Kuna tegemist oli minu ainsa täispika päevaga Los Angeleses, siis ootas mind erinevalt eelmistest päevadest ees tihe programm, mistõttu ärkasin varakult ja olin juba kella 9 paiku valmis tegutsema. Enam-vähem kohe pärast hotellist väljumist peatas mind taas üks meeskodanik ja küsis, mis tänaval ta asub. Kuna olin endiselt hotelliga samal tänaval, siis ma loomulikult jällegi teadsin, mis tänavaga tegu ja ütlesin tallegi, et see on Flower Street. Tundub, et see teiste abistamine hakkab väikestviisi juba harjumuseks saama ning puhtalt vedamise tõttu pole ma veel kordagi vastust võlgu jäänud. Pärast seda otsisin üles lähima metroopeatuse, mis erinevalt New Yorgi metroopeatustest on suhteliselt hästi tavaliseks majaks maskeerunud. Õigemini asub peatus nimetatud maja all. Piletiautomaadist ostsin ühe otsa pileti, leides seejuures tänuväärt rakendust vahepeal taskusse kogunenud müntidele ja istusin rongile.

Erinevalt New Yorgist, kus enne perroonile jõudmist tuleb läbida värav, mis avaneb pärast Metrocardi aparaadile ettenäitamist, paistab Los Angelese metroo töötavat aususe printsiibil. Piletit kellegi ette näidata või mingisse avasse sokutada ei tule ja võib lihtsalt rongi peale astuda. Teoreetiliselt liiguvad rongides aeg-ajalt küll piletikontrollid nagu meilgi, kuid minul neid kohata ei õnnestunud.

Rong, millele istusin, sõitis nn Punasel liinil, mis põhimõtteliselt tähendab, et olin võtnud suuna Hollywoodile. Mõne aja pärast jõudsingi sihtpunkti, milleks oli Universal City. Igaüks teab, et olen suur filmihuviline, seega pole ilmselt üllatav, et päeva esimeses pooles kavatsesin külastada Universali filmistuudiot ja lõbustusparki. Igalt poolt vaatasid vastu mäed, nagu Los Angelese piirkonnale tüüpiline.

Universal City 1

Universal City 2

Universal City 3

Viimastel kuudel lööb USA-s laineid Ameerika Stsenaristide Gildi (Writers Guild of America) streik, mistõttu sealsete telekanalite programmid on üsna kiduraks jäänud. Filmitööstuses annab streigi mõju ennast tunda ilmselt 2009. aastal, sest käesoleva aasta filmide stsenaariumid on suure tõenäosusega valmis. Kui mina Ameerikasse jõudsin, oli streik täies hoos, mistõttu võibki viimase pildi taustal stsenariste piketeerimas märgata. Piltidelt seda küll välja ei loe, kuid vähemalt osad neist kuulusid Battlestar Galactica nimelisse grupeeringusse.

Stsenaristid 1

Stsenaristid 2

Tee metroopeatusest Universali stuudio väravasse kulges mõistagi ülesmäge, kuidas siis muidu. Kõrguste vahe võis olla ligikaudu samasugune kui Nõmme mäel, kuid Universali mägi oli mõnevõrra järsem, mistõttu olin päris hingetu, kui sealt lõpuks üles sain. Õnneks jõudsin seekord kohale mitte päris viimasel minutil ja sain enne stuudiokülastust veidi hinge tõmmata. Väravani jõudmiseks tuli veel ületada jalakäijate sild, millelt on tehtud ka järgmine pilt. Tõsi, see ei anna Universali mäest täit ettekujutust, sest põhiline osa mäest on teiselpool kurvi.

Mäkketõus

Punkt kell 10 seisin Universali stuudio ees, mis tähendas, et mul oli enne ringkäigu algust veel üks tund vaba aega.

Universal Studios 1

Universal Studios 2

Selle tunni pühendasin tutvumisele Universali Citywalkiga, mis on väljaspool lõbustuspargi territooriumi asuv kaubandustänav. Söögiasutuste kvartali teiselt korruselt leidsin ühe koha, mis reklaamis oma „maailmakuulsaid burgereid”. Nii kuulsad need burgerid igatahes polnud, et mina neist varem midagi kuulnud oleksin, aga kuna hotellist ma midagi söögikõlbulikku ei leidnud, otsustasin proovida. Paistab, et see kuulsus on ülehinnatud, sest minu arust polnud see burger suurem asi. Friikartulite portsuga toimetulemine osutus taas problemaatiliseks. Teiselt korruselt avanes kena vaade jõulupuule. Ja mis hoone jääb sellest vasakule? See on ju kino. Oleks ma seda eile teadnud… Kuigi tõele au andes poleks ma ilmselt viitsinud puhtalt kino pärast küll siia sõita.

Universal Citywalk

Veidi enne kella 11 oli aeg stuudiosse siseneda. Varasema jutu põhjal võib olla jäänud mulje, et olen üks kooner, kes hoiab kokku igal pool, kus vähegi võimalik, kuid tegelikult pole see nii. Mulle lihtsalt ei meeldi maksta ülearu palju asjade eest, mis pole kuigi olulised, nagu näiteks majutus. Piiratud ressursside teooria põhjal võimaldab siinkohal kokkuhoidmine huvipakkuvamale rohkem kulutada. Seetõttu soetasingi Universali külastamiseks kõige kallima võimaliku, nn VIP-pileti. Kohapeal selgus muidugi, et väravast oleks selle saanud odavamalt, sest kõik 16 kohta polnud veel välja müüdud ja saadaval on veel mõned vabad kohad.

Kui olin spetsiaalsest VIP-idele mõeldud uksest sisse astunud, pisteti mulle pihku ümbrik ja juhatati mind teisele korrusele, kus ootas giid Jason. Ühtlasi selgus, et „mõned vabad kohad” tähendab ameerika kõnepruugis, et lisaks minule on VIP-pileti ostnud veel kolmeliikmeline hollandlaste punt. Hollandlastele ma end igaks juhuks täisnimega ei tutvustanud ja loodetavasti ei teinud seda enne minu saabumist ka Jason. Siinkohal võib igaüks ise järele uurida, mida kont hollandi keeles tähendab. Ümbriku sisuga tutvudes leidsime sealt oranži paelaga sildi, mis tuli endale kaela riputada, sinise käepaela, millega sai valitud kohtades piiramatult tasuta süüa ja kupongi, millega väljastati tasuta üks foto. Oranž pael tähendas ühtlasi seda, et kõik lõbustuspargi töötajad olid meie suhtes veidralt vastutulelikud, et mitte öelda pealetükkivad.

Kuna rohkem inimesi meie seltsi sel hommikul ei tulnud, mida oligi arvata, siis asusimegi esmalt lõbustuspargiga tutvuma. Mul polnud selle vastu, et meid nii vähe oli, tõtt-öelda midagi, sest nii saigi Jason meile rohkem aega pühendada ja saime ka rohkem teada.

Eskalaator

Alustuseks sõitsime nelja eskalaatori abil alla lõbustuspargi alumisele tasemele, kus võtsime ette oma esimese atraktsiooni: Jurassic Park Ride. Ma ei teagi, kuidas seda eesti keeles nimetada: ameerika mägedega ilmselgelt tegu ei ole, sõitsime lihtsalt kärus läbi vee, kuni tuli see viimane laskumine, mida reklaamitakse kui „peaaegu vertikaalset”. Siinkohal on taas tegemist reklaamtekstiga, kus kõige olulisemal kohal on sõna „peaaegu”, sest vertikaalsest oli asi ikka üsna kaugel. Ahjaa, mingid plastmassist saurused pritsisid ka vahepeal vett näkku. VIP-pääsmega kaasnes muuhulgas privileeg järjekorras kõigist mööda minna, kuid kuna seal seisis umbes kaks inimest, siis polnud sellestki suurt kasu. Tundub, et sattusin parki külastama ikka tõesti väljaspool õiget hooaega, aga mida vähem rahvast, seda parem. Küll said vipid atraktsiooni läbimiseks vingemad läbipaistvad vihmakeebid, mis tuli kahjuks sõidu lõppedes tagasi anda. Kasutasin ära ka tasuta kupongi ja lasin välja printida foto, millel säilitan eestlasele tüüpilist stoilist rahu, tuhisedes alla peaaegu vertikaalsest laskumisest. Kuna mul skännerit ei ole, siis te seda fotot siinkohal ei näe.

Pärast veeatraktsiooni oli õige aeg end ära kuivatada, nii läksime järgmisena Backdrafti atraktsioonile. Backdraft ehk Tulemöll on Eestis võrdlemisi tundmatu film, mistõttu mainin igaks juhuks, et see räägib tuletõrjujatest. Siin ruumis demonstreeritaksegi inimestele simuleeritud tulekahju. Kuum oli seal ruumis tõesti ja konstruktsioon, millel me seisime, jõnksatab ka ähvardavalt, kuid hea mulje ja illusiooni rikuvad ära kõigest üle käiv gaasi hais ja sinised leegid.

Backdraft

Seejärel vaatasime ära pooletunnise demonstratsiooni teemal, kuidas tehakse eriefekte. Tegemist on taas nooremale publikule suunatud ettevõtmisega, mille üldmulje kannatab eestvedajate tobedate ja ebanaljakate kildude tõttu. Pärast seda oli alumisel tasemel jäänud üle vaadata veel ainult üks oluline atraktsioon: Revenge of the Mummy. Inimesed, kellel esineb selja- ja kaelahädasid ei tohiks tegelikult sellele ega Jurassic Parki sõidule minnagi, aga kuigi mul on seljaga aeg-ajalt probleeme olnud (isegi imestan, et see kolmepäevane bussisõit mingeid hädasid kaasa ei toonud), oleks ainult force majeure mind sellest loobuma sundinud, eriti kui ma juba teisest maailma otsast kohale tulnud olin. Revenge of the Mummy on küll juba üsna ameerika mägede sarnane ettevõtmine, mis toimub pealegi pilkases pimeduses, kuni kaugusest hakkab lähenema sein. Seejärel jääb käru järsult seisma ja läbib sama raja tagurpidi, mis on veel hullem kui selle õigetpidi läbimine. Nii et kuigi meil kui vippidel oli vähese külastajate arvu tõttu võimalus teha see atraktsioon läbi kaks korda järjest, me seda millegipärast ei kasutanud. Pärastpoole lasin välja printida ka foto, millel säilitan eestlasele tüüpilist stoilist rahu, tuhisedes üles-alla ameerika mägedel. Kuponge rohkem polnud, seega pidin nüüd juba maksma, järelikult polegi vippidele kõik asjad tasuta.

Sõitsime eskalaatoritest tagasi üles ja läksime vaatama Waterworldi etendust, kuhu tuli aega täpselt sättida, sest see toimub ainult kaks korda päevas. Seda tahtis näha juba rohkem inimesi ja nüüd oli meie oranžidest paeltest juba mingit kasu, sest lisaks ettetrügimisele saime ka head kohad tagumises reas. Head sellepärast, et esimestes ridades istujad saavad märjaks, kusjuures kui muidu ei saaks, siis kannavad selle eest hoolt esinejad, kes veidi enne etenduse algust neid ämbritest ja voolikutest kastavad.

Waterworldi eel 1

Waterworldi eel 2

Etendus ise oli üpris vaadatav ja sisaldas palju pürotehnilisi efekte, nii et kohati oli tegevus suitsu tõttu halvasti jälgitav. Lõpus läks ümbruskonnas jällegi üsna kuumaks, sest taas tuli mängu tuli. Esinejatel pidi seal keskel siis ikka päris palav olema, kui kuumus juba tagumisse ritta tunda andis.

Waterworld 1

Waterworld 2

Waterworld 3

Waterworld 4

Waterworld 5

Waterworld 6

Waterworld 7

Waterworld 8

Waterworld 9

Waterworld 10

Esinejad ise olid mingid tundmatud viienda järgu näitlejad, kelle puhul mainiti etenduse lõppedes siiski ära, millistes filmides nad on kaasa teinud, näiteks naispeaosaline osales filmis Sina, mina ja Dupree. Jason märkis siinkohal võrdlemisi küüniliselt, et kui neil midagi targemat teha oleks, siis ei etendaks nad siin lõbustuspargis seda komejanti. Mõnevõrra veider märkus, arvestades, et Jason pidi ka ise poole kohaga näitleja olema, tehes aeg-ajalt reklaame ja muud sellist, nagu ilmselt kõik Los Angeleses ja selle ümbruses.

Pärast seda oli aeg teha tunniajane söögipaus (jälle!) ning siinkohal tuli kasuks varem saadud sinine käepael, millega sai mäletatavasti piiramatus koguses tasuta süüa. Minul oli mõistagi järjekordselt raskusi isegi ühe eine (salat, pizzalõik ja magustoit) ärasöömisega, nii et ilmselt kasutavad neid käepaelu, mida on võimalik ka eraldi osta, mõnevõrra suurema isuga inimesed. Pärast magustoidu allakugistamist, mis nõudis üsna suurt pingutust, jäi mul üle veidi vaba aega ja ma klõpsisin veel mõned pildid. Esmalt paar üldist fotot.

Universal City üldplaan 1

Universal City üldplaan 2

Universal City üldplaan 3

Apollo 13 maandumiskapsel (muidugi mitte ehtne, aga rekvisiit).

Apollo 13 maandumiskapsel

Võttepaviljonid.

Võttepaviljonid

Kaks vaadet allapoole, lõbustuspargi alumisele tasemele, millest ühel paistab ka peaaegu vertikaalne laskumine.

Alumine tase 1

Alumine tase 2

Veel mõned üldplaanid.

Universal City üldvaade 4

Universal City üldvaade 5

Universal City üldvaade 6

Pärast lõunavaheaega algas külastuse osa, mis minu jaoks oli põhiline, ehk stuudiotuur. Võtteplatsidel erilist tegevust tol päeval ei toimunud, sest stsenaristid teadupärast streigivad, nii et teletoodangut ei saanud teha ja filmidest vändati ainult mingit Adam Sandleri filmi. Vippidele reklaamitakse ka, et stuudiokülastuse ajal avaneb võimalus kohata kuulsusi. Selgus, et Jasoni arvates oli kõva sõna juba see, kui me jalutavast Adam Sandlerist oma bussiga eemalt mööda sõitsime, sest igaüks nii õnnelik ei ole. Igatahes toimus see piisavalt eemalt, sest mina teda üldse ei näinudki ja tulevaste päevade valguses ei oleks Adam Sandleri kaugelt nägemine ka midagi nii erilist, millega hoobelda. Hiljem selgus, et mingid Meeleheitel koduperenaiste sarja võtted kusagil ikkagi käivad, nii et Wysteria Lane’i vaatama meid samuti ei lastud.

Erinevalt tavainimestele mõeldud tuurist kestab vippide tuur kauem, sellel tehakse peatusi ja me saame luusida kohtades, mis teiste jaoks suletud. Alustasime oma ringkäiku majas, kus filme helindatakse. Nägime ruumi, kus oli mitme meetri laiune miksimispult, mille taga helimehed siis istuvad ja tegutsevad. Tagapool olid veel toolid režissööri ja teiste tähtsate asjapulkade jaoks. Fotosid sellest akendeta toast paraku ette näidata pole, sest pildistamine oli kogu majas surma ähvardusel keelatud põhjusel, et juhul kui mõni tähtis nina peaks sellesse ruumi juhuslikult sisse astuma ja pildile jääma, siis kui ta selle üle kaebab, ei pääse sinna enam ükski vipp (muidugi kehtib see ainult külalisvippide, mitte pärisvippide kohta). Tuleb välja, et me polegi nii vipid kui esialgu arvasime. Konkreetsetest nimedest mainis Jason ära Katherine Heigli, kes pidi seal hoones parajasti midagi produtseerima. Sellist õnne mul muidugi polnud, et oleks teda elusast peast näha saanud. Kahju, sest mulle kui meessoo esindajale oleks tema tunduvalt rohkem peale läinud kui mingi habemessekasvanud Adam Sandler. Kui jutt juba Katherine Heigli peale läks, siis võib ära mainida ka selle, et Los Angelesse sõites jäi mulle tee ääres silma kena silt, kuhu peale oli kirjutatud Zzyzx Rd. Sildil kirjutatule üpris sarnase nimega filmil on kahtlane au olla USA kinolevis kõige vähem sisse toonud film läbi aegade, mille ametlik kassatulu oli 30 dollarit. Ei, ma ei unustanud sealt tagant ühtki nulli ära. See tähendab, et nimetatud filmi käis vaatamas kokku kuus inimest, hinnaga 5 dollarit pilet, kusjuures pärast maksis lavastaja kahele neist oma taskust piletiraha tagasi. Isegi kohalikku šedöövrit Koer, lennuk ja laulupidu käis kinos vaatamas kordades rohkem inimesi. Katherine Heigliga seondub see kõrvalekalle teemast niipalju, et tema oli üks selle filmi näitlejaist.

Üht-teist me siiski nägime. Kõigepealt käisime töökodades, kus nägime, kuidas puidust saab teha erinevate materjalide imitatsioone.

Puidust imitatsioonid

Siin pildil on metallitöökoda. Täpselt nagu keskkoolis.

Metallitöökoda

Eraldi osakond, kus valmistatakse erinevaid silte (hauakivid, liiklusmärgid jne) ja dokumente (sünnitunnistused, surmatunnistused, juhiload jne).

Mitmesugused sildid

See ei ole tool

Laternapostid töökoja kõrval.

Laternapostid

Järgmise peatuse tegime spetsiaalses linnakus, mis on mõeldud välisvõtete tegemiseks. Siia on püsti pandud terve hulk maju, mis moodustavad mitmeid tänavaid. Vastavalt vajadusele mängivad need kas New Yorki, Chicagot, Los Angelest ennast või muid linnu. Sellel pildil seisavad minu kaaslased, kolm hollandlast, ühe sellise maja lävel.

Kolm hollandlast

Seestpoolt näeb sama maja välja selline.

Fassaad

Veel mõned fotod samast linnakust. Tänavad on siin kaardu, püüdes tekitada vaatajas illusiooni, et nurga taga on veel maju, kuigi tegelikult valitseb seal tühjus.

Minilinnak 1

Minilinnak 2

Siin fotol võõpab üks tööline maja parajasti üle.

Minilinnak 3

Edasi jätkasime ringkäiku bussis ja sõitsime mööda erinevates filmides kasutatud sõiduvahenditest (see on ka mittevippide tuuri osa). Sellel pildil torkab autode seast silma filmis Serenity kasutatud Muul.

Muul ja sõbrad

Sellel fotol teevad trikke kaks autot filmist Kiired ja vihased.

Tantsivad autod

Siin demonstreeritakse, kuidas tekitada mäest alla tuhisevat veevoolu. Hollandlased otsustasid istuda sõiduki küljel ja said piisavalt kasta, mina olin ettenägelikum.

Pahaaimamatud hollandlased

Veevool

SS Venture filmist King Kong. Pilt on häbiväärselt kehva kvaliteediga, aga bussijuht ei tahtnud millegipärast üldse seisma jääda, et saaks normaalsemaid pilte teha. Muidugi pole see päris laev, vaid mudel.

SS Venture

Seejärel jõudsime rekvisiitide lattu. Esmalt paar väljas tehtud pilti.

Rekvisiitide lao ümbrus 1

Rekvisiitide lao ümbrus 2

Need Vana-Egiptuse kujud on juba kindla katuse all.

Vana-Egiptuse kujud

Spielbergi üks tuntumaid tegelaskujusid, E.T.

E.T.

Vabadusesammas.

Vabadusesammas

Veel mõned juhuslikud rekvisiitide laos tehtud fotod.

Rekvisiitide ladu 1

Rekvisiitide ladu 2

Rekvisiitide ladu 3

Rekvisiitide ladu 4

Rekvisiitide ladu 5

Jurassic Parki saurused ja muumia.

Saurused ja muumia

Kõikvõimsa Evani kraam.

Kõikvõimas Evan

Saag filmist Doom.

Doom

Rekvisiitide ladu oli minu jaoks küll selline koht, kus oleks võinud tunde veeta ja ikka poleks igav hakanud, aga Jason kiirustas meid kogu aeg takka, nii et meie sealviibimise aeg jäi kahetsusväärselt lühikeseks. Rekvisiite, välja arvatud üksikud erandid, nagu saurused ja muumiad ning muu stuudioga otseselt seonduv kraam, on raha olemasolu korral võimalik ka laenutada ja oma filmides kasutada. Pärast rekvisiitide ladu oleksime pidanud läbi astuma ka kostüümide laost, aga mingil põhjusel me sinna ei pääsenudki, seal oli vist liiga rahvarohke.

Enne tuuri lõppu vaatasime veel üle mõned spetsiaalsed võttepaigad. Siin fotol on Alfred Hitchcocki filmist Psycho tuntud Batesi motell, mis pidi olema kõige vanem endiselt ühes tükis olev stuudiovõttepaik maailmas.

Batesi motell

Mõned fotod Spielbergi Maailmade sõja võtteplatsilt.

Maailmade sõda 1

Maailmade sõda 2

Maailmade sõda 3

Maailmade sõda 4

Maailmade sõda 5

Maailmade sõda 6

Maailmade sõda 7

Kõige parem pilt, mis õnnestus teha Jasonist. Mees lihtsalt ei tahtnud pildi peale jääda, aga siin ta siiski on, seljaga kaamera poole ja nokamütsiga. Millegipärast jättis ta veidralt naiseliku mulje, kuigi tal on moefotograafist naine, kellega nad käisid isegi Prantsusmaal pulmareisil.

Jason ja argonaudid

Üks hollandlane mängib surnut.

Surnud hollandlane

Stuudiotuuri jooksul käisime läbi ka ülejäänud tavakülastajatele mõeldud atraktsioonid: sõitsime üle Brooklyni silla koopia, mida raputab King Kong, mööda tiigist, millest pistab pea välja Jawsi plastmassist hai ning läbi paviljoni, kus imiteeritakse kaheksapallist maavärinat ja selga hakkab vajuma kütuseauto. Pilte ma seal ei teinud, sest need poleks nagunii välja tulnud.

Stuudiotuuri järel külastasime veel Terminaatori 3-D filmi ja etenduse hübriidi, mis oleks jätnud veel parema mulje, kui Terminaatori kehastaja laval vähekenegi Arnoldi moodi oleks välja näinud. Etenduse loomisel on matti võetud muidugi filmist Terminaator 2, kus Arnold on hea, mitte esialgsest Terminaatorist. Pärast Terminaatorit otsustasid hollandlased, et neile aitab ja me jätsime hüvasti. Mina ise tahtsin aga Shreki 4-D (neid D-sid tuleb muudkui juurde, nagu näha) show ka ära vaadata ning see oli minu meelest isegi parem, kuigi rohkem lastele suunatud. 4-D tähendab ilmselt seda, et lisaks stereoprillidele võbiseb ka tool, kuidas jaksab, ja aegajalt pihustatakse selga veeauru. Vähemal määral tehti seda ka Terminaatori puhul. Universali külastuse kokkuvõtteks võib öelda, et jäin nähtuga rahule ja kui rahakott kannatab, siis soovitan sinna sattudes võimaluse korral küll vippi mängida, kuigi pikema Los Angelese külastuse korral tasuks kõigepealt kohapeal uurida, kas vabu kohti on, nii tuleb odavam.

See selleks, kuid pärast Shrekki oli minulgi aeg suunduda tagasi kesklinna, kusjuures sedapuhku kulges tee meeldivalt allamäge, vahetada riided ja hakata astuma Staples Centeri poole, mille eile ühele kaaskodanikule kätte juhatasin, sest ees ootas Los Angeles Lakersi ja Denver Nuggetsi vaheline korvpallimäng. Sissepääsemine ei võtnud kaua ning kuna enne matši algust oli veel veidi aega, otsustasin teha seda parajaks hot dogi süües. Müüja küsis veel üle, kas ma olen ikka kindel, et jalopenoga vorstisaia tahan. Jah, ma tean küll, et selle söömisel lööb silmist sädemeid, aga mis siis. Muidugi ei olnud seejärel mulle ulatatu mingi pisike Statoili hot dog, vaid järjekordselt nii suur karbitäis värki, et söö end või näost siniseks.

Staples Center

Kõht lõhkemiseni täis, otsisin ägisedes üles oma istekoha, mis oli meeldivalt palliplatsi lähedal. Siingi ostsin kõige kallima saadaoleva pileti, kuigi kõige paremad kohad olid muidugi ammu müüdud, mistõttu oli mul teatavaid kõhklusi, kui hästi sealt mängu näeb. Poleks tarvis olnud karta, väga hästi nägi ja vähemalt polnud ma üks neist õnnetuist, kes pidi istuma kusagil lae all. Enne mängu avanes mul ka esmakordselt võimalus USA hümni ajal püsti seista. Hümnil pole iseenesest viga, aga selle sõnad on häirivalt agressiivsed: “Rakettidest kumab ta kindluse tipp ja uhkena leegitseb seal meie lipp”, kusjuures ingliskeelne variant lisab veel natuke juurde.

Korvpall 1

Korvpall 2

Tunnistan kohe üles, et NBA mänge jälgin ajapuudusel võrdlemisi vähe, seetõttu teadsin Lakersi meestest peast ainult Kobe Bryanti ja Lamar Odomi nime ja Denveri mängijaid poleks ma enne mängu osanud ühtki nimetada. Siiski oli Denveri mängijate hulgas kaks tuttavat nime: Allen Iverson ja üks teine, kes on mul praeguseks jälle meelest läinud. Paistis, et ees ootab kahe suure isetseja, Bryanti ja Iversoni duell. Huvitavat mängu jätkus kahjuks ainult esimeseks poolajaks, põhiliselt seetõttu, et Denveri meestel vise läks ja Lakersi meestel mitte. Teisel poolajal läks Lakers oma teed, sest Bryantil ja jugoslaavlastel hakkas vise äkki minema ning Lakersi enda korvile pandi kaas peale. Olin üsna nördinud, kuna Lakers pole mulle kunagi sümpatiseerinud ja Bryanti ebameeldiva isiksuse tõttu sallin neid viimasel ajal eriti vähe, kuid väga heitunud nägu ei saanud siin lõvikoopas ka teha. Kahjuks polnud reisi ajal erilist võimalust mõne muu meeskonna mängu vaatama minna, niigi vedas, et üks Lakersi kodumängudest just minu Los Angeleses viibimisega kokku langes.

Pauside ajal pakkusid meelelahutust kuulsad Lakersi tantsutüdrukud. Aeg-ajalt tehti saali tabloodel see viga, et näidati neid lähiplaanis, paraku kannatab suurem osa neist ainult kaugelt peale vaadata, nii et minu istekoht ei tundunud enam sugugi halb. Minu hinnangul jätsid ainult paar tüdrukut kahekümnest endast enam-vähem loomuliku mulje, mitte ei näinud välja nagu ülesmukitud peletised. Siin on eriti halva kvaliteediga foto ühest nende etteastest.

The Laker Girls

Mängu lõpu eel avanes kõigil saalisviibijatel võimalus saada kupong, millega antakse ühes teatud söögikohas (Jack in the Box) kaks tasuta taco’t. Mul läks küll kõrvust mööda, mis tingimustel seda jagatakse, kuid tundus, et selle saab juhul, kui Lakers võidab ja vastased viskavad vähem kui 100 punkti. Denver andis oma parima, et 100 punkti mitte täis saada, visates mitu korda healt positsioonilt mööda või kaotades palli, nii lõppeski mäng 127:99 Lakersi kasuks ja taco’d olid meie. See kupong on mul siiamaani alles, sest minu teele ei jäänud USA-s ühtki seda nime kandvat söögikohta.

Hotelli tagasiminekuga oli see pikk ja tegus päev minu jaoks samahästi kui lõppenud, kuigi istusin veel mõnda aega arvuti taga.