Täna öösel oli plaanis teha ära mõned tööasjad, mis enne puhkust tegemata jäid, aga nagu enamasti ikka, maitses uni magus, nii saigi äratust mitu korda edasi lükatud ja planeeritud kella 2 asemel tõusin lõpuks üles alles kell 6 hommikul. Sellest hoolimata oli sunnitud keskpäevase lahkumiseni hotellist veel mitu tundi aega, mis saidki veedetud tööd tehes ja rikkuri kombel tuppa tellitud hommikusööki nautides.

Mõni minut enne kella 12 lahkusin toast ja asusin (taas jalgsi) teele King’s Crossi raudteejaama poole, sest ees ootas rongisõit Edinburghi. Edinburgh hääldub tegelikult teatavasti nagu Edinborough, seega tuleks Edinburghi asemel kirjutada Edinburgh’sse, aga kuna keegi nii ei tee, lähen minagi lihtsama vastupanu teed ja jätkan vanaviisi. 2005. aastal õnnestus saada pilet Serenity ülemaailmsele esilinastusele Edinburghis, 2008. aastal aga luusisin seal niisama ringi, ronides muuhulgas Arthur’s Seati nimelise mäe otsa. Seega oli see mu kolmas Edinburghi-külastus, kusjuures kõik korrad olen kasutanud sama skeemi: esmalt lennukiga Londonisse ja seejärel rongiga Edinburghi. Nii seegi kord. Hotellist raudteejaama oli jällegi umbes 3 km, kusjuures enamasti tuleb minna otse. Jääbki arusaamatuks, kas Euston Road on vahepeal väiksemaks jäänud või mina kohutavalt kasvanud, igatahes oleksin ainsa pöördekoha peaaegu maha maganud ja edasi põrutanud, tagumisel hetkel märkasin, et siit võiks paremale keerata.

Kui pilet ostetud, tuli esmalt leida rong ja seejärel istekoht. Viimase leidmine polegi nii lihtne, sest vagunisse jõudnuna ootab sind ees veider mäng otsi kohta, kus sa saad. Nimelt on enam-vähem iga tooli seljatoele kinnitatud paberilipik, mis näitab, et see iste on kellelegi reserveeritud. Vana kalana tabas minu kullipilk ühest vagunist vist ainsa istme, millel see lipik puudus, teistel aga nii hästi ei läinud ja sel teemal oli kuulda päris kõva torisemist. Harukordsel kombel mul kõrvalistujatega sedapuhku vedas, mõlemad olid kenad noored naised: üks sõitis Londonist Doncasterisse ja teine sealt edasi Edinburghi (temal puudus kusjuures samuti reserveering, aga õige inimene ei ilmunud välja). Kuna silmapõletik ei ilmutanud kahjuks paranemise märke, olin sunnitud esialgsest rongis lugemise plaanist loobuma ja vahtisin need ligemale viis tundi niisama aknast välja. Veidike pärast Londonist lahkumist läbisime ka vihmapilve, aga Šotimaal võttis meid vastu anomaalia: ilus päikesepaisteline ilm.

Edinburghi rongijaamast ootas mind ees retk majutuskohta, milleks oli nagu eelmistelgi kordadel Euro Hostel. See sisaldas endas lühikest, aga võrdlemisi järsku tõusu Royal Mile’ile ja sama järsku teed tagasi alla, andes pisut ettekujutust, mis mind järgmistel päevadel ees ootab. Kuna õhtu oli veel noor ja ilm ilus, siis otsustasin pärast enda sisseseadmist vaadata õhtul kinos ühe filmi. Valituks osutus 4.3.2.1, minu jaoks täiesti tundmatu film. Filmi alguskellaaeg õnnestus kuidagi tund aega viltu meelde jätta, mistõttu jõudsin hirmvara kohale. Teel kinno nägin oma silmaga, et majanduslangus mõjutab elu mujalgi Euroopas: kui kaks aastat tagasi paistsid igal pool kraanad, siis osad neist olid küll kadunud, aga vähemalt üks teeäärne ehitusprojekt oli minu arust täpselt samas seisus, mis tookord. Film ise oli selline keskmine, aga pakkus vähemalt silmailu. Tagasiteel poole kahe paiku öösel tuli laveerida suure hulga mitte kõige kainemate kodanike vahel: nädalalõpp ikkagi. Samad inimesed röökisid tänaval poole hommikuni, aga hosteli pakutud kõrvatroppe ma sellegipoolest ei kasutanud. Milleks mulle need?