Vampiiritapja Buffy teise hooaja 16. osas jätab Cordelia Xanderi võrdlemisi ebasobival hetkel maha ja viimane teeb seepeale midagi rumalat, mille tulemusena kõik Sunnydale’i naised temasse armuvad.

Nõiutud, nördinud ning nõutud on esimene Buffy osa, mis asju enam-vähem üleni läbi huumoriprisma vaatleb. Kuna Sarah Michelle Gellar oli muude kohustustega hõivatud, pidid sarja tegijad kähku midagi välja mõtlema, muutsid Buffy rotiks ja asetasid tähelepanu keskpunkti Xanderi. Tulemus on võrdlemisi meelelahutuslik, kuid samas ka haige, nähes, kuidas isegi vanemad naiskodanikud nagu Buffy ema ja preili Calendar, aga eriti Drusilla, tema suhtes ükskõikseks ei jää. Stsenarist on muide jällegi Marti Noxon, kelle sulest tuli varsti pärast meeskonnaga liitumist käsikirju justkui Vändrast saelaudu. Ultrafeministlik kaader Marki lehel nägi Xanderi käitumises mõistagi ainult laiduväärset, ehkki teadasaamine, et Noxon polegi mees, sundis vähemalt paari neist tuure pisut maha võtma. Üllataval kombel mind taolised kommentaarid enam väga ei häirigi, olen juba suuresti õppinud neid vältima, aga kui nende autorid peaksid endale siiski kuidagi kavaleri leidma, siis nendest meestest on mul küll tõsiselt kahju, sest ilmselgelt saab neis peredes olla vaid naise arvamus ja vale arvamus. Õnneks tundub, et suurem osa rahvast, sh Mark ise, on pigem mõõdukama liini pooldajad.

Mida veel arvata? Armukolmnurk Drusilla-Angel-Spike kogub tuure ja nende omavaheline suhtlus on kahtlemata selle osa üks tipphetki. Tagasi on Jenny Calendar, kes püüab meeleheitlikult varem tehtud vigu heastada, kuid Buffy ja Giles suhtuvad tema püüdlustesse üsnagi külmalt. Lisaks Ozile, kes ühel hetkel tunneb millegipärast kanget tahtmist Xanderile virutada, näeme teisigi Sunnydale’i asukaid, kes mõnda aega vaateväljast eemal olnud: tagasi on Amy (Elizabeth Anne Allen), Harmony (Mercedes McNab) ja Devon (Jason Hall). Amy on kadunud ema eeskujul nõiakunstiga tegelema hakanud ning ükski asi, kus loitsimisel lausutakse kuujumalanna Hekate nime, ei saa ju olla läbinisti halb.

Nõiutud, nördinud ning nõutud pole aga üldse halb, vaid päris hea. Siiski, midagi siin häirib… Vahest on see osa lihtsalt liiga jabur, et seda tõsiselt võtta saaks, ehkki oma olemuselt on tegemist tõsise teemaga, samuti pole tervet hooaega läbiv liin just ülemäära lilleline. Selle ebakõla pärast polegi hinne täna kõrgem kui 8/10.

Xander: Nad pole meid veel leidnud. Siin üleval peaks ohutum olema. Angel: Teoreetiliselt tõesti.