Uus päev leidis meid, bussireisijaid, niisiis Springfieldist. Olime küll järjekordselt graafikust paarikümne minutiga maha jäänud, aga selles ei paistnud olevat midagi hullu, sest praktika näitas, et peatustes kogunenud lisaminutid õnnestus sõiduga enamasti tasa teha. Eelmises jutukeses mainisin, et alates Pittsburghist sõitsime edasi kahe bussiga. Üks neist oli uuem ja kandis minu mäletamist mööda numbrit 6358 (igal Greyhoundi bussil on oma neljakohaline nn pardanumber). Sellesse bussi me seal esialgu ronisimegi, kuni meid teise, vanema bussi peale kupatati, mille koodi ma ausõna ei mäleta, sest pea pole prügikast. Columbusest Indianapolisse sõitsin, nagu mainitud, eksikombel selle uue ja mugavama bussiga, kuid sealt edasi St Louisesse pidin taas ronima tolle vanema logu peale. Seetõttu oli minu jaoks meeldiv üllatus, et St Louisest edasi Los Angelese poole viis juba vana tuttav 6358. Õige varsti pärast keskööd sõitsime edasi, tehes väikese peatuse Joplinis ja kella veerand nelja paiku öösel jõudsime, ilusasti graafikus olles, Tulsasse, mis asub juba Oklahomas.

Varemgi võis märgata, et me jääme graafikust maha planeeritust pikemate vahepeatuste tõttu, näiteks kuigi Daytonis lubas bussijuht seista ainult kümme minutit, lastes reisijad bussist välja ainult suitsu tegema, olime seal tegelikult tublisti üle poole tunni. Nii polnudki mingi ime, et planeeritud poole tunni asemel pidime bussijaamas konutama peaaegu terve tunni. Selle aja möödudes lubati kõik privilegeeritud reisijad, sealhulgas mees Sacramentost, kodutu välimusega tüüp, kahtlane tüüp, merejalaväelane, mina ise ja mitmed teised tuttavad näod bussi tagasi. Tundus juba, et nüüd on bussis piisavalt ruumi, nii et ma saan lõpuks ometi suurema koti kõrvalistmele panna ja ei pea seda enam süles hoidma. Seni oli seda lõbu jätkunud ainult kahel korral: New Yorgist Newarkisse (pool tundi) ja Columbusest Daytonisse (kaks tundi). Terve ülejäänud aja oli see kott mul süles olnud ja jalad hakkasid seetõttu juba tõsiselt ära surema.

Istusime niisiis kenasti seal bussis, aga buss ei sõitnud millegipärast kuhugi. Ilmnes, et mingi asjapulga peas oli sel hetkel hakanud tekkima geniaalne mõte: kogu lõuna poole edasi sõitev rahvas mahub ühte bussi ära, järelikult võiks kõik teise bussi inimesed meie bussi ümber tõsta. Teise bussi inimestele meeldis see idee veel vähem kui meie bussi omadele, sest nemad pidid ümber tõstma ka pagasi, mistõttu toimus ümberasumine üleüldise nurina ja pahameele saatel. Mõistagi tähendas see ühtlasi seda, et sain oma koti jälle sülle võtta. Minule poleks bussi vahetamine iseenesest probleeme põhjustanud, sest pärast planeerimatut bussivahetust Columbuses tarisin igas peatuses, kus rahvas bussist välja aeti, oma kotid niikuinii igaks juhuks kaasa. Sellegipoolest võttis see kamarajura omajagu aega, nii et kui graafiku järgi pidi reis jätkuma kell 3.45, siis tegelikult hakkasime sõitma umbes kell 5 hommikul.

Kas keegi teab, mida tegi sel ajal teine buss? Õigesti arvasid need, kes oletasid, et sõitis meile tühjalt järele. Ega muud võimalust suurt polnudki, sest hoolimata ümberkolimisest oli osade inimeste pagas millegipärast endiselt seal bussis, seega vihastati suur hulk inimesi üsna ilmaasjata välja ja kasu ei miskit. Poole kõrvaga kuulsin, justkui makstaks bussijuhile tühja (või pooltühja) bussiga sõitmise eest vähem raha, seega tuleb selle hookuspookuse põhjusi ilmselt just sealt otsida. Tühjalt sõitnud bussi juhil oli kahtlemata hea meel vähem palka saada. Mõned inimesed võtsid ilmselt ka meie bussijuhiga sellel teemal sõna ja ajasid tal harja punaseks, mispeale ta ütles, tsiteerin: „This is not Los Angeles. This is not New York City. This is the redneck country.”, andes ühtlasi mõista, et kui keegi veel liialt kobiseb, leiab ta end teepervelt ja saab hääletades edasi minna. Ma arvasin küll, et punakael on halvustav väljend, aga too bussijuht ütles seda igatahes uhkusega. Samas, ka mats pole alati sõimusõna olnud.

Kogu selle ärevuse peale oli uni selleks korraks jälle läinud, pealegi hakkas juba vaikselt koitma, nii jätkasin aknast välja vahtimisega. Varsti jõudsime Oklahoma Citysse, kus ei tehtud samuti liiga kiireid liigutusi, nii et edasi sõites olime juba poolteist tundi ettenähtud ajast maas. Muide, teine buss võttis Oklahoma Citys peale umbkaudu kuus reisijat, muutes Tulsa operatsiooni eriti mõttetuks. Meie bussi ei saanud neid kahjuks enam panna, sest buss oli ju täis. Oklahomas oli juba kõik teistsugune, isegi muld oli seal punast värvi, mitte selline nagu meil. Muuhulgas võis tee ääres märgata valgeid munakujulisi veetorne, posti otsas olevaid labadega tuulelippe, pesapalliväljakuid ja muid seni ainult filmides nähtud asju. Mul polnud seni kusjuures kordagi pähe tulnud mõte, milleks see labadega tuulelipp kasulik võiks olla, kuid nähes, et need paiknevad enamasti lehmade läheduses, tegin välkkiirelt loogilise järelduse, et tegemist on mingit sorti pumbaga. Tundub, et sealkandis on piisavalt tuuline, et selline asi end ära tasuks.

Oklahomas tegime peatuse veel El Renos ja söögipausi Elk City nimelises külakeses. Või noh, mis küla ta ikka nii väga on, järjekordne Haapsalu suurune linnake, kuigi on paras suurusehullustus sellist kohta city’ks nimetada. Vaevalt oleks mul kunagi elus avanenud võimalust ja tahtmist sellist kohta külastada, kui Greyhoundi buss siit läbi ei sõidaks. Huvitav, kui palju eestlasi siin üldse käinud on? Kindlasti polnud ma esimene, aga eriti tihti neid siia ilmselt küll ei satu. Kuigi kunagi ei või teada, äkki mõni isegi elab siin.

Elk City

Elk Cityst sõitsime edasi Texasesse. Siinkandis läheb uus maantee üsna ajaloolise Route 66 lähedalt ja teeviidad suunavad huvilisi pidevalt sellega tutvuma. Tõenäoliselt on selline nostalgiaturism paljude kunagi populaarsete kohtade enam-vähem ainus sissetulekuallikas. Ameerikas on palju mahajäetud külasid ja linnu ning ilma nostalgiaturistideta tabaks nii mõndagi Route 66 äärset linnakest sama saatus. Meie bussi muidugi nostalgia ei huvitanud ning me sõitsime mööda kiirteed edasi. Kuigi Texas on parajalt lahmakas maatükk, tegime seal ainult ühe peatuse Amarillo nimelises linnakeses, olles endiselt peaaegu poolteist tundi graafikust maas. Mõned reisijad pidid Amarillos ümber istuma teistele bussidele, kuid kuna jäime nii palju hiljaks, olid osad neist juba läinud. Üht bussi suutis meie bussijuht siiski mobiiltelefoni abil nii kaua kinni hoida, et inimesed jõudsid sinna peale, kuid mõni reisija pidi uut bussi ootama järgmise hommikuni. Ma ei kadesta neid, kes seda tegema pidid.

Amarillo 1

Amarillo 2

Igal pool bussijaamades olid mõistagi hoiatavad sildid, et oma pagasit ei tasu järelevalveta jätta, kuid kuna mul on nii aus nägu, siis usaldas merejalaväelane oma koti minu hoolde, kui välja suitsu tegema läks. Sealt tagasi tulles oli järjekorda tekkinud veel üks (erruläinud) merejalaväelane ning mõistagi hakkasid nad kohe omavahel vennastuma. Semper fi, värgid-särgid. Vennastumise käigus sain mina pealtkuulajana teada mõndagi olulist. Nimelt pidi praegu teeniv merejalaväelane minema veebruaris Iraaki ning pärast väikest puhkust, mille käigus ta tutvus oma kodumaaga, oli teel tagasi teenistusse, suundudes Yuma merejalaväebaasi Arizonas. Minu arust on kõrb just õige koht, kuhu võiks merejalaväe baasi püsti panna. Erruläinud merejalaväelane (no on pikk ja lohisev sõna, aga mariin jätab ka veidra mulje) oli Iraagis juba käinud ning rääkis hirmu ja õuduse jutte Iraagist ja Yuma baasist. Lisaks mainis erruläinu, et on oma perekonna must lammas, sest tema isa ja vanaisa ja vanavanaisa ja nii edasi kuni kodusõjani välja olid kõik jalaväes, aga tema, näe, otsustas hoopis merejalaväe kasuks.

Välja tuli ka see, et sõjaväelaste hulgas on väga populaarsed fiktiivsed abielud, sest abielus sõjaväelased saavad mitmesuguseid soodustusi, sealhulgas rohkem raha. Nii ongi abielu sõduri jaoks sageli pigem vastastikku kasulik tehing. Yuma mees mainis seepeale, et temalgi on plaanis enne veebruari naine võtta, kuid tõi positiivse küljena välja, et nad pidid teineteisele ikka veidi meeldima ka, seega pole antud juhul tegemist täiesti lootusetu juhtumiga. Selline infovahetus kolmandate isikute vahel pakkus muidu tüütule ootamisele meeldivat vaheldust.

Mäletatavasti oli kirjade järgi Amarillos plaanis kolmas ümberistumine. Vale puha, edasi sõites ootas meid vana hea 6358. Võtsin taas sisse oma vana istekoha ja lõpuks ometi sain asetada koti kõrvalistmele, sest teine buss oli juba varem ära läinud (kuna seal oli vähem reisijaid, siis kulus neil peatustele vähem aega) ja nii mõnigi istus siin ümber. Seekord jäi see kott sinna pikemaks ajaks, Californiani välja. Edasi sõites võis kohati näha täiesti siledat maapinda. Vaatad bussi aknast vasakule: näed kilomeetrite kaugusele lagedat maad, ühtki puud ega maja ka ei paista. Vaatad paremale: näed kilomeetrite kaugusele lagedat maad, ühtki puud ega maja ka ei paista. Muld oli siinkandis kollast värvi. Enne osariigi piiri hakkas maapind siiski künklikumaks muutuma ja varsti jõudsimegi New Mexico osariiki. Siinkohal oli jälle õige aeg kella keerata, sest olime jõudnud mägede ajavööndisse.

Huvitav on see, et piirkiirus maanteedel järk-järgult suurenes. Ida pool oli kiirusepiirang kiirteedel 65 miili tunnis, kusagil keskel läks see üle 70 miili peale ja New Mexicos oli lubatud sõita juba 75 miili tunnis. Mulle tundus see veider, kuna hakkasime jälle mägedesse jõudma ja seal peaks ikkagi veidi tagasi hoidma. Varsti pärast osariigi piiri tegime peatuse Tucumcaris, omapärase mäe lähedal.

Tucumcari

Tucumcaris oli McDonald’s, kust ostsin järjekordse eine. Regionaalne hinnapoliitika, kus suurlinnades on hinnad tunduvalt kallimad kui perifeerias, toimib siingi: kui New Yorgis maksab Big Maci eine 6.60, siis siin ainult 4.83. Edasi sõites äratas minu tähelepanu kahtlane kohati tee ääres leiduv valge puru. Mis pagana asi see on? See ei saa ju ometi olla… lumi?! Aga oli. No kuulge, me hakkame juba Los Angelesega samale laiuskraadile jõudma, siin peaks ju soe olema. Äkki on Californias ka lumi maas? New Mexico maastik ise oli väga kena, paistis palju looduskauneid kohti. Väga tore oleks seal kunagi niisama jalutada ja ringi luusida. Hea mõte, kuid paraku teostamatu, sest igal pool oli aed ümber. Jah, tundub kahjuks, et kõik need kaunid paigad on kellegi eraomand.

Maapind vaikselt tõusis ja tõusis, kuni hakkasime jõudma Albuquerque’sse. See linn asub juba päris Kaljumäestikus ja enne linna jõudmist kerkis meie ette kaks hiiglaslikku ja ähvardavat mäge. Ma arvasin küll, et tunnelita ei pääse me kuhugi, kuid maantee tegi tõelise triki ja meie buss lookles mägede vahelt läbi mitte ainult tunneleid kasutamata, vaid ka sõites kogu aeg allamäge. Maantee ääres võis pidevalt märgata varinguohtu tähistavaid liiklusmärke ja tõele au andes nägid need mäed välja ähvardavalt ebastabiilsed. Tundus, et mäkke ronides võib väikseimgi liigutus teele saata terve kivide laviini. Ruumiga on Ameerikas vist aga tõeliselt kitsas käes, sest nendesamade mägede nõlvale on igale poole, kuhu vähegi saab, püsti pandud paras hulk maju, mille juurde pääsemiseks tuleb autoga igavesti järsust nõlvast üles sõita. Ühesõnaga, kui mäe peal on võimalik leida kümmekond meetrit tasast maad, saab sinna ehitada elumaja. Ma küll ei kujuta ette, mis tunne on elada teadmisega, et iga hetk võib läbi katuse prantsatada kivi, aga küllap ollakse seal sellega leppinud.

Albuquerque’s oli järjekordne tunniajaline paus, millele järgnes bussi peale minnes esimene ja õnneks ainus turvakontroll. Selle arulageda ettevõtmise käigus tuli teoreetiliselt ette näidata oma kottide sisu ja tühjendada taskud. Ma ei viitsinud küll oma taskust kõike välja kraamima hakata ja vastasin küsimusele, mis mul taskus on: „Nothing important.” Sellega jäädi rahule ja ma pidin ette näitama ainult oma väiksema koti sisu, kus peitusid läpakas, raamat, fotoka kott ja muud väheolulised asjad. Jah, lennujaam see ikka ei ole. Ühtlasi tegin Albuquerque’s bussi oodates lähemat tutvust mehega Sacramentost ja ühe naisega, kelle kohta ma rohkem kahjuks midagi öelda ei oska. Muuhulgas sai neile selgitatud, et Eesti päris Türgi naabruses siiski ei asu.

Edasi sõites tegime lühikesed peatused veel Grantsi ja Gallupi nimelistes kohtades. Siinkohal vajusin jälle ära, nii et esimesed peatused Arizona osariigis (Holbrook ja Winslow) tõenäoliselt küll toimusid, aga mina ei tea neist midagi. Kesköö oleksime pidanud vastu võtma Flagstaffis, aga kuigi bussijuht tallas hoolega gaasipedaali, olime endiselt tunni jagu graafikust maas, nii et sinna me selleks ajaks ei jõudnud ja ma magasin rahus edasi.