Selle nädala ülesanne on kirjeldada kolme õpetlikku juhtumit internetimanipulatsioonide ja pettuste vallast.

Esimeseks vaadeldavaks juhtumiks otsustasin võtta Axel Gembe õpetliku loo. Gembe oli noormees, kes aastaid tagasi häkkis sisse mängutootja Valve Software arvutitesse ja sai sealt muuhulgas kätte hiljem suure populaarsuse saavutanud mängu Half-Life 2 arendusversiooni, mis lõpuks internettigi lekkis. Selles ei ole iseenesest midagi erilist, küll aga on huvitav see, mis hiljem järgnes. Valve selgitas välja, kes lekke taga oli (õigupoolest polnud selles midagi keerulist, kuna Gembe võttis nendega ise ühendust) ja kutsus ta USA-sse, ettekäändeks pakutav turvaspetsialisti töökoht. Saabumisel oleksid Gembet töökoha asemel oodanud FBI, käerauad ja mitmekümneaastane vanglakaristus. Saksa politsei sai aga nimetatud operatsioonist haisu ninna ja võttis Gembe ise enne kinni, kui see jõudis lennukile minna. Lõpptulemus: kaks aastat tingimisi vanglakaristust, põhjenduseks puhtsüdamlik kahetsus ja raske lapsepõlv. Siin kirjutab sellest juhtumist pikemalt.

Teiseks juhtumiks valisin hiljuti uudistes olnud Rove Digitali pettused. Firma aju Vladimir Tšaštšin oleks kahtlemata võinud ka legaalsel teel leiba teenida, kuid saatus suunas ta juba varakult kõikvõimalike pettuste rajale, mille kulminatsiooniks saigi käesolev Rove Digitali lugu. Asja iva oli küllaltki keerulise hookuspookuse abil inimestele õigete asemel libareklaame näidata ja selle abil tulu teenida. Vähemalt praegu tundub, et Tšaštšinil Gembe moodi ei vea ja ta saabki kõrge eani Ameerika Ühendriikide vangimajas istuda.

Ja kolmas lugu ei oleks mitte niivõrd internetipettus kui tavaline andmete leke. Aastaid tagasi ringles Eestis nn Perli andmebaas, kuhu olid kogutud andmed mitmetest registritest: isikuandmed, sõidukite andmed jms. Praeguseks on see baas aegumise tõttu mõistagi oma tähtsuse minetanud ning Perli ise juba aastaid manalamees, kuid just see juhtum algatas tõsisema diskussiooni andmekaitse teemal. Mulle näib, et andmekaitsega on Eestis pärast seda tõsiselt üle pingutatud. Aga võib-olla ma lihtsalt ei taipa, miks peaksid inimesed nii väga tahtma oma isikukoodi, sünnikuupäeva või pangakonto numbrit varjata. Iseenesest ongi huvitav, et ühelt poolt inimesed püüavad oma andmeid väga varjata, teiselt poolt aga panevad needsamad andmed suhtlusvõrgustikesse üles, kus pole täpselt teada, kes neile ligi pääseb. Ja ega agentuur NSR (Naised Saunas Rääkisid) teist sellepärast vähem ei tea, et te oma andmeid varjate.