Vampiiritapja Buffy teise hooaja 14. osas jätkub eelmise osa süžeeliin ning pärast Buffy ja Angeli suhte jõudmist füüsilisele tasandile kaotab mustlaste needus oma mõju. Hingest ilma jäänud Angel liitub Spike’i, Drusilla ja Kohtunikuga ning jõudude vahekord on nüüd veelgi ebavõrdsem.

Mark reageeris toimunule tavapäraselt hüsteeriliselt, mina olin vähemasti väliselt rahulikum, pealegi aimasin juba eelmise osa lõpus, kuhu asi tüürib, mis aga ei muuda Süütust sellepärast vähem mõjusaks. Stsenarist ja lavastaja on taas Whedon ise, mis tähendab, et lisaks tõsisele teemaarendusele on tagasi ka killud, miski, mida Noxoni osadest tikutulega taga peab otsima. Nii et tegelikult tahaks ma sellele osale anda kõrgema hinde kui eelmisele, kuid kümme on kahjuks maksimum ja sellega peab leppima.

Osa on muidugi tervikuna võimas, kuid alustama peaks siiski ülimast. Süütuses on üks vingemaid omamise stseene, mis eales filmilindile talletatud: Buffy ja granaadiheitja. Guy Ritchie uus Sherlocki-film saab selle poolest Buffyle ehk pisut vastu (need, kes seda näinud, ilmselt teavad, mida ma silmas pean), kuid kahjuks kohtab midagi sellist haruharva. Sellepärast lisan siia vahele ka asjakohase video. Ainus klipp, mille Youtube’ist leidsin, paraku ei kõlvanud, sest: 1) see stseen on küllaltki pika video keskel; 2) tekst on hispaania keelde dubleeritud; 3) video on peegelpildis.

Siin on selle stseeni taustamuusika.

Mida pärast midagi sellist veel öelda saabki? Süütuse tegelik mõte on muidugi, et vaadake ette, kellega voodisse ronite ning Buffy ja Angeli vahelised stseenid siin osas on tõeliselt julmad. Whedon oli kuuldavasti isegi üllatunud, et ta midagi sellist üldse paberile panna suutis, aga eks meis igaühes peitu mõnikord pisike psühhopaat. Ega teistelgi palju paremini lähe: Willow saab teada Xanderi ja Cordelia suhtest, avalikuks tuleb Jenny saladus, mispeale Buffy ja Giles põlgavad ta ära, Spike peab Drusilla pärast Angeliga konkureerima hakkama, ehkki see ei paista veel väga silma jne. Ühesõnaga, ehkki Kohtunikust saadi jagu, on osa silmini musta masendust täis. Isegi huumor on pigem naer läbi pisarate.

Ainus, kes toimunust suhteliselt puutumatult pääseb, on Oz. Ehkki ta lükkab oma esimese suudluse Willow’ga edasi, eelistades oodata, kuni selle taga on tõelised tunded, paistab kõik viitavat sellele, et õnn saabub nende õuele. Huvitav, millised keerdkäigud saatusel nende tarvis varuks on? Whedoni maailmas ei saa ju keegi liiga pikalt õnnelik olla. Esimest kaigast kodaras ei tulegi kaua oodata… 10/10

Jällegi paar sõna pealkirjast. Eestikeelne süütus on sedapuhku võib-olla parem kui ingliskeelne variant, sest tähendab korraga nii süüta kui süütut olekut, millest viimasele viitab inglise keeles pigem sõna virginity, kuid innocence on samas ka lapselikkus või naiivsus, mille kohta väga head eestikeelset sõna ei tulegi pähe. Aga Süütus kõlab ju päris hästi.

Ah jaa, Buffyl on ju tegelikult kah täna (19. jaanuaril) sünnipäev.

Spike: Mida Suur Sinine teeb? Ta lihtsalt istub. Kohtunik: Ma valmistun. Spike: See valmistumine tundub kahtlaselt tavalise persetamise moodi.
Willow: Jumal, olete teie vast… ma olen vihane ja mul ei tule piisavalt kurja sõna pähe, aga just need te olete ja meie lähme tehasesse!
Drusilla: Ma panin kõigile tähtedele nimed. Spike: Sa ei saa tähti näha, see on lagi. Pealegi on päev.