Vampiiritapja Buffy teise hooaja 19. osas hakkavad Sunnydale’i koolis Sadie Hawkinsi balli eel toimuma kummalised sündmused, mis viitavad kurjale vaimule. Loo põhjusi peab aga otsima mitmekümne aasta tagusest minevikust.

Kui eelmine osa võttis aluseks Elm Streeti luupainaja, siis täna on eeskujuks teine klassikaline õudusfilm Poltergeist, mis nimepidigi ära mainitakse (ja konkreetselt Tobe Hooperi film, mitte poltergeist kui nähtuse üldnimetus). Tõele au andes tuleb tunnistada, et nn õudusfilmikolmikust on Marti Noxoni (jälle!) kirjutatud Silmi ainult sinu jaoks ilmselgelt kõige parem ja lisaks ka kõige originaalsem. Tõsi, jääb selline mulje, et Elm Streeti luupainajast jäi paar stseeni üle, mistõttu tuli need siia osasse lisada, kuhu need sobivad umbes sama hästi kui sea selga sadul. Pean silmas eelkõige kapist välja sirutuvat kätt ja põrandasse vajuvat Willow’d, mis ei haaku hästi üleüldise tegevusliiniga, samuti ei põhjenda tegijad, miks taolised asjad toimuvad.

Avastasin Marki lehelt üllatusega, et paljude meelest on tegemist ühe parima Buffy osaga üldse. Ma ei tea, kas asi on minus, kuid sedapuhku jäi vaatamise käigus saadud emotsioon kuidagi nõrgaks. Mulle justkui meenub, et kunagi jättis näiteks Buffy ja Angeli vaheline lõpustseen sügavama mulje, aga praegu tundus pigem, et nad pingutavad näitlemisega kohati üle. Võib-olla mulle lihtsalt ei meeldi lood, kus tegelasteks on vaimud. Zombide vastu pole mul midagi, kuid nähtamatud tegelased tunduvad kuidagi mõttetud. Pealegi oli eelmisel hooajal suhteliselt sarnane lugu nähtamatu tüdrukuga, kes samuti koolimajas pahandust tekitas, mis võis samuti minu arvamust mõjutada. Ära ei tohi unustada ka tegijate fopaad Jenny arvutiga, mille Angel paar osa tagasi suure pauguga hävitas, et mitte öelda: põlema pani, kuid kust Willow sai kätte kõik asjad, välja arvatud õpetuse Angeli hinge taastamise kohta. Seda viimast ta sealt ei saanud ju leida, sest vastasel juhul kaotaks tervet hooaega läbiv liin oma mõtte.

Ving-ving-ving. Ütleks vahelduseks midagi positiivset kah. Mõned asjad on tegijatel siiski väga hästi välja kukkunud, näiteks Gilesi veendumus, et pahandusetekitaja ongi Jenny vaim, kes mäletatavasti koolimajas vägivaldselt suri. Lisaks õnnestub lõpus väga kavalalt ümber pöörata soorollid, nii et Buffy on hoopis tulistajast poisi (Christopher Gorham) ja Angel tapetud õpetaja (Meredith Salenger) asemel. Tõsi, Noxon on paralleelide tõmbamisel võib-olla isegi liiga kaval, kõik tundub pisut liiga osavalt konstrueeritud, kuid igaüks ei pruugi seda õnneks tähele panna.

Selles osas ilmub üle hulga aja jälle välja direktor Snyder, jätkates talle juba omaseks saanud pärlipuistamist. Lõpliku hinde määravad aga ära see, et Snyder ütleb esmakordselt konkreetselt välja, et teab, mis tegelikult toimub, ehkki vihjeid sellele nägime juba ammu, ja see, kuidas Spike annab osa lõpus mõista, et kõik pole päris nii, nagu paistab. 8/10

Snyder: Vandenõud pole mulle võõrad, ma olen JFK-d näinud. Olen tõeotsija. Need kaks segaduses noort ja puuduv tulirelv on ühe suure pusle tükid. Ja ma vaatan neid tükke hoolikalt ja kaalutletult senikaua, kuni on selge, kuidas see kõik on sinu süü.