Selle nädala ülesandeks on tutvuda mõne virtuaalmaailmaga ja rääkida oma kogemustest. Mina tutvusin kahe ühisekskursiooni käigus sellise maailmaga nagu Second Life. Kunagi avas Eesti riik selles isegi oma saatkonna, mis tänaseks päevaks on küll kuuldavasti suletud. Enda lühikese kogemuse põhjal jäi Second Life’i keskkonna võlu mulle suhteliselt arusaamatuks. Või õigem oleks vist öelda: ei jäänud arusaamatuks, saan igati aru, miks kusagil virtuaalses keskkonnas kondamine paljudele huvitav võib tunduda, seal on päris kauneid paiku, kuid minu jaoks puudub selles sügavam mõte. Samuti paistab Second Life’i klient vähemasti minu arvutis silma erakordse aeglusega, ehkki arvuti jõudluse taha ei tohiks asi kuidagi jääda. Minu elus täidab sarnast rolli pigem Wikipedia, kuhu olen ennast nii mõnigi kord tundideks surfama unustanud. Küllap võib sedagi virtuaalmaailmaks pidada.

Second Life ei ole samas ainus virtuaalmaailm, millega olen kokku puutunud. Kunagi, ammuste aegade hämaruses sai liitutud sellise võrgukeskkonnaga, mille nimi oli Dransik. Hiljem sai sellest Ashen Empires. See pole enam seda tüüpi virtuaalmaailm, kus konkreetne eesmärk puudub, tegemist on tüüpilise võrgurollimänguga. Loomulikult on olemas palju tuntumaid selle žanri esindajaid, kuid minu teele sattus just Dransik. Sellises virtuaalmaailmas elamine, kus edasijõudmiseks tuleb koguda energiat, tappa kolle ja teha muud põnevat, tundub mulle palju mõistetavam. Mõned mängusessioonid venisid endalgi üpriski pikaks, aga mingil hetkel saabus taas tüdimus, nagu iga asjaga. Seega on seegi läbikäidud etapp. Ent kuna virtuaalmaailma üks eesmärk on siiski panna inimest tegelikku reaalsust unustama, sai Dransik oma ülesandega minu arust tunduvalt paremini hakkama kui Second Life. Arvatavasti kehtib sama teistegi võrgurollimängude kohta.

Pealegi on ka foorumid, suhtlusvõrgustikud ja muud taolised keskkonnad omamoodi virtuaalmaailmad, kuhu võib ennast unustada ning neid hakatagi reaalsuseks pidama, kuid ei tohiks siiski unustada, et reaalne elu on niisamagi väga huvitav.

Lõpetuseks tahaksin veel lisada, et ei saa öelda, justkui Second Life’ist üldse mingit kasu poleks. Minu teadvusse jõudis näiteks üks lugu, mis Ace of Spades Islandil viibides taustaks kõlas. Tõenäoliselt olen seda kunagi ammu isegi kuulnud, aga ei meenu küll.