Vampiiritapja Buffy teise hooaja 17. osas ei suuda Angel mõelda muust kui Buffyst ja üks sarja tegelastest peab eluga hüvasti jätma.

Nii nagu Kingitus ja Süütus, jäi seegi osa minu teadliku Buffy vaatamise algusaegadesse ning suuresti just Kirest sai alguse mu teadmine, et Vampiiritapja Buffy on midagi enamat kui lihtsalt humoorikas meelelahutus. Teadmine, et see on üks parimaid sarju, mis (vähemalt selle hetkeni) ilmavalgust näinud. Paljude arvates on pöördepunkt just siin. Kõik, kes seda osa näinud, ilmselt aimavad, millest ma räägin, kuid neil, kel toimuvast aimu pole, on ilmselt targem edasi mitte lugeda, sest tegu on ühega vähestest tõeliselt murrangulistest sündmustest sarja ajaloos.

Kirg näitab ilmekalt, milline on Angel siis, kui tal puudub hing. Vihjeid sellele oleme kuulnud varemgi, kuid see on esimene kord, kus see meile näitlikult selgeks tehakse. Kõik algab vaikselt, ent järk-järgult muutuvad Angeli teod kohutavamaks, kuni saavutavad kulminatsiooni Jenny (Robia LaMorte) tapmise ja sellele järgneva lavastusega. Jenny surm on ootamatu just sellepärast, et ta näib nii mõttetu: see ei toimu mingi lahingu käigus, Angel surub Jenny lihtsalt nurka ja murrab ta kaela, nii et meil ei jää kahjuks üle muud üle veenduda, et ta tõepoolest ongi surnud ja kusagil pole mingit noateral pääsemist, nagu filmides nii sageli kombeks. Jenny ei ärka mõne aja möödudes haiglas koomast, Jenny ei ole lihtsalt meelemärkuseta… Jenny on meie seast lahkunud. Lõplikult. Tõsi, see ei ole viimane kord, mil me Robia LaMorte osatäitjate nimekirjast leiame, aga see, keda me siis näeme, pole enam Jenny Calendar.

Jenny surmast hullemgi on ent stseen, mille Angel Gilesile tema enda korteris lavastab. Šampanja, roosid, Puccini Boheem… Keegi tõi Marki kommentaarides välja, et kõlav pala on sureva naise ja temast oluliselt kauem elava mehe duett. Võrdlemisi värske ooperihuvilisena jäi see mulle endale muidugi märkamata, ehkki Boheemi ennast olen näinud. Ja kõige selle ilu keskel lamab ülakorruse voodil ülimalt surnud Jenny. Sellega võrreldes tunduvad Angeli eelmised teod, nagu Buffy joonistamine tema magamise ajal, tema ema ahistamine või Willow’ akvaariumikalade toppimine ümbrikusse, üsna taltsad. Sellepärast pole midagi imestada, et Giles enda elust hoolimata meeleheitlikult Angelit jahtima läheb. Spike’ile on taoline asjade käik üpris meelepärane, sest Angel jätkab Kireski talle närvidele käimist ja Drusillaga flirtimist. Paraku pole Giles ja Angel ilmselgelt võrdsed vastased ning Buffy peab sekkuma.

Kõige selle keskel jääb aga häirima üks küsimus: miks meie tegelased, teades, kui ohtlik on Angel, varem midagi ette ei võtnud? Miks Buffy Angelit juba varem ei tapnud, lastes tal selle asemel rahulikult Bronze’i kõrval inimesi süüa? Kui ta selleks vaimselt valmis polnud, miks nad siis vähemalt varem seda loitsu ei kasutanud, mis takistaks Angelil neile külla tulla? Miks passib Jenny hilisõhtul ihuüksi koolimajas, kui ta teab, et vampiiridel pole üldkasutatavatesse hoonetesse sisenemiseks kutset vaja? Ja nii edasi. Xanderil on suuresti õigus, kui ta ütleb, et varem oleks tulnud midagi teha. Mõistan, et sellisel juhul poleks midagi niivõrd šokeerivat saanud toimuda, kuid sellest hoolimata olen sunnitud hinnet ühe palli võrra alandama. 9/10

Mark ise, aga eriti üks noor tüdruk Inglismaalt, enigmaticagentscully, kes mõlemad seda osa esimest korda nägid, läksid toimuvast loomulikult kõvasti pöördesse, sest Jenny ise, samuti tema tärkav suhe Gilesiga, jättis neile mõlemale väga positiivse mulje. Aga nüüd on ta surnud ja seda ei muuda enam miski.

Angel: Elu on mõnikord valusam, kui suudame taluda. Kui suudaksime elada kireta, siis vahest leiaksime meelerahu, kuid me oleks vaid kestad… Mahajäetud majad kinnilöödud akende ja läppunud õhuga. Kireta oleksime tõepoolest surnud.