma oleks paremini tähele pannud. Nimelt teevad bussid iga mõne tunni tagant tankimis- ja koristuspausi, mille ajal aetakse kõik bussist välja. Koristuspaus on siinkohal tinglik mõiste, sest iga kord seda küll ei tehtud. Need, kes tulid bussi peale mõnes varasemas peatuses ja sõidavad sama bussiga edasi, lastakse bussi peale tagasi eelisjärjekorras, tavaliselt teisest väravast. Tuvastamaks, kes selles bussis varem olid, antakse igaühele paberilipakas juhusliku kolmekohalise numbrikombinatsiooniga, mis tuleb ette näidata, kui see number välja hõigatakse. Ilmselt olid meie bussijuhil aga need paberilipakad otsas, mistõttu ta kirjutaski numbri lihtsalt piletile. Kõrvad tuleb muidugi hoolega lahti hoida, sest üldjuhul hõigatakse see number välja värava juures. Mina ei pannudki tähele, millal seda tehti, mistõttu kõik eelnenu sai minu jaoks selgeks mõnevõrra hiljem. Seetõttu sõitsingi plaaniväliselt edasi nii-öelda vales bussis, kuid see-eest jätsime boonusena ühe peatuse vahele, kuna kõik Springfieldi minejad kutsuti teise bussi peale. Nii oligi meie järgmine peatus alles Dayton.

Dayton, OH

Daytonist sõitsime edasi Indianapolise suunas, mis asub jällegi uues osariigis, Indianas. Kui seni oli maastik aknast välja vaadates üsna samasugune kui Eestis, siis Indiana oli minu arust tõsiselt kaunis kant oma küngaste ja sügisesest ajast tingitud värvikireva puulehtede vaibaga. Indianapolises tegime järjekordse tankimispeatuse ja vahetasime bussijuhti. Reeglina sõitsime ühe bussijuhiga umbes 500 kilomeetrit, nii et reisi vältel oli neid kokku kümmekond.

Indianapolis, IN

Indianapolis, IN

Siinkohal tuleb ära mainida veel üks Ameerika busside erinevus võrreldes Eestiga. Sarnaselt Eestiga on siingi busside küljes silt sihtkoha nimega, kuid erinevalt Eestist on sinna kirjutatud juhuslik tekst. Näiteks see buss, millega me New Yorgist Pittsburghi sõitsime, sõitis bussijuhi sõnade kohaselt edasi Detroiti, aga bussi ees oleva sildi põhjal oleksime pidanud jõudma Montreali. Väga võimalik, et kunagi see buss sinna ka jõuab, iseküsimus, millal see ükskord juhtub. Indianapolises tabas mind aga kaks hoopis huvitavamat probleemi: esiteks polnud mul paberilipakat, kuhu peale oleks kirjutatud 494, sest neid jagati Columbuses ja mina magasin selle maha. Kuna bussijuht oli teine, siis vajas natuke selgitamist, et mul ikka on õigus teistest järjekorras mööda trügida. Teiseks oli sihtkohaks bussi ees märgitud Pittsburgh. Sealt just tulnuna polnud mul erilist tahtmist tagasi sõita, mistõttu pidin jälle end lolliks tegema ja üle küsima, kas see buss sõidab St Louisesse või mitte. Bussijuht küsis, kas ma tõesti arvan, et ta ei tea, kuhu sõidab. Noh, kui arvestada, et eelmine bussijuht ei teadnud, millise bussiga ta sõidab, ega see siis teab mis imeasi olekski… Otsustasin siiski bussi ronida ja sõit jätkus õiges suunas. Korraks peatusime veel Terre Haute nimelises kohas, mille bussijaam küll päris bussijaama mõõtu välja ei andnud.

Varsti pärast seda ületasime Illinoisi osariigi piiri. Pedant nagu ma olen, keerasin ma kohe oma mobiili kella tund aega tagasi. Ei läinud mööda viit minutitki, kui üks kaasreisija minu käest kella küsis. Ütlesin, et kell on pool kaks, mille peale tema veidike mõtles ja arvas, et vahepeal on vist ajavöönd muutunud. See näitab veelkord, et on oluline kuulata, mida bussijuht räägib, sest ta oli varem vähemalt kaks korda öelnud, et enne järgmist peatust tasuks kella keerata. Mõne aja pärast tegime pausi Effinghamis, mis on umbes Haapsalu mõõtu linnake.

Effingham, IL

Kõhutäide ostetud, suundusime edasi St Louise poole. Mõnevõrra ärritav oli muidugi asjaolu, et terve päeva sadas vihma, aga umbes kell neli, kui hakkas juba pimedaks minema, jäi sadu järele ja korraks tuli isegi päike välja. Kella viie paiku õhtul forsseerisime igavesti laia Missouri jõe ja jõudsime samanimelisse osariiki St Louisesse. Muide, see lause pidi kontrollima teie geograafiateadmisi ja kes uskuma jäi, sai küll petta. Proovime siis uuesti: kella viie paiku õhtul forsseerisime igavesti laia Mississippi jõe ja jõudsime Missouri osariiki St Louisesse.

Kuna järgmine buss läks edasi alles kell 19.15, siis oli St Louises paar tundi aega bussijaamaga tutvuda. Oli see vast igav. Süüa sai muidugi järjekordselt ostetud, aga kaua sa ikka niisama ringi vahid ja edasi-tagasi tuiad. Veidi pärast kuut sai bussi peale minekuks sappa võetud, nüüd hakkasin asja juba käppa saama ja edaspidi polnud istekoha valimisega probleeme, sest olin sabas alati esimeste hulgas. Tõtt-öelda istusingi kogu tee St Louisest Los Angelesse ühe ja sama koha peal. Sabas äratas minu tähelepanu kahtlase käitumisega tüüp, kelle puhul tekkis mus kindel veendumus, et tegemist on auväärse varaste tsunfti liikmega. Tegemist võis kusjuures olla sama mehega, kes minu käest varem kella küsis (ja hiljem mobiili helistamiseks laenata tahtis), aga kuna mul on sant nägudemälu ja ma varem talle erilist tähelepanu ei pööranud, siis kindlalt ei saa seda väita. Igatahes edaspidi hoidsin ma silma peal, et minu asjadest midagi ülearust tema omandusse ei rändaks.

St Louises tuli peale veel hulk rahvast, kellega mitmetega sõitsime koos Los Angelesse välja, näiteks üks mees Sacramentost, kes oli ütlemata pahane, et ta sellise auringiga koju peab sõitma (Sacramento on ju California põhjaosas). Mina sain bussi väljumisaega suhteliselt vabalt valida ja seega ise otsustada, kas minna Los Angelesse rohkem põhja poolt (läbi Las Vegase) või lõuna poolt (läbi Phoenixi). Valisin lõunapoolse suuna, sest selline sõidugraafik sobis mulle paremini, kuid see tähendas paraku, et Las Vegas jääb vähemalt seekord nägemata. St Louises tuli peale ka üks rastapatsidega ja kodutu välimusega meeskodanik, kuigi temaga ei kaasnenud meie asotsiaalidele tüüpiline aroom. Kui aus olla, siis ei tundnud ma nimetatud aroomi ühegi kodutu juures. Antud meeskodaniku sõrmeküüned (ehk oleks õigem öelda küünised) olid aga küll sellised nagu kotkal. Tubli veerandi sõiduajast veetis see mees bussi kemmergus, tulles sealt välja tavaliselt siis, kui kellelgi teisel kannatus juba katkemas oli. Mul pole õrna aimugi, mida ta seal tegi, suitsetamas käia ta igatahes ei saanud, see oleks konditsioneeri kaudu kohe tunda olnud, kuid midagi kütkestavat pidi seal olema. Veel tuli St Louises peale üks merejalaväelane, kes sõitis Yumasse. Jah, selline koht on ka tegelikult olemas ja sinna viivad teisedki transpordivahendid peale rongi. Kokku jäi tuttavaid nägusid meelde rohkem, vähemalt kümmekond, aga ülejäänutest ei saanud ma kahjuks midagi teada.

Missouri osariigis oli kirjade järgi veel mitu peatust: Rolla, Fort Leonard Wood ja Lebanon, kuid eelmine magamata öö andis tunda, mistõttu need ma magasin küll maha. Keskööks olime jõudnud Springfieldi (üks teine Springfield, mitte see, millest me enne mööda sõitsime), mis tähendas, et olime endiselt graafikust umbes poole tunniga maas.