Vampiiritapja Buffy kolmanda hooaja 20. osas jõuab kätte pealkirjas nimetatud sündmus, mis peaks võimaldama hetkeks unustada kõik mured ning lihtsalt nautida ühe eluetapi lõppu. Tucker Wells (Brad Kane) aga nii ei arva ja Buffy päästab, mis päästa annab, et vähemasti teiste õhtut ükski deemon ei häiriks.

Filmidest ja telesarjadest nähtu põhjal on jäänud mulje, et Ameerikas tähistatakse kooli lõpetamist veidral kombel enne seda, kui tähtsad paberid pidulikult kätte antakse. Vähemalt siis, kui mina ürgajal noore ja lollina keskkoolist ellu astusin, käisid meil asjad pisut teistmoodi: kõigepealt lõputunnistused ja seejärel pidu. Tavaline pidu, mitte mingi ülikondades värk. Sellepärast on minu jaoks alati pisut arusaamatuks jäänud, miks see üritus ameeriklaste jaoks nii tähtis on, miks on üksi sinna minek sama hea kui maailma lõpp või miks just lõpupeo järel on kõige parem aeg süütusest loobuda. Ent ilmselgelt tähendab lõpupidu vähemalt Sunnydale’i õpilaste jaoks päris palju, seega tuleb leppida.

Lõpupidu jätkab eelmises osas alustatud teemadega, millest esimene on Buffy ja Angeli kokku-lahku suhe. Angel on vahepeal linnapea sõnade üle tõsiselt järele mõelnud ja jõudnud otsusele, et õige tegu oleks Buffyst lahku minna, kolida Los Angelesse ja võtta endanimelises sarjas peaosalise roll. Otsust kiirendab veelgi Buffy ema, kes püüab teda veenda täpselt samuti kui linnapea Valikutes. Selline käitumine tõtt-öelda vihastab mind, sest tegelikult pole kellegi teise asi täiskasvanud inimestele ette kirjutada, milliseid otsuseid nad langetama peavad, eriti kui nad ise sellest ei teagi. Kui Joyce väljendanuks Buffyle oma kahtlusi, saaks ma sellest aru, aga selline selja taga susimine on inetu. Sellegipoolest on Angel oma otsuse teinud ja ütleb seda ka Buffyle. Kuna Sarah Michelle Gellarile polnud mõte lahkuminekust sugugi rohkem meeltmööda kui Buffyle, on Buffy mõistagi väga usutavalt löödud. Huvitav, mida Gellar sellest suhtest praegu, kolmteist aastat hiljem, arvaks? Kahjuks pole sel teemal midagi silma jäänud.

Samuti saame teada, mis on Cordelia poes töötamise põhjus. Selgub, et tema vanemad olid juba aastaid otsustanud makse optimeerida ja seetõttu võttis maksuamet neilt kõik, mis võtta andis. Cordelia ei saa endale osta isegi kleiti, mida ta poes iga päev imetlenud on, sest tal pole selleks raha. Õnneks tuleb siinkohal appi Xander, kes näitab Lõpupeos klassi veel sellegagi, et jätab Cordelia raske olukorra ainult enda teada. Cordelia ja Wesley suhe, kui seda niimoodi võib nimetada, areneb tänu piduriietele samuti edasi ning nad koguni tantsivad peol.

Kõigi nende sündmuste ajal areneb taustal Tucker Wellsi lugu, kes võrdlemisi küsitaval põhjusel plaanib valla päästa põrgukoerad, et need peolistega arved klaariks. Põrgukoerad on selle osa kõige nõrgem koht ning Lõpupidu poleks minu meelest suurt kaotanud, kui see liin täiesti välja oleks jäänud, kuid ilmselt ei julgenud tegijad veel kirjutada osa, mis pühenduks ainult suhetele, mitte kurjamitele. Üks häda on selles, et need koerad ega ka libahundid, mida oleme näinud, ei tundu piisavalt usutavad, nähes pigem välja nagu karvastes kostüümides inimesed, mida nad ju ongi. Samas tuletab põrgukoerte olemasolu meelde, mida Buffy juba aastaid kaasõpilaste heaks on teinud, ehkki Buffy vaataja peaks selletagi olema piisavalt intelligentne, et seda mitte unustada.

Sellega jõuamegi Lõpupeo kulminatsioonini, milleks on kahtlemata Jonathani kõne. Tõele au andes peaks see stseen olema lootusetult imal, kuid millegipärast pole. Esmakordselt mõistame, et Sunnydale’i õpilased polegi nii pimedusega löödud, kui esialgu tundus, ja nende kingitus, väike vihmavari (või päevavari, kes sest aru saab) kirjaga Klassi kaitsja, tähendab Buffyle väga palju. Sarah Michelle Gellari naeratus seda vastu võttes on vähemasti minu jaoks alati olnud üks Vampiiritapja Buffy tipphetki, kuigi neid hetki on sellises sarjas mõistagi külluses. Pealegi suudab Angel ennast lõpupeole ilmumisega pisut rehabiliteerida ning ka Buffy saab võimaluse oma mured kas või hetkeks unustada. Sellepärast ei lasegi ma end sedapuhku koerakostüümis inimestest häirida ja Marti Noxon saab hindeks maksimumpunktid ehk 10/10.

Läksin nii hoogu, et unustasin Marki jutu sees isegi mainida, mistõttu olen sunnitud ta siin eraldi välja tooma, sest ühtki head kohta kah ei paista, kuhu see lisada.

Anya: Mehed on kurjad. Tuled sa minuga peole? Xander: Üks meist on lootusetu juhtum ja ma ei tea, kumb.