Varsti pärast kahtteist jõudsime niisiis Flagstaffi ja olin sunnitud silmad lahti tegema, sest kõik löödi taas bussist välja. Egas midagi, kotid kätte ja bussijaama. Seni oli meie tee kulgenud enam-vähem otse diagonaalselt läbi USA Los Angelese poole, kuid nüüd ootas ees teatav kõrvalekaldumine kursist, sest võtsime suuna Phoenixile, mis asub Flagstaffist enam-vähem otse lõunas, mitte edelas. Suikusin jälle unne, kuid panin siiski hägusalt tähele, et tee tundus kulgevat peamiselt mägede vahel, kuigi väljas oli pime, nii et võisin ka viirastusi näha. Pärast põgusat peatust Phoenixi eeslinnas Glendale’is jõudsimegi umbes neljakümneminutilise hilinemisega (ehk kell 3.45) Phoenixisse. Näis, et meid Albuquerque’st edasi toimetanud naisbussijuht andis oma parima, et mahajäämust veidikenegi tasa teha.

Phoenixis lahkus meie meeldivast seltskonnast merejalaväelane, kes mäletatavasti pidi sõitma edasi Yumasse ja vahetasime ka viimast korda bussijuhti. Edasisõit oli võrdlemisi sündmustevaene, kuid uinakud bussis olid minu jaoks selleks korraks lõppenud. Kahju, et ei õnnestunud Arizona maastikku paremini näha, sest läbisime terve osariigi pimeduse katte all, kuigi viimases peatuspaigas, Quartzsite’is, hakkas vaikselt koitma. Umbes kella kuue paiku hommikul (seda juba California aja järgi) ületasime pidulikult Colorado jõe ja jõudsime lõpuks ometi kuberner Arnoldi valdustesse.

See tähendas, et läbida jäi veel viimane osa teekonnast: Mojave kõrb ja Sierra Nevada mäeahelik. Geograafiapedant paneb kahtlemata tähele, et mäestike nimed minu jutus pole olnud päris täpsed ja kohalikud kutsuvad neid veidi teisiti, kuid lihtsuse huvides olen vähemalt seekord nimetanud tervet Kordiljeeride idapoolset haru Kaljumäestikuks ja läänepoolset haru Sierra Nevadaks.

Mojave kõrb on väga trööstitu väljanägemisega paik ja vähemalt minul poleks küll mingit tahtmist sellises kohas elada. Tõsi, paljast liiva nägime selles kõrbes vähe, enamasti olid teeääred palistatud mingisuguste põõsastega, mis kasvasid imelikult korrapäraselt, jättes mulje, justkui oleks need sinna meelega istutatud, samamoodi nagu näiteks Tallinna Tehnikaülikooli vastas olevad männid. Mulle jäi küll veidi arusaamatuks, arvestades nende kidurat väljanägemist, mis eesmärgiga need sinna võidi istutada. Jah, minule ei meeldiks kõrbes elada, aga mõnedele ilmselt meeldib ja meie esimene peatus Californias oligi kõrbelinnas Indios.

Indio, CA

Indiost sõitsime edasi, ümberringi endiselt ainult kõrb ja mäed, kuni hakkasime lähenema Los Angelese piirkonnale. Järgmise peatuse tegime San Bernardinos, kus bussi lisandus omajagu rahvast, mis tähendas, et pidin oma koti jälle sülle võtma, kuhu see jäi reisi lõpuni. Õnneks olin vahepeal sellest piisavalt puhata saanud. Enne Los Angelesse jõudmist tegime veel mitu peatust eeslinnades, täpsemalt Riverside’is, Claremontis ja El Montes. Tuleb välja, et enne reisi oli mul Los Angelesest ikka veidi vale ettekujutus: ma ei arvanud, et ta nii kõrbe ääres on, et osa sealkandi rahvast juba päris kõrbes elama peab, kuid nii see paraku on. Loomulikult kasutatakse niisutussüsteeme, aga mina ütlen: kasta kõrbe palju tahad, kõrb jääb ikka kõrbeks. Seega vähemalt Riverside ja Claremont minu puhul küll võimaliku elukohana kõne alla ei tuleks.

Los Angelese bussijaama jõudsime kell 11.50, mis oli planeeritust 50 minutit hiljem, kuid mulle sobis see hästi, sest hotelli sisseregistreerimine algas niikuinii alles kell 2 päeval. Õnneks oli Los Angeleses meeldivalt soe, umbes 18 kraadi. Bussijaamas jätsin hüvasti mehega Sacramentost, keda ootas veel ees pikk sõit põhja poole, nii et tema jõudis koju alles kusagil kell 8 õhtul. Greyhoundi Los Angelese bussijaam asub 7. tänava idasuunal, mis tõlkes tähendab, et tegemist on vähemalt kirjade järgi üpris kahtlase kandiga. Bussijaamast umbes kolmesaja meetri kaugusel on Skid Row, Los Angelese kurikuulsa kerjuste, kodutute ja narkarite piirkonna kirdenurk. Seetõttu soovitatakse isegi bussijaama sees käituda ülimalt ettevaatlikult ja vältida Los Angelesse saabumist pimedal ajal. Noh, mina jõudsin kohale päise päeva ajal ega märganud bussijaamas või selle lähikonnas midagi ohtlikku. Võib-olla on need hoiatused seega suunatud keskmisele ameeriklasele, keda peab igas asjas õpetama, et ta sind pärast kohtusse ei kaebaks, aga võib-olla mul lihtsalt vedas.

Õpetused ütlevad, et bussijaamas tuleb võtta takso ja kaduda sealt kus kurat. Mina ei näinud erilist põhjust, miks ma peaksin taksoga sõitma, kui sealsamas Skid Row nurga peal on bussipeatus, kust saab kenasti kesklinna sõitva bussi peale. Need 300 meetrit bussipeatusse läbisin probleemideta ja mind ei tülitanud keegi, mida oligi arvata. Järgnev pilt ongi tehtud ametlikul Skid Row territooriumil, bussipeatusest 7. ja Alameda tänava nurgal.

Skid Row

Kuna tegemist oli kahtlase kandiga, siis jälgisin igaks juhuks ikkagi kullipilgul ümbruses toimuvat. Muidugi on vähetõenäoline, et kollid sulle traataiaga ümbritsetud parkimisplatsilt kallale kargavad, aga iial ei või teada. Pärast kümneminutilist vahejuhtumiteta ootamist tuli buss, milles tuli sõidu eest tasumiseks kasutada seninägematut aparaati, mille ühte avasse käisid paberrahad ja teise mündid. Esimesel korral pidi bussijuht mind justkui ullikest õpetama, kuidas seda kasutada, kuid tulevikus kulus see oskus marjaks ära. Harjumatu oli ka see, et bussist väljumiseks ei tule mitte vajutada nuppu, vaid tirida akna juures olevat nööri, mis on oluliselt ebamugavam.

Väljusin bussist kesklinnas, Figueroa ja 7. tänava ristmiku lähedal. Pärast väikest mõttepausi otsisin üles 7th&Fig nimelise kaubanduskeskuse (nutikamad suudavad kahtlemata välja mõelda, miks sellele just niisugune nimi on pandud), lootes sealt leida tasuta WiFi võrgu. Võrgu ma leidsin, kuid hoolimata pingutustest ei suutnud arvuti ühegi veebilehega ühendust saada, nii jäidki meilid ja uudised esialgu lugemata. Keskuse keldrikorruselt leidsin mõned söögikohad ja tegin esimest korda tutvust tõelise ameerika portsjoniga. Hamburgeri, friikartulite ja joogiga toimetulemine osutus üsna problemaatiliseks, sest pappalusele asetatud toidu kogus oli üüratult suur, kuigi ma pole just väikese isuga. Hiljem ilmnes, et sellised portsjonid on siinkandis tüüpilised. Nojah, eks ma nägin bussisõidu ajal kusagil Texases ju ka tee ääres silti, mis kutsus 72-untsist biifsteeki sööma, kusjuures kui mõni suudab sellele tunni ajaga lõpu peale teha, ei pea ta midagi maksma.

Pärast söögipausi tegin veel mõned katsed Internetti pääseda ja tulemused olid huvitavad. Arvuti ei läinud kõige parema tahtmisegi juures võrku, kuid mobiil millegipärast läks. Lugesin siis olulisemad meilid mobiiliga läbi, mis oli väga ebamugav.

7th&Fig 1

7th&Fig 2

Kella kahe ajal suundusin oma hotelli, milleks oli sedapuhku Ritz Milner. Tuba oli taas kõige kõrgemal, sedapuhku 12. korrusel. Eelmise hotelliga võrreldes oli tuba oluliselt väiksem ning sealt avanes väärt vaade tuletõrjeredelile, kuid öö eest 800 krooni makstes on ka patt enamat tahta. Positiivse üllatusena vedeles põrandal Etherneti juhe ja ma sain lõpuks ometi normaalselt Internetti kasutada. Samas muutis see minu eelnevad pingutused mobiiliga mõttetuks.

Ritz Milner

Selleks päevaks mul rohkem plaane otseselt polnud, seetõttu otsustasin tutvuda kohaliku kultuurieluga, mis minu puhul väljendab ümmarguselt tahtmist minna kinno. Pärast väikest guugeldamist jõudsin järeldusele, et Wilshire’i bulvaril peaks üks kino olema. Jätsin selle aadressi meelde ja asusin teele. Üllatuseks oli see, et erinevalt New Yorgist paistavad Los Angeleses vahemaad olevat oluliselt pikemad kui kaardi põhjal hinnates. Ei saagi aru, kas on mõõtkava väheke vale või milles asi, igatahes kulus vajalikku kohta jõudmiseks tunduvalt kauem aega kui esialgu planeerisin. Masendav oli ka see, et kui mujal algavad majanumbrid reeglina iga ristmiku järel uuest sajast, selgitades ühtlasi, miks nad Ameerikas nii suured on, siis seda tänavat mööda käies ei tahtnud asi sugugi nii minna. Pigem vahetusid numbri kaks esimest kohta kolme-nelja tänavavahe läbimise järel. Teele jäänud pargis nägin küll väga kena päikeseloojangut, kuid kahjuks ei võtnud ma kinno minnes fotoaparaati kaasa ja tõele au andes see ei suudagi pimedas või üldse hämaras normaalseid fotosid teha (kui mõni imestab, miks bussireisi kohta nii vähe pilte on).

Lõpuks jõudsin kino umbkaudsesse asukohta, aga mida polnud, oli kino. Isegi sellise numbriga maja ei paistnud kusagilt. Ma ei teagi, mispärast, võib-olla jätsin aadressi kogemata valesti meelde. Kuna kohalejõudmine võttis liiga kaua aega, olid kõik seansid niikuinii juba alanud, mistõttu ma ei viitsinud otsimisega ka eriti vaeva näha ja asusin sama targalt tagasiteele. Ühtlasi tähendas see, et kuna järgmistel päevadel pole vaba aega loota, jääb sedapuhku Ameerikas kinos käimata.

Tagasiteel leidsin veel kohaliku säästumarketi ehk 99-sendi poe, kust ostsin mõned pooleliitrised pudelid juua. Pooleliitrine on siinkohal tinglik, lihtsustatud mõiste, tegelikult on selle pudeli maht 20 vedelikuuntsi ehk 591 milliliitrit. Nagu näha, on Ameerikas tõesti kõik suurem, isegi pooleliitrine pudel.

Poest väljudes asusin taas tagasiteele, teadmisega, et varsti jõuan hotelli. Mõnda aega sel teemal mõtteid mõlgutanud, jõudis minu teadvusse asjaolu, et millegipärast on ümberkaudsed majanumbrid kolmekohalised, samas kui minu mäletamist mööda oli Wilshire’i bulvaril väikseim number, mida nägin, majal number 1000. Mis jama see siis on?! Järgmisel ristmikul tuvastasin, et kuidagimoodi olen sattunud Alvarado ja 3. tänava ristile. Mis asja?! No kurat küll, hotell on ju 8. ja 9. tänava vahel, mis tähendab, et olen lootusetult halvale teele läinud. Mis mul muud üle jäi, keerasin otsa ringi, kuni jõudsin tagasi säästumarketini. Oma hajameelsuses unustasin ilmselt poest väljudes paremale pööramata, kuigi enda arvates seda tegin. Õnneks jäi see ainsaks korraks selle reisi jooksul, mil ma võssa panin.

Ülejäänud tagasitee möödus õnnelikult ja peagi jõudsin tagasi hotelli, olles enne juhatanud ühele abiotsijale kätte Staples Centeri teeotsa, millega loodetavasti veidi oma reputatsiooni päästsin. Mõnda aega tutvusin Internetis veel uudistega ja suhtlesin tuttavatega, kuid juba kella 9 ajal pugesin põhku, sest pärast senist niisama passimist ootasid ees pingelised ja tegevust täis päevad. Seetõttu oli oluline end väsitava bussireisi järel korralikult välja puhata.