Vampiiritapja Buffy 1. osa Põrguvärava tervitus (Welcome To The Hellmouth) algab sellega, kuidas 16-aastane Buffy Summers, kes on Los Angeleses koolist välja visatud, kolib koos oma emaga Sunnydale’i linnakesse, et alustada uut elu. Paraku selgub võrdlemisi ruttu, et kahtlane element, kelle pärast ta üldse välja visati, ei ole sugugi suurlinna maha jäänud ja Sunnydale’is on vampiire ning muid kolle isegi rohkem.

Nii. Seda osa olen ma tänaseks päevaks näinud ligemale 40 korda, sest algaja tõlkijana ei jäänud ma oma kätetööga sugugi rahule, seda ühe uuesti ja uuesti üle vaadates, mistõttu on loogiline, et ühel hetkel sai mul temast küllalt. Võib täiesti liialdamata öelda, et millalgi oli Põrguvärava tervitus mul täies ulatuses sõna-sõnalt peas. Seetõttu vaatasingi seda viimase kümne aasta jooksul alles kolmandat korda. Mark ja mitmed kommentaatorid toovad välja, et pilootosale iseloomulikult on see küllaltki rabe ning väga 90-ndatesse püsima jäänud. Mina seda ei näe. Osa on endiselt sama hea kui aastaid tagasi (ega ma seda muidu mitukümmend korda vaadata poleks kannatanud), eriti esialgse põlve otsas tehtud piloodiga võrreldes. Näiteks meeldib mulle väga stseen, mille ajal jooksevad külalisosatäitjate nimed (Mark Metcalf, Brian Thompson, David Boreanaz…). 90-ndad küll, aga head 90-ndad. Küll väärib äramärkimist, et suur osa tegevusest toimub sama pimedas nagu Doom 3 ja on pigem hoomatav kui nähtav.

Kuna tegemist on esimese osaga, siis näeme siin mõistagi esmakordselt suurt hulka tegelasi: Buffy (Sarah Michelle Gellar), Xander (Nicholas Brendon), Willow (Alyson Hannigan), Cordelia (Charisma Carpenter), Giles (Anthony Stewart Head), Käskija (Mark Metcalf), Luke (Brian Thompson), Angel (David Boreanaz), direktor Flutie (Ken Lerner), Darla (Julie Benz), Joyce e Buffy ema (Kristine Sutherland) ja Jesse (Eric Balfour). Mõnede eluiga sarjas jäi üpris lühikeseks, kuid Buffy, Xander, Willow, Giles ja Angel pidasid vastu viimase osani, ehkki osad neist kadusid vahepeal ekraanilt.

Mida veel lisada? Ehk seda, et samamoodi kui Mark mõtlesin ka mina omal ajal Brian Thompsonit nähes, et ohoo, see on ju tulnukast pearahakütt Salatoimikutest. Brian Thompsoni tegelane Luke saab omale ka minu arvates pilootosa parimad repliigid (I don’t care ja You’re strong. I’m stronger.). Ning ehkki Michael Sheen on vist ainsana ära tabanud, mida Videviku-filmid endast kujutavad, on tema Aro Käskija kõrval poisike ja Mark Metcalfi rollisooritus endiselt camp‘i tipptase. Samuti tuleks ära mainida algustiitrid ja tunnusmuusika, mis mulle kohutavalt meeldib, ehkki tean, et on inimesi, kellele see üldse peale ei lähe. Huvitav, ma ju pole 90-ndate laps. Ah jaa, ja kuidas on võimalik, et Mark ei tea, kes on Angel?!

Kokkuvõtteks: mis siis, et tegevus toimub 90-ndatel, tegelaste rõivad on tobedad ja Willow’l seljas kartulikott. Praegu naerame nende riiete ja MacGyveri mullet‘i üle, kahekümne aasta pärast jällegi tänaste sarjakangelaste üle. Aegunud on vaid vihjed popkultuurile, kuid Buffy pilootosa on endiselt sama vaadatav kui (ligemale) 15 aastat tagasi. 9/10

P.S. Dialoog on kohati siiski ülepingutatud, aga see Whedoni puhul väga ei üllata.