Vampiiritapja Buffy 9. osas tulevad mängu irratsionaalsed hirmud, kui järjekordse õpilaste tapmislaine taga tundub olevat puust nukk ja/või tema omanik Morgan (Rich Werner).

Minu hing on kalestunud. Ehkki nägin juba ammu-ammu kultusõudukat Lapsemäng (Child’s Play), ei tekitanud see minus nukkude suhtes mingit vastumeelsust ega hirmu. Sellest tulenevalt ei õnnestu mul end hästi samastada mitmete Marki lehekülje lugejatega, kes puunukke kardavad. Ahoi, Buratino (ja tema vanaisa Pinocchio) ei ole ju ometi asjad, mida karta. Kartke parem Karabass Barabassi, kui just kedagi karta vaja on, aga nukud jätke rahule. Jutt kaldus jällegi teemast kõrvale, kuid ehk just konkreetse hirmu puudumise tõttu tundub mulle, et sellest osast on midagi puudu. Põhiliin on iseenesest korralikult tehtud, süžeepöördeid rohkemgi kui hädapärast vaja ja nii edasi, kuid oh häda: see ei haara kaasa.

Meeldivat on muidugi samuti: kõik kooli isetegevuskonkursil osalejad on meeldivalt andetud, Giles, olles saanud käsu rohkem õpilastega suhelda, näeb tõeliselt piinatud välja ja uus direktor Snyder (Armin Shimerman) on Buffyle märksa väärilisem vastane kui suhteliselt leebe Flutie. Ühtlasi napsab Snyder endale kõik selle osa paremad repliigid, näiteks: There are things I will not tolerate: students loitering on campus after school, horrible murders with hearts being removed… and also smoking. (On asju, mida ma ei kannata: õpilased, kes pärast tunde koolimajas jõlguvad, võikad mõrvad, mille käigus eemaldatakse süda… ja suitsetamine.)

Kui mälu mind just jubedasti alt ei vea, siis on Nukuetendus lisaks ainus Buffy osa, mille lõputiitrite ajal toimub mõtestatud tegevus, täpsemalt etendavad Buffy, Willow ja Xander stseeni Sophoklese Kuningas Oidipusest. Ent sellegipoolest on vajadus igas osas üks kuni mitu ootamatut (või “ootamatut”) pööret teha mind selleks hetkeks ära tüüdanud ning hing ihkab vaheldust. Hindekski sellepärast vaid 7/10.