Selle nädala teemaks on mõne nn vaba litsentsi lähem kirjeldus. Üldiselt on raske leida teemat, mis mulle vähem huvi pakuks kui mingid litsentsid ja nendega seonduv, seega pikka juttu oodata vist pole.

Tehes valikut, millisest litsentsist kirjutada, langetasin lõpuks otsuse GPL-i kasuks, sest erinevalt mitmetest teistest litsentsidest on mul vähemalt mingisugunegi aimdus, mida see endast kujutab. GPL (GNU General Public License) on litsents, millel on palju nii tulihingelisi pooldajaid kui ka samavõrd tulihingelisi vastaseid. Kui GPL-i olemus lühidalt kokku võtta, siis tähendab see eelkõige seda, et iga selle litsentsi alusel kirjutatud programmi lähtetekst peab olema kättesaadav, eranditeta. Sama tingimus laieneb ka kõigile programmidele, mis kas või osaliselt kasutavad GPL-iga kaetud programmikoodi. Siin ongi GPL-i nõrk koht: kui ühes ja samas programmis kasutada GPL-iga kaetud koodi ja koodi, mille litsents keelab selle avalikustamise kolmandatele isikutele (sellise tingimuse lisamine litsentsilepingusse ei ole ju keelatud), siis kumb on ülim? Kindlasti öeldakse nüüd, et sellisel olukorral ei tohi lubada tekkida, ent palju on asju, mida ei tohiks juhtuda, kuid siiski juhtub. Küll olen üsna kindel, et antud juhul jääks GPL kohtus kaotajaks, sest püüab üle võtta õigusi, mida tal ei ole.

Kui rääkida sellest, millised programmid GPL-i kasutavad, siis neid on palju. Üheks tuntumaks neist on kahtlemata Linux (kernel), mis kasutab seniajani GPL v 2 (uusim versioon on 3). GPL-i kasutavad ka paljud algselt Linuxile (või sarnasele operatsioonisüsteemile) kirjutatud teegid ja rakendused, mis on hiljem muuhulgas Windowsile kohandatud. Näiteks võib siin tuua ffdshow. Mõned nädalad tagasi mainisin lisaks Subtitle Workshopi, mida levitatakse samuti GPL-i alusel, ent uute arenduste programmikoodi ei ole mul vähemalt seni õnnestunud leida, nii et litsentsi järgimine on antud juhul küsitav.

Üldiselt eelistavad paljud GPL-i asemel kasutada sarnast LGPL litsentsi, mille nõuded programmikoodi levitamisele on leebemad.