Selle nädala arutlusteema on autorikaitse ja intellektuaalse omandi temaatika hetkeseis.

Jõudsin juba kümmekond aastat tagasi veendumusele, et autorikaitsega seoses on välja kujunenud või kujunemas olukord, kus nõndanimetatud autorikaitsjad enam ei saa ja tarbijad enam ei taha vanamoodi jätkata. Väga hea näide selle kohta on praegu Eestis tähelepanu keskmesse tõusnud “tühja kasseti tasu” laiendamine suurele hulgale kaubagruppidele, muuhulgas nt teleritele ja mobiiltelefonidele. Nimelt leidsid autorikaitsjad, et kuna saadav tasu on kokku kuivanud, siis tuleks tasustatavat nomenklatuuri oluliselt laiendada, süvenemata, kas tasu küsimine on iga kord õigustatud. Selle ala tunnustatud teoreetik ja praktik Vladimir Iljitš Uljanov (Lenin) on nimetatud olukorda kirjeldanud kui revolutsioonilist situatsiooni. Seega võib väita, et olukord on muutusteks küps. Lenin küll täpsustas, et igast revolutsioonilisest situatsioonist ei sünni veel revolutsiooni, kuid olen veendunud, et varem või hiljem muutuvad autorikaitse põhimõtted praegu kehtivatega võrreldes oluliselt, sest neist on muuhulgas saanud inimkonna arengu pidur.

Mis mulle konkreetselt ei meeldi? Ei meeldi see, et erinevalt muudest eluvaldkondadest tundub autoriõiguste vallas kehtivat süüdioleku presumptsioon ja eeldatakse vaikimisi, et iga inimene on pätt ja varas. Kui inimest piisavalt kaua alusetult süüdistada, siis lõpuks temast saabki pätt ja varas. Näiteks kui inimesel on valida, kas tõmmata film ebaseaduslikult Internetist ja olla piraat või osta film välismaisest netikaubamajast ja olla ikka piraat (Autoriõiguse seaduse § 801 lg 2), siis miks ta selle eest maksma peaks? Kulutama raha, et teda piraadiks nimetataks? Sellest tulenevalt olen juba aastaid hoolega valinud, mida osta ja mida mitte. Lisaks muutub filmi vaatamine iga uue meediumi tulekuga järjest keerulisemaks, Blu-ray navigeerimine on võrdlemisi tülikas, kohustuslikest reklaamidest ja FBI hoiatustest rääkimata.

Ma ei ole iseenesest maksmise vastu, näiteks ei leia minu arvutist piraattarkvara, isegi niivõrd triviaalne asi kui WinRAR on ametlikult ostetud. See on lihtsalt mugavam kui crack‘e kahtlasi saite pidi taga ajada. Filmide vaatamine on aga legaalse tarbija jaoks tunduvalt keerulisemaks tehtud kui piraadi jaoks. Oleksin heameelega nõus iga filmi vaatamise eest teatud summa maksma, kui ma ei kardaks, et sellest võidavad “autorid”, aga mitte autorid. Filmide puhul armastatakse rõhuda sellelegi, et tegemist on samasuguse kaubaga nagu teised (nt reklaam Sa ei varastaks ju autot). Juhin tähelepanu, et kui mulle müüakse mittekvaliteetne auto, on mul õigus raha tagasi küsida, järelikult peaksin ka filmi mittemeeldimise korral (kaup ei vasta reklaamitud omadustele) raha tagasi saama. Kas ikka saan? Nii et ärge võrrelge näppu ühe teise asjaga, nagu venelastele meeldib öelda.

Loodan väga, et autoriõiguste vallas toimub lähiajal mingeid arenguid, sest kui ühiskonna enamust peetakse kurjategijaiks, siis on kusagil midagi valesti.