Hommik saabus ja silm enam nii hullusti ei valutanud kui eile, aga nägemine polnud küll karvavõrdki tagasi tulnud, pigem vastupidi. Alustuseks helistasin kliinikusse ja rääkisin oma mure ära, sest just nii arst eile talitada käskis. Öeldi: tule kohale. Võtsingi siis kompsud selga, möllisin end hostelist välja ja suundusin kliinikusse, mis sedapuhku oli vahelduseks lahti. Eilset arsti ega seda inimest, kellega ma telefonis rääkisin, polnud muidugi kusagil, nii sain veel korra oma häda kurta. Tänagi tegeldi minuga põhjalikult, vaadati siitpoolt ja sealtpoolt, tilgutati silma midagi oranži, mõõdeti silmarõhku ja lõpuks tehti ka süst. Kui selgus, et ma polnud hommikul veel söönud, pakuti isegi teed ja küpsiseid, tasuta loomulikult. Tundub, et siin riigis ei küsitagi ravi ega rohtude eest raha. Lõpuks sain veel ehtsa piraadi kombel silmaklapigi, kuid kahjuks mitte musta. Ühtlasi rõhutati, et homme pean Glasgow’s järjekordselt erakorralise abi osakonda minema, sest mul saavad silmatilgad otsa ja nii lahked nad polnud, et oleksid mulle ise uue pudeli andnud. Loll olin, kui ütlesin, et tänaseks jätkub, sellega said ju kõik plaanid pea peale pööratud. Ah jaa, haiglast väljudes juhtusin kokku ka eilse arstiga, kel oli hea meel, et ma tematagi hakkama sain.

Piraat

Edasi tuli hetk minna rongile ja sõita Glasgow’sse, kuid kõigepealt käisin läbi filmifestivali peakorterist ja ostsin endale festivali T-särgi. Filmid võisid ju vaatamata jääda, aga särk peab olema. Princes Streeti peal tuli mulle vastu õde, kes minuga eile haiglas tegeles, ja tervitas kui vana tuttavat. Inimesed tunduvad siin üldse kuidagi sõbralikumad kui Eestis. Rongisõit Glasgow’sse on teistega võrreldes lühike, kestes alla tunni. Pikalt ma sinna jokutama ei jäänud ja sõitsin kohaliku rongiga edasi Milngavie’sse, kust homme algab minu matkatee. Milngavie on põhimõtteliselt Glasgow’ eeslinn, kusjuures kohalikud pole veel isegi aru saanud, kuidas seda täpselt hääldama peaks. Kuulsin erinevaid variatsioone, ise ent otsustasin lõpuks malgaavi kasuks ja tundus, et kõik said sellest aru. Matka ajal oli plaanis kasutada põhiliselt kodumajutust (kohalikus keeles bed & breakfast), nii otsisingi esimese öömaja üles ja kolisin pakkidega sisse. Õnneks polnud matkates tarvis kogu kola seljas kanda, sest ühe koti transport oli paketi hinnas sees. Niisiis võisin suurema kotiga pikemaks ajaks hüvasti jätta, nägin seda ainult õhtuti ja hommikuti. Õhtul püüdsin kuhugi sööma minna, aga pisut pärast kella seitset oli Milngavie küll justkui välja surnud, nii saigi poest mõned võileivad ostetud, koju tagasi kotile kobitud ja jalgpalli vaadatud. Siin mõned pildikesed Milngavie’st.

Vaade koduaknast

Allander Water

Glasgow Road

Värvilised põõsad

Lõpetuseks veel mõne sõnaga sellest, mis mind siis ees ootas. Šotimaal on mitmeid populaarseid matkaradu, kuid tuntuim neist on kahtlemata West Highland Way, mille pikkuseks umbes 95 miili ehk 152 kilomeetrit. Kuna ajaga polnud priisata, võtsin kavva läbida see kuue päevaga. Loomulikult oli reisikorraldaja päevaplaanid paika pannud niimoodi, et kõige raskemad etapid tundusid juba peale vaadates kaks esimest. Edasine näitas, et see mulje vastas täielikult tõele. Et aga kuuest päevast jäi mulle veel väheks, siis planeerisin West Highland Way järel viie päevaga läbi käia ka Great Glen Way, see omakorda 77 miili ehk 118 kilomeetrit. Kokku siis 11 päevaga 270 km. Vägagi ambitsioonikas plaan, arvestades mu olematut treenitust ja istuvat eluviisi. Ent iga inimene vajab mõnikord väljakutseid. Vaatame siis, mis välja tuleb…