Vampiiritapja Buffy neljanda hooaja avaosas peavad Buffy, Willow ja Oz kohanema eluga ülikoolis, Xander on eneseavastusretkel mööda Ameerika avarusi ning Giles mõnusalt töötu. Ent ülikooliski pole deemonitest pääsu ja Buffy peab loengute kõrval maailmapäästmise taas käsile võtma.

Rebane püüab teha liiga palju ja tulemus on raskesti hoomatav, justkui paljude inimeste ülikoolikogemuski, nagu Marki lehekülge lugedes välja tuleb. Neid, kelle jaoks ülikool osutus ületamatuks katsumuseks, oli sealsete kommenteerijate hulgas palju, minu jaoks koguni üllatavalt palju. Kuna mulle endale pole õppimine ja uute teadmiste omandamine kunagi kuigi problemaatiline tundunud, siis vahest pole ma asjale sellest küljest lihtsalt läheneda osanud. Sellegipoolest tundub, et enamasti: 1) annavad inimesed liiga kergesti alla; 2) saavad inimesed liiga hilja aru, et ülikool pole nende jaoks õige koht.

Osa ja selle kaootilisuse juurde tagasi tulles tundub, et Rebases on lihtsalt liiga palju inimesi, hoolimata sellest, et sõsarsarja Angel mineku tõttu lahkusid Buffyst Cordelia ja Angel. Seetõttu kannatavad nii peategelased kui ka kõrvalosatäitjad, sest enamiku osaks jääb kõigest üks-kaks stseeni. Näiteks läheb Buffy koju üksnes seepärast, et Angel talle sinna helistada saaks, nagu selgub Angeli esimeses osas. Mul pole midagi selle vastu, kui sarjad leiavad võimalusi süžeeliinide sidumiseks, kuid Buffy ja Angeli puhul jäävadki need enamasti sellele, suurt mõtet mitteomavale tasandile (ehkki mõned erandid sellest reeglist siiski on). Miks näiteks peaks Angel Buffyle üldse koju helistama, kui ta elab ometi ühiselamus, mida Angel võiks teada või vähemalt oletada? Ent ometi ta seda teeb ja täpselt hetkel, mil Buffy telefoni kõrval seisab. See kõik on lihtsalt liiga mugav ja Buffy ema suurendab oma osalemisega juba niigi suurt külalisosatäitjate nimekirja.

Loetleme siis üles, millised uued tegelased on sellised, keda hiljemgi näeme: professor Walsh (Maggie Crouse), ühes stseenis, tema abiline Riley Finn (Marc Blucas), kahes stseenis, Buffy uus toakaaslane Kathy (Dagney Kerr), päris mitmes stseenis, Gilesi sõbratar Olivia (Phina Oruche), ühes stseenis, ning kahtlased sõjaväeriietes tüübid, ühes stseenis. Nagu näha, on Kathy ainus, kelle puhul saab mingist karakterist rääkida, teised on esialgu lihtsalt kohatäide. Mõistagi tähendab see seda, et Kathy eluiga sarjas jääb neist kõige lühemaks, piirdudes selle ja järgmise osaga.

Rebase põhiliini moodustab ülikooli territooriumil, mahajäetud korporatsioonihoones elav vampiiride jõuk, mis toitub peamiselt üksildastest, masendusse kalduvatest tudengitest, jättes mulje, et need õpilased, suutmata ülikoolieluga kohaneda, põgenesid vabatahtlikult. Jõugu pealik on vampiiriplika Sunday (Katharine Towne), kelle puhul on tõsiselt kahju, et tema elutee niivõrd ruttu lõppes, sest kahtlemata jättis ta talle antud lühikese ajaga tunduvalt huvitavama mulje kui neljanda hooaja põhipaha(d). Muide, Kevin Baconi skaalal oleme Katharine Towne’iga peaaegu kohtunud, arvestades, et olen oma silmaga näinud tema kunagist abikaasat Charlie Hunnamit. Hee, see on juba nagu Cordelia loogika. 8/10

Neljanda hooaja puhul tervikuna näeme selgesti, et tegijatel on kasutada rohkem raha kui varem. Kui kõigil varasematel hooaegadel püsisid algustiitrid muutumatuna, siis neljandal hooajal on kasutuses tervelt neli erinevat tiitrite versiooni, millest kolmel muutuvad osatäitjate nimed ja neljas on erijuhtum, millest tuleb lähemalt juttu siis, kui õige aeg käes. Samuti vahetus põhitegevuspaik, sest keskkooli enam ei ole, selle asemel on nüüd ülikool, ehkki millegipärast külastavad meie tegelased endiselt aeg-ajalt Bronze’i. Hooaja struktuur erineb pisut tüüpilisest, kuna kulminatsioon näib saabuvat ettenähtust ühe osa võrra varem, kuid sellest teemast täpsemalt 21 osa pärast.

Xander: Buffy, kõik algab hirmust. Mõistan, et kardad, kuid hirmul ei tohi lasta endast võitu saada. “Hirmust saab viha. Vihast saab vihkamine. Vihkamisest saab viha.” Oot-oot… “Hirmust saab vihkamine. Vihkamisest saab tee pimeduse poole.” Ikka pole see…