Käesoleva nädala teema on blogimine ning selle erinevad motiivid.

Minu arust on igasuguse blogimise eeldus arvamus, et sul on kellelegi midagi öelda või midagi kellegagi jagada, olgu sihtgrupiks siis kas kogu maailm, ainult mõned sõbrad või midagi vahepealset. See, kas kirjutajal tegelikult kah midagi öelda on, jääb muidugi iga lugeja enda otsustada.

Kuna iseennast tunneb igaüks loomulikult kõige paremini, siis alustakski sellest, miks mina blogin või, õigem oleks öelda, üritan blogida, ehkki see eriti välja tulla ei taha. Leian, et aastate jooksul on kogunenud piisavalt mõtteid, mida võiks huvilistega jagada, ja kui kirjutis lõpuks valmib, siis polegi tulemus enamasti kõige hullem. Paraku võtab selle tulemuseni jõudmine ja sõnaseadmine minu puhul tunduvalt kauem aega kui mulle meeldiks, mistõttu jääbki kirjutamine enamasti tahaplaanile, ehkki näiteks reisimeenutusi oleks aastate möödudes endalgi huvitav lugeda. Lootus, et kunagi tekib kirjutamiseks piisavalt vaba aega, sureb muidugi viimasena, aga kuna maailmas leidub tunduvalt huvitavamaid tegevusi, tegelen sellega edaspidigi täpselt siis, kui tuju tuleb (või kui sunnitakse).

Nüüd siis paar mõtet, mis võiks olla teiste blogimise motiiv. Mõistagi ei ole see ammendav loetelu, kirjutan vaid sellest, millega olen ise kokku puutunud ja mis mulle huvi pakub. Suurem osa blogisid kajastab ilmselt ikkagi autorite igapäevaelu, mis laiema üldsuse tõenäoliselt külmaks jätab, kui nad just väga põnevalt kirjutatud pole. Üheks huvitavamaks seda tüüpi blogiks võib pidada Jääraplika blogi, mille linki ma ei lisa, sest, ehkki kunagi avalik, on see juba aastaid laiemale lugejaskonnale suletud. Veel üks tüüpiline kohalik näide on siin. Päris paljud seda tüüpi blogide kirjutajad on noored, kellele see on võib-olla esimene kirjutamiskogemus, nii et isegi kui kirjutatu teisi ei huvita, ei saa seda pidada mahavisatud ajaks, sest blogimine arendab nii analüüsivõimet kui kirjutamisoskust. Seda tüüpi blogide alamhulgaks on reisiblogid või blogid, kus välismaal elavad eestlased kirjutavad oma elust võõral maal. Hiljuti avastasin näiteks sellise blogi.

Enam pakuvad mulle siiski huvi sellised blogid, mille tegijad püüavad maailmale oma tarkust jagada, hoolimata sellest, kas nendega saab iga kord nõustuda või mitte. Programmeerijana vaatan eelkõige loomulikult programmeerimis- ja arvutiteemalisi blogisid, nt Coding Horror‘it. Ehkki selle autor Jeff Atwood on minu meelest nii mõnigi kord oma mõtetega rappa jooksnud, on seda alati huvitav lugeda. Kahjuks kirjutab ta viimasel ajal võrdlemisi harva. Teine hea näide on The Daily WTF, mis naeruvääristab halbu programmeerimistavasid ja IT-tavasid laiemalt. Tõsi, artiklite kommentaare on nii mõnigi kord väga hirmus lugeda, sest sageli võtavad sõna just need, kelle üle naerdakse ning kes sellest ise arugi ei saa.

Selliseid kindlale sihtgrupile suunatud blogisid on loomulikult teisteski valdkondades, näiteks on väga populaarsed poliitika- või kollased (meelelahutus-) blogid, aga kuna mind need teemad väga ei huvita, siis piirdun lihtsalt nende mainimisega. Veidral kombel ei loe ma eriti ka filmi- ja/või ulmeblogisid, ehkki see valdkond mind üldiselt huvitab. Ühe selleteemalise blogi võiks küll välja tuua. Lisaks võiks veel eraldi ära mainida tuntud inimeste, sh näitlejate blogid, millest mõnele heidan aeg-ajalt pilgu peale. Suurem osa kuulsusi ja ka “kuulsusi” eelistab küll kasutada Twitterit, kuid näiteks Felicia Day suhtleb fännidega väga mitmel moel ja blogi on üks neist väljunditest.

Täiesti eraldiseisev kategooria on fotoblogid, milles, nagu nimigi ütleb, räägivad sõnade asemel fotod. Üks näide.

Ja lõpetuseks siis blogid, mis on tehtud sunniviisiliselt, näiteks paljud selle aine raames loodud blogid.

Loomulikult jäid paljud teemad sedapuhku mainimata, aga täna meenusid esimestena just need, mis ülal välja toodud.