Vampiiritapja Buffy neljanda hooaja 3. osas saabuvad Sunnydale’i segadust tekitama mitmed vanad tuttavad, kuid Buffy peab hoopis otsustama, kas astuda suhtluses Parkeriga (Adam Kaufman) järgmine samm või mitte.

Karm päevavalgus on vaatamiseks küllaltki ebameeldiv, et mitte öelda karm osa, sest nii mõnigi meessoo esindaja ei käitu siin just kõige meeldivamalt. Esikoha napsab endale muidugi vana hea Parker, kelle käitumine Buffy suhtes meenutab väga Angelit teisel hooajal. Tegelikult meenutab Parker välimuse ja käitumise poolest ka üht minu tuttavat, kelle nime jätan siinkohal meelerahu huvides mainimata. Meesterindel ei vea Buffyl kohe üldse: juba teist korda saadetakse ta koosveedetud öö järel pikalt. Mõistagi sunnib see tema mõtted vägisi rajale, et probleem polegi teistes, vaid hoopis temas endas, mida Parkeri pärastine käitumine veelgi võimendab.

Teine ebameeldivalt käituv meessoo esindaja on Spike, kes naasis Sunnydale’i, kus ta omaenda sõnade järgi juba korduvalt tappa on saanud, Amarra smaragdi otsima. Kõigile üllatuseks selgub, et tema suhtest Drusillaga ei tulnudki midagi välja ning ta on endale leidnud hoopis uue kaaslase: vastvampiiristunud Harmony, kellele muutus mõistust küll juurde ei andnud. Nende omavahelised suhted tunduvad rohkem konstrueeritud kui Buffyl-Parkeril, sest kogu asja eesmärk on Spike’ile teada anda, milline otsitav smaragd välja näeb. Olles sõrmusesse peidetud smaragdi leidnud, võiks Spike rahulikult lahkuda ja laias ilmas edasi elada, kuid millegipärast peab ta siiski vajalikuks selle sõrme pista ja Buffy ette hooplema minna, saades järjekordselt tappa.

Kolmas liin puudutab samuti Sunnydale’i naasnud Anya ja Xanderi suhteid. Vabandage nüüd mu roppu suud, aga Anya läheb Xanderi juurde ja põhimõtteliselt lihtsalt küsib keppi, mis pidavat tal aitama Xanderist üle saada. Maa inimeste loogikat selline mõttekäik igatahes ei meenuta, ent ärgem unustagem, et Anya on ikkagi rohkem kui tuhat aastat vana eksdeemon, kes huvitaval kombel unustanud kõik, mida ta inimestest kunagi teadis. Huvitav, kuidas ta üldse oma tööga toime tuli, kui selline käitumine tema jaoks täiesti võõras on? Igatahes peab ta pärast seda toimingut tõdema, et seksist tema eesmärkide saavutamiseks kasu polnud, tunded jäid endiselt alles. Süüdi pole tema silmis loomulikult keegi muu kui Xander. Teistega võrreldes muidugi ebaõiglaselt ja Marki lehelgi paistsid kommentaarid piirduvat Parkeri ja Spike’i süüdistamisega, kusjuures vähemalt üks inimene suutis isegi Parkeri käitumises positiivset märgata. Mina nii lahke poleks.

Tõsisest teemast hoolimata sisaldab Jane Espensoni stsenaarium piisavalt huumorit. Võtame näiteks stseeni, kus Buffy avastab, et tema vana hea tuttav Spike on tagasi. Koos Harmonyga. Samuti on suurem osa Xanderi ja Anya suhtlusest puhtalt naljade peale üles ehitatud. Ühtki uut tegelast meile Karmis päevavalguses ei tutvustata, Ozi tegelaskuju jääb puhtalt taustajõuks ja hoolimata teda ees ootavast külalisesinemisest sarjas Angel ei jätku teda Buffysse enam kauaks, ent õnneks ei näita end seekord ringihiilivad maskeeritud tondid. 9/10

Anya: Sa meeldid mulle. Sa oled vaimukas ja hästi vormitud. Pealegi on naeruväärne omada neid ühilduvaid kehi ja mitte… ühilduda. Palun eemalda oma rõivad. Xander: Mis kõige veidram, ikkagi romantilisem kui Faith.